Haikai

Klassikalisest jaapani keelest Rein Raud




ARAKIDA MORITAKE
(1473-1549)

ühekorraga ohtlik
ühekorraga meeldiv:
--
minna kohtama
peigmeest õhtul üle
palkidest silla






YAMAZAKI SÔKAN
(1464?-1552?)


südamel raske siiski
kohutavalt naljakas:
--
mu oma isa
surmatunnil kui lasin
mahlakalt peeru





uduvinest rõivaste
ääred on läbimärjad:
--
kevade tulles
taevane printsess Sao
kuseb seisu pealt






MATSUNAGA TEITOKU
(1571-1653)


kõigil on sama
lõunauinaku põhjus:
suveaja kuu







YASUHARA TEISHITSU
(1609-1673)


see ja see ja see
pole muud kui on õites
Yoshino mägi







NISHIYAMA SÔIN
(1605-1682)


sügis on kõigest
mungakuube varjunud
õhtuhämarus



kuu tuli välja
üks küünal nüüd ka orus
hüljatud onnis






KAMIJIMA ONITSURA
(1661-1738)


kevadvesi on
siin ja seal siin ja seal
selgesti näha


solgivett ei saa
üldse maha valada
putukahääled


sügistuul puhub
inimeste nägudes
näha on jäljed





MATSUO BASHÔ
(1644-1694)


vanatädi kirss
õide puhkenud - vana
aja meenutus


kassi armuke
üle varemeis ahju
kallima juurde


raiutud puu
ümarast otsast paistab
kuu täna õhtuks


lubage öelda:
põrgu on ka vist nõnda -
sügis, videvik


kust tuli vihma
märga varju hoiab käes
koduteel munk


palja oksa peal
korraks jäi peatuma vares
sügis, videvik


kevadvihmaga
kurgede jalad
jäänud on lühikeseks


jää maitseb kibe
januse ururoti
kuivanud kurgus


pimeneb meri
metspardi hääl on
nagu ähmaselt valge


mägiteel tulles
kuidagi meelt ei jäta
metskannike


liblikas üksi
lendamas üle põllu kus
paistab ta vari


mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts


see vana tiik!
sinna sukeldub konn ning
vesi teeb häält


hommikuteed joob
munk - ja kõik on nii vaikne,
krüsanteemidki


vihmas kõndivad
inimesedki kaunid
läbimärg ristik


puu varjus maas
supp ja kalasalat ja
kõikjal kirsiõied


aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga


tahan rääkida
huuled suleb jäiselt külm
sügisene tuul


kalmaarimüüja
hääl kõlab üle kõige
ka üle käo


aeda pühkides
lume unustab ära
see minu luud


krüsanteemi kui
vaatad hästi lähedalt
tolmu ei ole


sügis on sügav
mida see minu naaber
õieti teebki


reisil tõbine:
uned jooksevad ümber
kuivanud välja





ENOMOTO KIKAKU
(1661-1707)


teener kes magas
lillede ajal sisse
sai seekord andeks


keegi torkas mind
kuid kas unes kas ilmsi
näe, kirbu jäljed






HATTORI RANSETSU
(1654-1707)


ploomil üks õis ja
just ühe õie jagu
tunda on soojust







MUKAI KYORAI
(1651-1704)


mis see siis veel on
lilli imetleb see mees
pika mõõgaga







MORIKAWA KYORIKU
(1656-1715)


jahe tuuleiil
roheka põllu üle
pilvede vari






YOSA BUSON
(1716-1783)


taas vihmade aeg
kõrvuti kaks majakest
suure jõe ääres


värske jahedus
kellast eemaldub tasa
kella kume hääl







KOBAYASHI ISSA
(1763-1827)


oh koduküla
roosipõõsas mis torgib
ligi ei lase



Musashi alal Take-no-tsuka nimelises kohas, 4.kuu 20.ndal päeval (1817). Konnade võitlust jälgides:

kõhnem konnake
ära alistu - Issa
on juba siin


kasteõrn maailm
siiski on vaid kasteõrn
maailm ja siiski


 
sisu