Miroslav Holub
OOD RÕÕMULE Sa armastad üksnes siis kui armastad asjatult. Proovi veel üht raadiosondi, kui kümme tükki on ütelnud üles, võta kakssada küülikut, kui sada on ära surnud: ainult see on õige teadus Sa tahad teada saladust. Sellel on ainult üks nimi: uuesti. Lõpuks hakkab koer lõugade vahel kandma oma peegelpilti vees, inimesed panevad paika uue kuu, ma armastan sind. Nagu karüatiidid hoiavad me käed aja graniidikoormat ja lüüasaanuna me võidame alati. SADAM Aga meri mõõdeti ära ja aheldati maa külge. Ja maa mõõdeti ära ja aheldati mere külge. Nad läkitasid teele kured, saledad inglid, nad arvestasid välja lesestunud sireenide hala nad nägid ette poide närvilise mäslemise nad kavandasid rännuteede labürindi ümber maailma. Ehitati laevade Minotaurusi. Avastati viis maailmajagu. Maa mõõdeti ära ja aheldati mere külge. Ja meri mõõdeti ära ja aheldati maa külge. Jääb ainult majake kanali kohale, mees kes kõneleb leebelt, naine, pisarad silmis. Jääb ainult õhtulamp, söögilaua manner, laualina -- kajakas, kes ei lenda ära. Jääb ainult tassike teed -- maailma sügavaim ookean. METS Ürgkaljude vahel kus linnuvaimud purustavad graniidiseemneid ja mustade kätega puusambad ähvardavad pilve, on järsku kuulda kolinat nagu juuritaks ajalugu üles, rohi läheb turri, rahnud värisevad, maapind praguneb ja sealt kerkib seen hiigelsuur nagu elu ise täis miljardeid rakke hiigelsuur nagu elu ise igavene vesine, ilmudes siia maailma esimest ja viimast korda. KUIDAS MAALIDA TÄIUSLIKKE JÕULUSID Ülevale maali taevas õrn nagu kold. Allapoole kalla pisut pimedust kuumuta see toatemperatuurini või pisut rohkemgi. Kraabi kassiküünega pimedusest välja väike puu, kauneim puu maailmas kaunim kui ükski metsamees oskaks ette kujutada. Ja puu ise lööb helendama ja kogu pilt nurrub rohelise rõõmuga, purpurse rõõmuga. Hästi. Kuid nüüd tuleb asetada puu alla üks tõeliselt tähtis asi see mida sa maailmas üle kõige tahad; see mida pop-lauljad nimetavad õnneks. Kassile oleks see käkitegu, ta paneks sinna hiire, kolonel Blimp rivistaks sinna suurima reaktiivhellebardi mis laseks ja pauguks ja saluteeriks, varblane koguks sinna mõned kõrrekesed pesa jaoks, seltsimees nooremametnik torkaks sinna paksu toimiku just nagu kalevi alla, liblikas paneks sinna uue kummist paabulinnusilma, aga mida paneksid sinna sina? Sa mõtled ja mõtled kuni päev läheb halliks kuni jõgi peaaegu voolab tilgatumaks kuni isegi lambid hakkavad haigutama sa mõtled ja viimaks sa kustutad pimedas lõuendile ähmase valge laigu, natuke nagu kuldraha, natuke nagu laev, natuke nagu kuu, natuke nagu kaunis nägu või keegi (kes?) muu, ähmane valge laik võibolla rohkem nagu tühjus nagu millegi eitus, nagu mittevalu, nagu mittehirm, nagu mittemure, ähmane valge laik, ja sa lähed magama ja ütled endale, jah, nüüd ma tean kuidas seda teha jah, nüüd ma tean jah, järgmine kord ma maalin kõigi aegade täiuslikumad jõulud. ÕPPETUND Sisse astub puu ja ütleb kummardades: Mina olen puu Taevast langeb must pisar ja ütleb: Mina olen lind. Mööda ämblikuvõrku laskub lähemale midagi armastusetaolist ja ütleb: mina olen vaikus. Aga tahvli juures lösutab vesti väel rahvademokraatlik hobune ja korrutab urgitsedes mõlemat kõrva korrutab ja korrutab mina olen ajaloo liikumapanev jõud ja me kõik armastame progressi ja vaprust ja võitlusviha. Klassitoa ukse alt immitseb peenike verenire Sest siit saab alguse süüta laste tapmine. PLAANIMAJANDUS Ümber laua käest kätte kaustast kausta tulbast tulpa marsivad külmkapid mis on juba olemas ja külmkapid mis saavad olema valged ja läikivad nagu arktiline flotill hoidised mis juba on ja ja hoidised mis saavad olema punased ja rohelised hiilgavad nagu klaaslossi kuninga paazhid. ekskavaatorid mis on olemas ja ekskavaatorid mis saavad olema mustad ja kangelaslikud nagu torm veeklaasis vastsündinud kes on olemas vastsündinud kes saavad olema marsivad pungis silmi koos nukkude ajutise defitsiidiga päevavalguslambid, luuleraamatud, teleskoobid, mantlid, valuvormid, megavatid täpsed nagu kirurginõelad, megatonnid kindlad kui kevade saabumine marsivad ümber laua sigarettide külmas kuivas kumas ning fantaasia ja arvude terassõrestiku järkjärgulise kokkukeevitamise leegis. Tulevik täpselt kolmanda komakohani. Aga mõnikord, kui kõik on valmis ja allkirjastatud, siis hakkavad ekskavaatorid vastsündinud, õunad, raamatud, külmkapid tõstma häält asja eest teist taga, ilma inventarinumbrita vaiksel tungival häälel -- aga teie ise, sõbrad, kuidas teie endaga lood on, kui mitme komakohani täpselt olete arvestatud välja teie ise täna ja homme kui mitme kohani täpselt kodus ja tänaval koos oma naisega koos sõpradega ja hommikuti ja õhtuti ja teel ülesmäge ja teel allamäge kui mitme komakohani täpselt teie ise, sõbrad? Ja sellele me peame andma vastuse käesoleva aasta plaanis. KOLMAS KEEL Pea sees oli tühjus ja sõnatus. Seadusega ettenähtud inimesed olid tasalülitanud rahva. Ja seega juhtus nii et üks just nagu vallandatud idee mõtles inimesed välja, inimesed urgudest välja, inimesed majadest välja, inimesed külmkambritest, inimesed lendtuhast, inimesed kuumast veest inimesed puude palangust. Ja ühekorraga olid nad üksainus sähvatus ja see sai järsku Hora viimseks välgatuseks. Inimesed tulid igalt poolt kokku, läksid ühes suunas, teineteisega võrdsed, samastusid teineteisega, nagu tüvirakud idee luuüdist. Idee manas esile inimesi kolme käega, kolme värviga inimesi halli tolmu kohale, kolme keelega inimesi -- tshehhi, slovaki ja veel üks keel. Ja protestikisa tõusis üle peade raskesse pimendatud taevasse. Selles puudusid sõnad. Seda ei saanud pealt kuulata. Aga kõik said aru. Kolmanda keele sõnaraamat lebas väljakul ja vastsündinud tuul lehitses seda. Selles keeles oli hapnik hapnik ja koonuslõige läbis fikseeritud punkti ja lõikus fikseeritud sirgega. Seadusega ettenähtud inimene lahkus spetsiaalse numbrimärgiga Mercedeses ilma et oleks lahti muukinud kolmanda keele koodi. Ta oli tumm. Sest liiga paljud inimesed olid elus esimest korda hakanud tõeliselt kõnelema. (Jiri Hora oli üliõpilane, kes pani end 1968. aastal Prahas põlema protestiks Vene okupatsiooni vastu.) KURU EHK NAERATAVA SURMA SÜNDROOM Me ei ole Uus Ginea pärismaalased me ei harrasta rituaalset inimsöömist me ei kanna aeglast viirust mis põhjustab pea- ja seljaaju degenereerumist, krampe, värinaid, progresseeruvat dementsust ja iseloomulikku grimassi. Me lihtsalt naeratame, piinlikus olukorras me naeratame piinlikus olukorras me naeratame piinlikus olukorras me naeratame KANGESTUSSÜNDROOM Hiigellennuk seisab õhus, saba alla lastud, linna kohal, liiga raske et päriselt lendu tõusta nagu viljastatud kiil, kelle varjatud muneti jätab surnuid katustele maha. Me eirame toimuvat. Me jäigastume lihasekrampides, muutume ülaltpoolt vööd raidkujudeks, suutmata pöörata pead viis kraadi vasakule või paremale nagu riigimehed, ja imestame salamisi linna üle, mis variseb kokku püüdes ärgata üles. KÄRBES Ta istus pajutüvel vaadates üht osa Crécy lahingust, hõikeid, ähkimist, oigeid, rähklemist ja visklemist. Prantsuse ratsaväe neljateistkümnenda pealetungi ajal paaritus ta pruunisilmse isaskärbsega Vadincourtist. Ta hõõrus jalgu vastamisi istudes hobuse väljalastud soolikatel mõtiskledes kärbeste surematuse üle. Kergendusega laskus ta Clervaux hertsogi sinisele keelele. Kui maad võttis vaikus ja ainult määndumissosin käis kehade seas õrnalt ringi ja ainult mõned üksikud jalad ja käed tõmblesid kramplikult puude all, siis ta hakkas munema kuningliku relvuri Johann Uhri ainsasse silma. ja nõnda ta pistetegi nahka pääsukese poolt kes oli pagenud Estées tulekahjude eest. |
|