Kamala Das
Inglise keelest Hasso Krull

SUVI CALCUTTAS

Eks ole see jook vaid
aprillipäike, minu klaasi
tühjaks pigistatud
apelsin? Võtan lonksukese
tuld, joon ja joon ikka
veel, olen purjus,
jah, aga päikeste
kullast. Mis suursugune
mürk nüüd voolab mu
soontes ja täidab mu
meele naeruga, millel pole
kuskile kiiret? Mu mured
suigatavad. Mullikesed panevad
mu klaasi helisema, see on
nagu pruudi närviline
naeratus, ja puutuvad
mu huuli. Kallis, anna
andeks see uinaku hetk,
mil ma ei ihaldanud
sind, see segadus mu
mälus. Nii põgus on
minu pühendumisaeg, nii
põgus on sinu
valitsusaeg, kui mul on
klaas käes, ma joon, joon
ja joon ikka veel seda
aprillipäikese mahla.

PÄRANDUS

See oligi siis meie ainuke pärandus, muistne
viirus, mida toitsime hinges, nii
et kui päikeseloojakul kaikus mosheest
muezzini hala, kabelikellad lõid angelust ja
templist kerkis brahmiini assoneeriv laul, kõndisime
tänavatel, südamed räämas ebaloogilisest vihast,
ja otsustasime mitte uskuda -- võib-olla ähmaselt aimates --
et selles kõneleb ainult meie isade hullus,
mis lällutab kolme erineva tooniga: lööge maha need
kes ei usu, või veel parem, laske nende armetutel kutsikatel
soolikad välja ja visake tänavale laiali. Oo Jumal,
õnnistatud olgu sinu hea nimi, õnnistatud olgu religioon
mis sai puhtaks uskmatute veres, õnnistatud olgu
meie püha linn, õnnistatud olgu tema veripunane au ja hiilgus…

METSIK BUGENVILLEA

Oli aeg, kus ma olin
Calcuttas kurb, mõned suvepäevad, mis
möödusid aeglaselt ja
tusaselt nagu leinajad surnukirstust. Päevad,
mil mu voodigi ei andnud
rahu, vaid raputas mind nagu mässav meri oma
voogudel, ja kuidas ma oigasin
ja ägasin, ja igatsesin kogu aeg ühte meest
teisest linnast… Siis vähe-
haaval mu armastus närbus, sest tegin pikki jalutuskäike,
kõndides teedel, mida ma polnud
kunagi varem näinud, nähes nägusid, mille sarm mulle meeldis.
See on hea maailm, ta on
meelelahutusi täis topitud. Kõndisin mööda mereäärseid
tänavaid, kõrval ujumas
pargased, nende põhjad mädanesid ja rämps ja praht
mädanes, surnud kala mädanes,
ja mina tundsin surevate asjade lõhnu ja
mädanevate surnute
lehka, kõndisin mööda tänavaid, kus lonkisid öötüdrukud
võltside esiletükkivate rindadega
kollaste lampide all, nad jõlkusid edasi-tagasi, kiirates
meeste poole oma haigeid
naeratusi. Ja tänavad vanade surnuaedade ligidal,
kus surnud on nii surnud,
et isegi hauakividelt on nende nimed vihmaga maha
tulnud, need on nüüd kahvatud
ja kollaseks tõmbund nagu grotesksed hambad, vanade
hammaste lõikus, ja ükski
leinaja ei säti sinna kunagi kimpu ega poeta pisarat
aga, mina nägin seal
vanade haudade kõrval õitsemas saialilli ja üht
metsikut punast bugenvilleat
ronimas nende minarettidel. Kõndisin, nägin
ja kuulsin, suurlinn sai
minu jaoks taltsaks, ja siis tuhmuski mu nälg ühe
erilise puudutuse järele
ja ühel päeval ma saatsin talle mõned roosid ja magasin
terve öö, vaikset
unenägudeta und, ja hommikul ärkasin vabana.

SISSEJUHATUS

Ma ei tunne poliitikat, aga ma tean
võimulolijate nimesid, ja võin neid peast öelda
nagu nädalapäevade või kuude omi, alustades
Nehrust. Olen indialane, väga tõmmu, sündinud
Malabaris, ajan juttu kolmes keeles, kirjutan
kahes, unistan ühes. Mulle öeldi, ära kirjuta inglise
keeles, see ei ole su emakeel. Miks te ei jäta
mind rahule, kriitikud, sõbrad ja sugulased, teie
kõik? Miks ma ei võiks rääkida ükskõik mis keeles,
kui see mulle meeldib? Keel, milles ma räägin,
saab minu omaks, tema veidrused ja moonutused
kõik on minu. Pooleldi on see ingliskeel, pooleldi
indiakeel, võib-olla naljakas, aga ta on aus, ta on
inimese moodi nagu minagi, kas te siis ei
näe? Ta annab hääle mu rõõmudele ja igatsustele ja
lootustele, mul on temast kasu, nii nagu varestel
on kasu kraaksumisest või lõvidel möirgamisest, ta on
inimkõne, inimmeele kõne, otse siin samas ja mitte
kuskil seal, see meel näeb ja kuuleb ja tajub,
mis on ta ümber. See pole kurt ja pime kõne,
nagu tormi käes puud või mussoonipilved või vihm või
lõõmava surnuriida seosetud
pominad. Olin laps, ja pärast öeldi mulle, et ma
olen suureks saanud, kasvasin ju pikaks, liikmed
paisusid ja mõnesse kohta tekkisid karvad. Kui
palusin armastust, teadmata, mida muud
võiksin paluda, tiris ta kuueteistaastase
magamistuppa ja pani ukse kinni. Ta ei löönud mind,
aga minu kurb naine-keha tundis ennast nii lööduna.
Mu üsa ja rindade raskus surus mu maadligi. Tõmbusin
haledaks känkraks. Siis… hakkasin kandma meestesärki ja
venna pükse, lõikasin juuksed lühikeseks ja tegin näo,
et ei näe oma naiselikkust. Kanna sarisid, öeldi mulle, ole
tüdruk või naine. Ole tikkija, ole toidukeetja,
ole teenijatega pragaja. Kohane. Ah, kuulu ometi
kuhugi, kisendasid kategoriseerijad. Ära istu
müüride peal ja ära piilu aknasse läbi meie pitskardinate.
Ole Amy, või ole Kamala. Veel parem,
ole Madhavikutty. On juba aeg
valida omale nimi ja roll. Ära vigurda.
Ära mängi skiso ja ära ole
nümfo. Ära nuta kõva häälega, kui oled armunud
ja maha jäetud… Kohtasin üht meest, armastasin. Ärge
nimetage teda ühegi nimega, ta on iga mees, kes
tahab naist, nii nagu mina olen iga naine,
kes otsib armastust. Temas… jõgede näljane
ruttamine, minus… ookeanide väsimatu
ootamine. Küsin igaühe käest, kes sa oled,
vastatakse, see on mina. Ükskõik kus ja,
igal pool, näen kedagi kes ütleb end olevat
selle maailma kui, ta on tihkelt pakitud otsekui
mõõk tuppe. See on mina, kes üksi napsitab
kaheteist paiku, kesköösel, võõraste linnade hotellides,
see on mina, kes naerab, see on mina, kes kepib
ja tunneb siis häbi, see on mina kes surivoodil lamab
korin kurgus. Mina olen patustaja,
mina olen pühak. Mina olen armastatu ja
mahajäetu. Mul pole rõõme, mis ei oleks sinu omad, pole
valusid, mis ei oleks sinu. Minagi ütlen end olevat mina.

VERI

Lapsena mängisime vennaga
alatasa liivadel,
joonistades sinna linde ja loomi,
ja ükskord ütles meie vanavanaema:
vaadake, see meie maja
on juba kolmesaja-aastane,
ta pudeneb
lausa me silme all,
seinad on räämas ja pragulised
vihm on nad ära määndanud
siin-seal on tellised kukkund maha
aknad kriiksuvad ja kiunuvad
ja õhtuti
tulevad rotid oma aukudest välja
ja vudivad läbi meie ukse alt.
Maotempel on umbrohtu täis
ja kõikidel maojumalatel
on sammal pähe kasvanud.
Oi mul on valus seda vaadata, nuttis ta,
pühkides punetavaid silmi,
sest mina armastan seda maja, ja mul on nii valus
näha teda suremas.
Kui ma kasvan suureks, ütlesin mina
ja väga-väga rikkaks
siis ehitan lagunend seinad üles
ja teen selle vana maja uueks
vanavanaema
paitas mu põski ja naeratas
Ta oli tõesti lihtne.
Hulk aastaid toitus ta Jumalast,
tema pidupäevad olid üksluised
sest Jumal oli alati ainuke roog
ja muu paljas pipratera.
Ta rääkis meile, et kümne või üheteist aastaselt
ratsutas ta igal esmaspäeval
elevandi seljas Siva templisse
ja tagasi koju,
ja ta rääkis meile kalliskivide laekast
ja põhjamaa brokaadist
ja õlidest ja parfüümidest
ja sandlist rindade jaoks
ja oma abielust printsiga
kes teda väga armastas üheainsa lühikese aasta
ja suri palavikku, ta käte vahel
vanavanaema rääkis meile
et temal ja meil vennaga
olevat maailma kõige vanem veri
see veri on peen ja selge
aga nende soonis, kes on alati vaesed
ja uusrikaste soonis
voolavat veri, mis on paks nagu puder
ja sogane nagu vesi rentslis
lõpuks lamas ta surivoodil
kaheksakümne kuue aastane
kompromissidest kurnatud naine
jalad liigesepõletikust paistes
tema ainuke tugi
oli kõva köha
vaatasin sügavale ta silmadesse
ta vaestesse udustesse silmadesse
ja palusin et ta nii väga
ei kurvastaks maja pärast.
Selleks ajaks olin kätte saanud
lüüasaamise õppetunnid,
teadsin, et kasvada rikkaks
on ränk vägitegu.
Maja oli selleks ajaks
laskunud küünarnukkidele,
sel ööl näis ta kahvatus kuuvalguses
nii groteskne ja elus.
Kui vanavanaema põletati
mangopuuhalgudel,
vaatasin korra maja poole
ja siis jälle ja jälle
sest tundus nagu sulguksid aknad
nii nagu sulguvad silmad
mulle tundus et piilarid ägasid
ja pimedatest tubadest vallandus ohe.
Asusin jälle teele
teiste linnade poole,
jättes maha templiga maja
ja liivad
ja lilleklumbid
ja Araabia mere röögatu marutõbise suu

* * *

Tean et praegu vudivad rotid
mööda pimedaid koridore
nemad ei karda surnuid
tean et valged sipelgad on jõudnud mu koduni
ja on püstitanud seintele
kummalisi kääbastootemeid.
Öösiti, keset vaikust,
kuulen igast linnast, kus elan
tema suremise lõginat
sarikate kriiksumist
ja akende kiunumist.
Olen jätnud su unarusse
vana maja, ma palun andestust
oi emaemaema
ma kitkusin su hinge
nagu puuviljaseemne
ja heitsin sinu surnuriidale
nimeta mind kalgiks
nimeta mind isekaks
aga ära süüdista mu verd
mis on nii selge, nii peen
maailma kõige vanem veri
ta voolamine mäletab kõike
kulda ja kalliskive
ja õlisid ja parfüüme
ja vägevat sõitu
elevandi seljas...