Adonis

Araabia keelest tõlkinud Amar Annus




MINARETT


Minarett nuttis
kui tuli võõramaalane – ostis ta ära
ja ehitas selle otsa korstna.






KULDAJASTU


“Kuule politseinik, vii ta ära…”
“Mu härra, ma tean, et võllas
on mind ootamas
aga ma olen kõigest luuletaja, ma kummardan oma tuld
ja armastan Kolgatat.”

“Kuule politseinik, vii ta ära
ütle talle, et politseiniku king
on sinu näost ilusam”.

Ah, kuldse kinga ajastu
sa oled väga kallis sa oled väga kaunis.






ETTEKUULUTUS
(Uni)


Kodumaale, mis on kaevatud meie ellu nagu haud,
meie uimastatud ja tapetud maale
tuleb me tuhandeaastasest unest, me halvatud ajaloost
päike ilma palumata,
ning tapab liivade ja rohutirtsude pealiku.

Aeg kasvab selle tühermail
kuivab selle tühermail
nagu paastu vaheaeg.

Päike kes armastab mõrvata ja hävitada
tõuseb selle silla tagant...






LAULUD


Ta tuli öö lõppedes, väärika vanuse hooajal
ei maganud müütide sängis
ei tundnud oma lapsepõlve.

Minu kehas tõuseb maa
sosistab mu päevadele olema ta akendeks
õpetab mu sammudele hakkama ta nime aabeteks
ja linnukesteks,

Nõnda ma sammun nagu üle õhukese klaasi ja mul pole varju
tiibadest teel
ma olen vaba, ma vangistan oma ihuliikmed oma ihuliikmetesse
ma hakkan pärlihelgi taoliseks:
              ma löön  vastu silmi ja pöördun tagasi oma
silmaterade juurde.

Kes annaks mulle lehe paberit, et ma mässiksin sellesse
lõhnaainete ja sandlipuu kuhilad
teeksin selle tähniliseks nagu mõrsja ja puhastaksin ta
loeksin talle “Mirjami” suurat
raputa minu juuri selle kohal, mis on igatsusest ja unelmast
ja saada see minu armastatute juurde
küps nagu õun
õrn ja haljas nagu Khadiri sälg!

Aga teie,
Kes te jälestate minu nime lausumist
te klammerdute silmadega mu külge kui te loete
surmakuulutusi ja kisendate: “Ma vannun, et kindlasti on
igas ta taskus relv ja alasti naine!”
Oh teid ingleid
       puutumatuid
              vabastajaid
                     juhte
                                   tarkasid... jne.

Ma palun teilt sellel silmapilgul üht imet
et te teaksite kuidas öelda “head aega”, haa ee aa dee aa ee gee aa
üks ime: head aega

Meie vahel on hinge ulatus
meie vahel on sügavused ja teekond sügavuste ruumis.






PSALM


Ta läheneb relvitult nagu mets või nagu pilv mis ei naase, eile ta kandis kohale kontinendi ja liigutas mere paigast.

Ta joonistab päeva selja, valmistab oma jalgadest päevavalguse, laenab öö kingad ja ootab, mida ei tule.

Seal, kus kivi muutub järveks ja vari linnaks elab tema – ta elab ja lollitab ahastust, minema pühkides lootuste avarusi, tantsides põrmule, et see haigutaks ja puudele, et need magaksid.

Ja vaata siin ta jutustab piiride ristumisest, maalides meie ajastu otsaette maagilise märgi.

Ta täidab elu, aga keegi ei näe teda. Ta muudab elu vahuks ja sukeldub sellesse. Ta moondub homme saakloomaks ja ajab teda lootusetult taga. Tema sõnad on kaeverdatud hävingu, hävingu, hävingu suunas.

Hämmeldus on tema kodumaa, kuigi ta on täis silmi.

Tema on tuul mis ei tagane pöörduma ja vesi mis ei naase oma allikale. Ta loob oma liigi, alustades iseendast – tal ei ole esivanemaid ja ta jalajälgedes on ta juured.

Ta kõnnib kuristikus ja tal on tuule kuju.







SEITSE PÄEVA


Oh ema, kes sa narrid
mu armastust ja vihkamist,
sind loodi seitsme päevaga
ja sina lõid lained ja horisondi
ning laulu suled.

Aga minu seitse päeva on haav ja vares
nii et milleks see mõistatus
kui ma olen nagu sina, tuul ja põrm?






PEEGEL KAHEKÜMNENDALE SAJANDILE


Puusärk riietatud imiku näoga
raamat
kirjutatud ronga sisikonda
metsloom edeneb, enesega kandes õit

kalju
hingab hullu kopsudes:

See ta on
see on kahekümnes sajand






PÄRL
(Unenägu-Peegel)


Kuidas ma kõnnin oma rahva poole, iseenda poole
kuidas ma kulgen oma kire, oma hääle poole, kuidas ma üles lähen?
Ma pole muud kui jõgi, mis lahkub, kustub, süttib
       kõikehaarav varjatud poeesia pärl
       riietatud päikese riugastesse
või
unenäosse
ma olen prohvetluse palavik
ma olen valgus, mis ümbritseb pimedust, alasti
rännates öö kehas,
ja mina
tõrksalt
hoolitsen maa eest nagu naine
       ja magan
löön selles oma merekellasid
       leek lahvatab
       sinna langeb
       märk,
       ma olen raamat
       ja mu veri on tint
       ja mu ihuliikmed on sõnad.

Kuidas ma kõnnin iseenda poole, oma rahva poole
kui mu veri on tuli ja minu ajalugu on kuhi?
Toetage minu rinda –
mu rinnas on hõõg
ja psalmid,
mäed ja viinamarjad
ja vahemaad
ning ajastute kehad siplemas
ja taevatähed
ning ajalood on peegliteks
ja tsivilisatsioonid on peegliteks
peenestatud.

Ei, jätke mind rahule:
sest ma kuulen hääli, mis laulavad minu tuhas
ma näen neid kõndimas nagu mu maa lapsi.






UUS NOA


Me kulgesime laevaga, me aerud
olid lubadused jumalalt ning vihma
ja pori käes me jäime ellu kui suri kogu liha.
Me kulgesime lainetega ja laotus oli
köieks surnutelt, mille külge me kinnitasime
oma elud ning taeva ja
meie vahel oli aken palvete tarvis.

“Oh, Issand, miks sa päästsid ainult meid
kogu muu rahva ja loodu seast?
Kuhu sa meid viskad, kas teisele maale,
või meie algsele kodumaale
surma lehtede või elu tuule kätte?
Oh, Issand, meie sees meie soontes
on hirm päikese ees; me heitusime valgusest
me heitusime eelolevast homsest
kuhu me uuesti viisime tagasi oma elu.

Ah, kui me ometi polnuks saanud seemneks
loomise, maa ja selle rahvaste jaoks
Ah kui me ometi oleksime jäänud mullaks
või hõõguvaks söeks, kui me oleksime jäänud kahevahele
selleks et mitte näha maailma, selleks et mitte näha
põrgut ja selle isandat kaks korda.”

Kui aeg pöörduks tagasi uuesti
ja kataks elu palge veega
ning maa väriseks, jumal muutuks kergeks
ja ütleks mulle kuule Noa päästa meile
elavad – siis ma ei kuulaks jumala juttu
ja läheksin oma laeva
eemaldaksin kiviklibu ja mulla surnute murdudelt
avaksin veeuputusele nende sügavused
sosistaksin nende soontes: me
oleme naasnud oma eksirännakutelt, me oleme väljunud koopast
me oleme muutnud aastate taevast,
me seilame ja me ei kohku tagasi hirmust
ning me ei kuula jumala sõna.

Meie lepinguks on surm
me tunneme lootusetuse kaldaid, me oleme rahul
jäise mere raudsete vetega
me ületame selle kuni jõuame servani
me sõuame ja ei kuula seda jumalat
me igatseme uut Issandat, teistsugust kui tema.

 
sisu