Adonis KULDAJASTU Kuule politseinik, vii ta ära Mu härra, ma tean, et võllas on mind ootamas aga ma olen kõigest luuletaja, ma kummardan oma tuld ja armastan Kolgatat. Kuule politseinik, vii ta ära ütle talle, et politseiniku king on sinu näost ilusam. Ah, kuldse kinga ajastu sa oled väga kallis sa oled väga kaunis. ETTEKUULUTUS (Uni) Kodumaale, mis on kaevatud meie ellu nagu haud, meie uimastatud ja tapetud maale tuleb me tuhandeaastasest unest, me halvatud ajaloost päike ilma palumata, ning tapab liivade ja rohutirtsude pealiku. Aeg kasvab selle tühermail kuivab selle tühermail nagu paastu vaheaeg. Päike kes armastab mõrvata ja hävitada tõuseb selle silla tagant... LAULUD Ta tuli öö lõppedes, väärika vanuse hooajal ei maganud müütide sängis ei tundnud oma lapsepõlve. Minu kehas tõuseb maa sosistab mu päevadele olema ta akendeks õpetab mu sammudele hakkama ta nime aabeteks ja linnukesteks, Nõnda ma sammun nagu üle õhukese klaasi ja mul pole varju tiibadest teel ma olen vaba, ma vangistan oma ihuliikmed oma ihuliikmetesse ma hakkan pärlihelgi taoliseks: ma löön vastu silmi ja pöördun tagasi oma silmaterade juurde. Kes annaks mulle lehe paberit, et ma mässiksin sellesse lõhnaainete ja sandlipuu kuhilad teeksin selle tähniliseks nagu mõrsja ja puhastaksin ta loeksin talle Mirjami suurat raputa minu juuri selle kohal, mis on igatsusest ja unelmast ja saada see minu armastatute juurde küps nagu õun õrn ja haljas nagu Khadiri sälg! Aga teie, Kes te jälestate minu nime lausumist te klammerdute silmadega mu külge kui te loete surmakuulutusi ja kisendate: Ma vannun, et kindlasti on igas ta taskus relv ja alasti naine! Oh teid ingleid puutumatuid vabastajaid juhte tarkasid... jne. Ma palun teilt sellel silmapilgul üht imet et te teaksite kuidas öelda head aega, haa ee aa dee aa ee gee aa üks ime: head aega Meie vahel on hinge ulatus meie vahel on sügavused ja teekond sügavuste ruumis. PSALM Ta läheneb relvitult nagu mets või nagu pilv mis ei naase, eile ta kandis kohale kontinendi ja liigutas mere paigast. Ta joonistab päeva selja, valmistab oma jalgadest päevavalguse, laenab öö kingad ja ootab, mida ei tule. Seal, kus kivi muutub järveks ja vari linnaks elab tema ta elab ja lollitab ahastust, minema pühkides lootuste avarusi, tantsides põrmule, et see haigutaks ja puudele, et need magaksid. Ja vaata siin ta jutustab piiride ristumisest, maalides meie ajastu otsaette maagilise märgi. Ta täidab elu, aga keegi ei näe teda. Ta muudab elu vahuks ja sukeldub sellesse. Ta moondub homme saakloomaks ja ajab teda lootusetult taga. Tema sõnad on kaeverdatud hävingu, hävingu, hävingu suunas. Hämmeldus on tema kodumaa, kuigi ta on täis silmi. Tema on tuul mis ei tagane pöörduma ja vesi mis ei naase oma allikale. Ta loob oma liigi, alustades iseendast tal ei ole esivanemaid ja ta jalajälgedes on ta juured. Ta kõnnib kuristikus ja tal on tuule kuju. SEITSE PÄEVA Oh ema, kes sa narrid mu armastust ja vihkamist, sind loodi seitsme päevaga ja sina lõid lained ja horisondi ning laulu suled. Aga minu seitse päeva on haav ja vares nii et milleks see mõistatus kui ma olen nagu sina, tuul ja põrm? PEEGEL KAHEKÜMNENDALE SAJANDILE Puusärk riietatud imiku näoga raamat kirjutatud ronga sisikonda metsloom edeneb, enesega kandes õit kalju hingab hullu kopsudes: See ta on see on kahekümnes sajand PÄRL (Unenägu-Peegel) Kuidas ma kõnnin oma rahva poole, iseenda poole kuidas ma kulgen oma kire, oma hääle poole, kuidas ma üles lähen? Ma pole muud kui jõgi, mis lahkub, kustub, süttib kõikehaarav varjatud poeesia pärl riietatud päikese riugastesse või unenäosse ma olen prohvetluse palavik ma olen valgus, mis ümbritseb pimedust, alasti rännates öö kehas, ja mina tõrksalt hoolitsen maa eest nagu naine ja magan löön selles oma merekellasid leek lahvatab sinna langeb märk, ma olen raamat ja mu veri on tint ja mu ihuliikmed on sõnad. Kuidas ma kõnnin iseenda poole, oma rahva poole kui mu veri on tuli ja minu ajalugu on kuhi? Toetage minu rinda mu rinnas on hõõg ja psalmid, mäed ja viinamarjad ja vahemaad ning ajastute kehad siplemas ja taevatähed ning ajalood on peegliteks ja tsivilisatsioonid on peegliteks peenestatud. Ei, jätke mind rahule: sest ma kuulen hääli, mis laulavad minu tuhas ma näen neid kõndimas nagu mu maa lapsi. UUS NOA Me kulgesime laevaga, me aerud olid lubadused jumalalt ning vihma ja pori käes me jäime ellu kui suri kogu liha. Me kulgesime lainetega ja laotus oli köieks surnutelt, mille külge me kinnitasime oma elud ning taeva ja meie vahel oli aken palvete tarvis. Oh, Issand, miks sa päästsid ainult meid kogu muu rahva ja loodu seast? Kuhu sa meid viskad, kas teisele maale, või meie algsele kodumaale surma lehtede või elu tuule kätte? Oh, Issand, meie sees meie soontes on hirm päikese ees; me heitusime valgusest me heitusime eelolevast homsest kuhu me uuesti viisime tagasi oma elu. Ah, kui me ometi polnuks saanud seemneks loomise, maa ja selle rahvaste jaoks Ah kui me ometi oleksime jäänud mullaks või hõõguvaks söeks, kui me oleksime jäänud kahevahele selleks et mitte näha maailma, selleks et mitte näha põrgut ja selle isandat kaks korda. Kui aeg pöörduks tagasi uuesti ja kataks elu palge veega ning maa väriseks, jumal muutuks kergeks ja ütleks mulle kuule Noa päästa meile elavad siis ma ei kuulaks jumala juttu ja läheksin oma laeva eemaldaksin kiviklibu ja mulla surnute murdudelt avaksin veeuputusele nende sügavused sosistaksin nende soontes: me oleme naasnud oma eksirännakutelt, me oleme väljunud koopast me oleme muutnud aastate taevast, me seilame ja me ei kohku tagasi hirmust ning me ei kuula jumala sõna. Meie lepinguks on surm me tunneme lootusetuse kaldaid, me oleme rahul jäise mere raudsete vetega me ületame selle kuni jõuame servani me sõuame ja ei kuula seda jumalat me igatseme uut Issandat, teistsugust kui tema. |
|