Kõrvalsõna Tobadele
Luuletaja
käis reisil mere ääres ja saatis meile mõned postkaardid.
Kritseldas ühtteist tagaküljelegi.
Käesolev luuletsükkel on pärit kogust Teekond
(Tabi, 1968), mis on muuhulgas ka esimene, mis kunagi täies mahus
inglise keelde sai. Luuletaja Tanikawa Shuntarô (sünd. 1931)
on kodus ja mujal tuntuim-loetuim-tõlgituim, luulekogusid kuuekümne
ringis, ja ilmselt ka ainus tänapäeva jaapani luuletaja, kes
elab luuletamisest ära, täis kõhuga.
Teekonna juures võiks mainida juba raamatu pealkirjast
algavaid paralleele jaapani kirjanduses nii sagedase teemaga (palve)rännakutega
ja neist kirjutatud päevikulaadis teostega siinkohal piisab
Bashô nimetamisest. Ometi on Tanikawa teekond hoopis nagu
ta ise lõpuks välja ütleb teekond keelde. Ja samas
on see passiivne rännak vaikuse(s) ootamine, silmapiiri jälgimine.
Äratuntavalt jaapanliku tundlikkuse ja stiil(ili)se kokkusurutuse
kõrval on Tanikawa luule mõjutatud pigem Lääne
luuletraditsioonist, nii teema-asetuselt kui ka vormilt siin on
ju puha sonetid mis sest et kolmikud-nelikud suva järgi reastatud;
ja viimases luuletuses üks rida kustutatud.
Luule on see, milles saab kirjutada, et pole midagi kirjutada
on Tanikawa sõnastanud oma kogemuse, mis tõukas neid luuletusi
kirjutama. Ainuüksi mitte üht asja pole kirjutada
ja ma pole luuletaja fraasid esimesest luuletusest
- on märgatavalt nihutanud piire jaapani luules ja tekitanud pikke
diskussioone, ma pole luuletaja on mõne kriitiku poolt
lausa Tanikawa kõige vihatumaks värsiks tituleeritud. Aga
muidu on ta väga armastatud.
Nüüd
on neil postkaartidel jälle mõned adressaadid juures.
Ja vaikus peab salaviha.
Lauri Kitsnik
Intervjuu Tanikawa Shuntarôga
http://www.pacpub.com/new/enter/2-25-98/tanikawa.html
|