Stéphane Mallarmé

Prantsuse keelest Hasso Krull



                                                

                                                       Võidukalt põgenes
kaunis enesetapp
                  hõõguv kuulsusetukk,
                                                     läbi piimja vahu
                                                                              veri
kuld,
        torm!

Oi naeru,
               kui taamal purpur                       gi valmis
                                       laotuma kuninglikult
                                                                      üle
mu haua,
mida kohal ei ole.

Tohhoo
pime!                          või kogu sest valgusemöllust
                           ei jää närtsugi järgi,
                                                          on
kesköö

                    siin sügavas varjus
                    mis meile
                    peopaika pakub...

                                                                   aga PEA
                                                                   kõrk ja ennatlik
                                                                   aare

                            tunglata
          puistab paituste jahedat meelt,

                                                                       sinu! ikka
alati
sinu
                                  (kui see on õnn,)

                                           ja ainsana hoiab alles
selle minestand taevaranna
                                            poisslapsikut triumfi
pisut,

                              juustesse
                              kammitud                    valgusepärja kujul,


kui ta padjale paned
                               otsekui lapsimperaator 
sõjakiivri,
                                                             ja et see kõik nüüd oleks
         rohkem su moodi, pudeneb

                                                                       kiivrilt roose.

		 


Victorieusement fui le suicide beau Tison de gloire, sang par écume, or, tempête! O rire, si là-bas une pourpre s’apprête A ne tendre royal que mon absent tombeau. Quoi! de tout cet éclat pas même le lambeau S’attarde, il est minuit, à l’ombre qui nous fête, Excepté qu’un trésor présomptueux de tête Verse son caressé nonchaloir sans flambeau, La tienne si toujours le délice! la tienne, Oui, seule qui du ciel évanoui retienne Un peu de puéril triomphe en t’en coiffant Avec clarté quand sur les coussins tu la poses Comme un casque guerrier d’impératrice enfant Dont pour te figurer il tomberait des roses.


Ta puhtad sõrme- küüned oma oonüxi pühendavad kõige kõrgemale sel keskööl ÄNGISTUS tõrvikukandja hoiab videviku- tunni ulmi mille Föönix põletas ära, mille põrmu ei koguta amforasse, puhvetile, konsoolile tühjas salongis: ei üxki anum neid koonda, helisev kilisev kulin tühi tühine tühistatud. (Sest Isand läks pisaraid korjama Styxist, kaasas see ainuke miski, millega ennast ehib Eimiski.) Aga põhja pool tühja aknatiiva ligi üx kuld agoonias, (võib-olla peegliraamilt) üx- sarvede kapjade alt lendab tuld veehaldja vastu, ent tema peeglis PILVALASTI kadunuke ka siis veel kui raamitud unustuses sädemed äkki tarduvad seitsmex tähex.


Ses purs ongles très haut dédiant leur onyx, L’Angoisse, ce minuit, soutient, lampadophore, Maint rêve vespéral brûlé par le Phénix Que ne recueille pas de cinéraire amphore Sur les crédences, au salon vide: nul ptyx, Aboli bibelot d´inanité sonore (Car le Maître est allé puiser des pleurs au Styx Avec ce seul objet dont le Néant s’honore). Mais proche la croisée au nord vacante, un or Agonise selon peut-être le décor Des licornes ruant du feu contre une nixe, Elle, défunte nue en le miroir, encore Que, dans l’oubli fermé par le cadre, se fixe De scintillations sitôt le septuor.


Neitsilik, elus ja ilus tänane päev kas ta tiivalöök rebib meid lõhki kas sirinal rebib selle kalgi unustatud tiigi... mille härmavaaba all kummitab klaasläbipaistvalt põgenemata lendude jää! Muistsele luigele meenub -- see on ju tema, vägev, kuid vabanev ilma lootuseta sest ta ei laulnud valda kus elada, kui lõi särama viljatu talve igavus. Ta ka el üleni raputab maha selle valge agoonia, mille ruum rõhus oma eitajalinnule -- kuid mitte maapinnaõudu, kus kinni ta suled. Viirastus: iseenda puhas plahvatus pani ta paika, külma põlguse unne tardub... see rüütab ilmasjatus paguluses LUIKE.


Le vierge, le vivace et le bel aujourd’hui Va-t-il nous déchirer avec une coup d’aile ivre Ce lac dur oublié que hante sous le givre Le transparent glacier des vols qui n’ont pas fui! Un cygne d’autrefois se souvient que c’est lui Magnifique mais qui sans espoir se délivre Pour n’avoir pas chanté la région où vivre Quand du stérile hiver a resplendi l’ennui. Tout son col secouera cette blanche agonie Par l’espace infligée à l’oiseau qui le nie, Mais non l’horreur du sol où le plumage est pris. Fantôme qu’à ce lieu son pur éclat assigne, Il s’immobilise au songe froid de mépris Que vêt parmi l’exil inutil le Cygne.
 
sisu