Stéphane Mallarmé
Võidukalt põgenes
kaunis enesetapp
hõõguv kuulsusetukk,
läbi piimja vahu
veri
kuld,
torm!
Oi naeru,
kui taamal purpur gi valmis
laotuma kuninglikult
üle
mu haua,
mida kohal ei ole.
Tohhoo
pime! või kogu sest valgusemöllust
ei jää närtsugi järgi,
on
kesköö
siin sügavas varjus
mis meile
peopaika pakub...
aga PEA
kõrk ja ennatlik
aare
tunglata
puistab paituste jahedat meelt,
sinu! ikka
alati
sinu
(kui see on õnn,)
ja ainsana hoiab alles
selle minestand taevaranna
poisslapsikut triumfi
pisut,
juustesse
kammitud valgusepärja kujul,
kui ta padjale paned
otsekui lapsimperaator
sõjakiivri,
ja et see kõik nüüd oleks
rohkem su moodi, pudeneb
kiivrilt roose.
|
|