Shuntaro Tanikawa 2 Ma ei taha praegust hetke igavikustada. Ta on sellisena küllalt hea, oskan minagi ta enda omaks teha. Praegu valgus liigub ja ka äsjased sõnad, lihtsalt liivale kirjutatud, mis sest et sõrmede abita, teevad üleva meeleolu halvaks. Lapsed on minu moodi. Lapsed ei ole minu moodi. Nii üks kui teine paneb mind rõõmu tundma. Merekarbid ja väikesed kivid ja pudelikillud. Minu sama kõva ja sama õrn süda veereb vastu tähtede laineid. 3 Hagu korjav vanaeit silmitseb liiva. Mina hotelliaknast silmapiiri. Inimesed, kes nälgides elate, te peaks mind piinama. Mina olen alati täis kõhuga olnud, praegugi röhitsen. Tahaksin vähemalt vihagi väärida. Vanaeit, mis mu sõnad peaks sulle lugema. Ei arva, et enam midagi heaks saaksin teha. See, mis mind kägistab, on sinu kätes: silmapiir, mida sa ei näe. Õrnalt on kuulda Clementi sonaati. Keegi ei tule minuga rääkima. Milline sügav rammestus. 4 Tõmban oma sülge hingetorru ja hetkeks tundub, et lämbun. Kas tõesti ka nii võib ära surra... Miski sõnadega ennetamatu hiilib vargsi südamesse. Mu massiivne koondkogu saab tuhaks. Vaatan kaljut oma silme ees. Vaatan mände. Hoian vaatamisest kramplikult kinni. Mul pole mingit soovi end väljendada. Kuigi see pole luuletus, kuigi see pole muusika, tuleb südamesse mingi rütm ja silmis hõljuvad pisarad. 5 Nii ma kirjutasin. Kas ütlen nüüd, et need küündimatud sõnad lugesid mulle midagi. Tean, mida ei suutnud öelda. Kuid ei tea, mida suutsin. Üks laev tuleb merelt tagasi. Laevnikku pole näha. Sõnad ei jää tuulde. Sõnad ei jää paberile. Ei jää mulle. Enam ma ei küsi. Hoopis vastan, endale ja ainult endale. Kui keegi mu vastu salaviha peab, on see vaid vaikus. 6 Meri. Isegi selles ainsas sõnas on midagi võltsi. Kuid ma ütlen seda veelkord, pöördudes tormi eel mässavate lainete poole. Meri... Nüüd unustasin oma repliigi. Peale seda hämaras udus Naine Ulata oma päikesest põlenud käsi. Sinu ainsagi metafoorita keha. Suu katab suu. Lõhnatu voolav higi. Ja sa karjatad. Karjatus muutub viimaks hellusteks, kuumadele kõrvadele veel lähemal kui meri. 7 Isegi suud tusaselt kinni hoides minu ekslike sõnade ebaausus. Ja karistuseks selle eest kogu öö kuulen laintemüha. Kõik luule on tühipaljas sõnakõlks. Nii kirjutan. Ja kirjutan edasi. Keset ööd teen järsku silmad lahti ja kuulen oma väikest tütart nutmas. Tahaksin täiesti aus olla. Isegi surev sõdur pole aus. Säde tubakast kukub põlvele. Ma ei kavatse enam und näha. Aga nii väsinud. 8 Kui valgeks läheb, saan ilmselt aru, et see luuletus pole suurem asi. Kuid enda kirjutatut ei suuda ma kustutada. Sel ajal, kui inimesed turule kogunevad, joon ma laua kohal vett. Ja muud ei tee midagi. Nende kaugete puude varjus tiigi ääres seisab valge kuju. See olen mina. Paljastatud munandid on kõigile näha. Kihti kihi peale pannes sain selleks. Väikeseks kiviks, mis Orpheuse moodi. Kuid mitte niiväga. 9 Tasa, ükskõik kui tasa käia, ikka tekib heli. Nii pehmel vaibal. Seegi võib olla teade kelleltki. Sosin, mis pole sosin. Ka see heli on sõnad. Masinate undamisest pole siiani kurdiks jäänud. Kuid praegu ma katan kõrvad, kõvasti mõlema käega. Seda tehes kuulen veel selgemini vere hääl endas. Kuulen mind kõnetavat häält. Lõputult rahulikku häält. 10 Lahkumishommik. Pereliikmete katkematusse lobasse segunevad kaks-kolm kohalikku murdesõna. Tuul puhub minust välja. Toba on tõepoolest kolgas. Isegi üks kuivatatud kook poleks võimalik ohvreid toomata. Tahaksin mäletada rida, mille unustasin kirjutada. Nutan taga iga sõna ja ootan nende ümbersündi. Silmipimestava valguse taustal lõppematus männimühinas pole ühtki vihjet. addendum Just nüüd inspiratsioon tuleb ja läheb, jätab mulle mõned sõnad. Millegi edasi andmiseks nad pole. Rabelevad nagu väikesed lapsed. Teekond sõnadeni on pikk ja ettearvamatu, just nagu retk Marsile. Mind võib rünnata vaakumi sügav möire. Ja järsku annavad end esimest korda näole minu luiste sõprade sõnad. Ja need on ...... Ma ei suuda neist mõelda. |
|