Saar, Evar. Karula mäenimede süsteemist. — Tartu ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat III. Toimetanud Helen Koks ja Mariko Faster. Tartu 2004, lk 11--22.
Evar Saar
Käsitlen artiklis mallipõhist nimemoodustust, mis toimib eriti silmatorkavalt siis, kui seni kohanimedega hõredalt kaetud maa-alale tekib püsiv põllumajanduslik asustus. Karula kõrgustiku asustus on küll enamasti vana, ent maastiku liigendatus on siin tinginud suure nimevajaduse ja paljude noorte, tähenduselt läbipaistvate mäenimede kasutuselevõtmise. Karula kõrgustiku tüüpilised mäenimed esinevad sageli ka mujal Võrumaal. Mu vaatenurga onomastikateoreetiline alus pärineb põhiliselt Eero Kiviniemilt (1977; 1990), kuid selles leidub ka iseseisvaid mõtteid, mis osalt ehk esindavad "jalgratta leiutamist", kuid loodetavasti mitte kõik. Laiaulatuslik kohanimekogumise materjal on alus, millelt ma püüan lähtuda üldistusi tehes.
Karula kõrgustik asub Võrumaa lääneosas. See kulgeb kirde-edela-suunalise vööndina läbi ümbritseva suhteliselt tasase ala. Kõrgustik jaotub Karula ja Urvaste kihelkonna vahel, kuid selle kõige tüüpilisema maastikuga keskosa on paljude sajandite jooksul kuulunud kõrgustikust loodes asuva Vana-Antsla mõisa alla (mis samuti jaotub kahe kihelkonna vahel). Vana-Antsla maadelt ongi pärit enamik käesoleva artikli näidetest. Selles kohas on püsiva asustuse vanuse erinevus kõrgustiku loode- ja kaguserva vahel silmatorkav: Vana-Antsla mõisa poolsetel küngastel paiknevad vähemalt 17. saj ajalooallikatesse ilmunud talud ja asustuse püsivusest annavad tunnistust keskaegsed külakalmistud, kuid kõrgustiku kaguservale tekkisid talud alles 19. saj lõpus. Asustuse tihenemine metsamaa arvelt jätkus seal kuni 1949. aastani.
Karula kõrgustiku keskosas on tegemist kuplistikuga. Haani kuppelalaga võrreldes tuleks öelda minikuplistik, sest mäed on väga väikese põhjapindalaga ja ka kõrguserinevused ei ole suured. Ühele ruutkilomeetrile mahub sageli kuni paarkümmend selgesti eristatavat mäekest. Kui kohapeal leidub põliselanikke, tuleb ka mäenimesid kokku aukartustärataval hulgal, sest talu maadel orienteerumiseks on eelistatud nimetada eelkõige mägesid. Mägedevahelisi heinamaid on tähistatud vajadust mööda sekundaarsete, mäenimedest tuletatud nimedega. Mändiku talude ümbruses Karula kihelkonnas, kus mäed on kõige pisemad, lugesin ma 1: 20 000 kaardivõrgu ruudu seest kokku 23 mäenime. Kui ruutkilomeetrilist ruutu kaardil keerata, satuks selle sisse ehk veelgi rohkem nimega mägede tippe. Urvaste kihelkonnas Rimmi külas on Reinu talu maadel 13 mäenime ruutkilomeetril, kusjuures 1/4 sellest ruutkilomeetrist võtab enda alla teistest palju suurem Nurmmägi. Kummagi talu maadel ei ole ühtegi ilma nimeta mäge. Tõenäoliselt on neid talusid, kus kõigil krundi sisse jäävatel mägedel on nimed, leidunud varem päris palju. Tänapäevaks on talude omad nimesüsteemid sattunud kiire hävingu teele, sest kohapeal elavate suguvõsade järjepidevus ja ka inimeste vajadus kohti täpselt määratleda on kadunud (vrd Ainiala 1997: 200-215).
Tüüpiline on näide, kus põliselanik alustab oma talu kohanimede tutvustamist nii: "Meil om säidse mäke." Seitse on maagiline number, aga kindlasti omab selle arvu juures tähtsust ka asjaolu, et Eesti ajal propageeriti talupõllunduses seitsmeväljasüsteemi ja edumeelsemates taludes seda ka rakendati. Talu maad tuli jagada seitsmeks põlluks ja on loomulik, et iga põld sai ka omaette nime. Kuppelalal sai põldu harida üksnes mäenõlvadel, kahe kupli vaheline ala oli tavaliselt soine ja sobis hästi heinamaaks. Seetõttu on eriti näiteks Urvaste kihelkonnas sõna mägi kujunenud põllu sünonüümiks. Pinnavormiliselt üks mägi võib jaguneda kahe mäenime vahel nii, et üks nõlv kannab ühte ja teine teist nime, mõlemad on liigisõnaga mägi. Pinnavormiliselt kaks mäge võivad olla ühe nime all. Alles siis, kui palutakse kõnelda pinnavormidest eraldi, loob nimekasutaja täiendsõnu kasutades käigu pealt kaks eraldi nime, näiteks Suur ja Väikene Sannamägi.
Kui mägesid on nii palju, et ühe kahehobusetalu krundi sisse satub neid juba seitse või enamgi, siis kujuneb kohanimesüsteem paratamatult selliseks, et iga talu paneb ise oma mägedele nimed ja naabrid nimetavad neid kohti sealt läbi käies kuidagi üldisemalt, näiteks talunime lisaks kasutades: Sibula mäeq, Suurõsõõru mäeq. Üldtuntud nimed on ainult maastikus kesksematel mägedel: Sibula talu mägedest Lukatsimägi, Suurõsõõru omadest Tammismägi. Kohanimedest pajatades loevad inimesed heameelega oma talu mäenimed üles, aga naabertalu mäenimedest eriti rääkida ei taheta. Mikrotoponüümi tasandil vaadeldakse kohanimesid sageli kui naabri omandi osa, nii et isegi kui neid nimesid tuntakse, ei julgeta rääkida, sest äkki läheb midagi valesti. Võimatu pole isegi muistse nimemaagia mõju alateadvusele: nime välja öeldes rääkija justnagu kasutab seda kohta, mis tegelikult pole tema oma, pole tema asi.
Kui väikeste kohtade nimed on talupere meelevallas, hakkab see pikapeale tunda andma ka nimedes endis. Hästi mägise ala mäenimed on keskeltläbi etümoloogiliselt läbinähtavamad kui kõrval asuva tasase maa üksikute mägede nimed. Etümoloogiliselt läbinähtamatuid loodusobjektide nimesid leidub enam-vähem ühepalju nii üksluise maastikuga ja väheste kohanimedega kohtades kui ka liigendatud maastiku ja suure nimetihedusega kohtades. Loogiline on oletada, et läbinähtamatud on need nimed, mida külaühiskond on kasutanud juba palju sajandeid. Nimed, mida on tundnud ja kasutanud vaid talupere, vahelduvad keskeltläbi kiiremini, sest elanike täielik vahetumine toob kaasa ka vana nimesüsteemi kadumise ja uue loomise. Võrumaa taludes toimus suurem suguvõsade vahetumine 19. sajandi teisel poolel seoses talude päriseksmüümisega vabal turul. Paljude Karula kuplistiku taludegi kohanimesüsteemid on hakanud täiuse poole arenema sellest ajast alates. Seetõttu pole neis ka palju sõnavaraliselt hämarat nimematerjali. Võtame näiteks Suurõsõõru-Kaska talu mäenimed: Suurmägi, Väikumägi, Savimägi, Nurmmägi, Laanõmägi, Kuusõnurm, Kahrumägi, Kunn´mägi, Kikkasaar, Tammismägi, Umalusmägi. Sõnavaraliselt on selged kõik peale kahe viimase ja tegelikult on just kaks viimast need mäenimed, mida Suurõsõõru talu mägedest tunneb ja kasutab kogu Kaika ja Jyyperä küla rahvas.
Püssä-Laasi talus on mäenimed keeleliselt pisut teistsugused: Jaanimägi, Kuaperänurm, Uibunurm, Väikene Haudusaar, Suur Haudusaar, Muamägi (uuema nimega Katõküürämägi), Sillamägi, Leheleetusõmägi, Püssäpõlvõmägi, Käokindsumägi. Silma hakkab liigisõnade suurem vaheldus (tuleb meeles pidada, et selle kandi mäenimed on peaaegu alati ka põldude nimed, pole põldu ilma mäeta). Talu endist põlluala ümbritseb soo, kus leiduvad soosaared: Viinakink, Marõdasaar, Soesaar, Väikumägi, Tatriksaar, Hanisaar.
Iseendast pole ka Püssä-Laasi talu mäenimede seletamine raske. Teatud mõttes on see isegi kergem kui Suurõsõõru Kikkasaare ja Kahrumäe seletamine, sest seda tüüpi nimed ei paljasta oma tekkemotiivi, me ei saa öelda isegi seda, kas kunagise nimeandja jaoks seostus koht looma või loomanimetust nimena kandva inimesega. Püssä mäenimedest kõige silmatorkavam on Püssäpõlvõmägi. Õnneks pole seletuse hankimiseks vaja ajas kuigi kaugele tagasi minna. Kolmkümmend aastat tagasi on samas piirkonnas nimesid kogunud Ilja Kala märkinud üles nimekuju Püssäpõldõmägi. Äraseletatult siis hargtäiendiga nimi: Püssä Põldõmägi. Tõesti on siin tegemist talu kõige suurema ja pealt tasase mäega, kuigi tänaseks metsa kasvanud mäega. Leheleetusõmägi olevat perenaise Kaika Laine seletuse järgi tulnud sellest, et mäe all olid linaleotused, kuhu visati ka lehtpuutuhka ehk lehelist. Talu kohanimedest paistab välja ka selliseid, mis seostuvad ehk kruntimiseelse maakasutusega ja sama piirkonna teiste talude nimedega: Tatriksaar ja Tatriku talu, Soesaar ja Soe talu. Ka nimed Viinakink ja Hanisaar võivad olla tekkinud isikunimeseosest. Kindel isikunimeseos on Marõdasaarel (< Maret < Margaret).
Naisenimesid tuleb kohanimedes üldse harva ette. Mareti nime ei esine Ida- ja Kesk-Võrumaal mitte sugugi. Hargla kihelkonnas leidub üks Marõda-alguline nimi, Karulas, Urvastõs ja Otepääl igaühes paar tükki. Kõige tihedam levikuala ongi Karula kuplistik Kaika ja Oekülä kandis, kuhu paigutuvad kõik Karula- ja Urvastõ Mareti-nimed. Selline esinemispilt pakub huvi ja sunnib nimetekkemotiive otsima katolikuajast, püha Margareetaga seostuvalt, kas kabeli või mingil muul kujul väljendunud kultuse näol.
Sarnaselt Püssäpõlvõmäega on
Kaika ja Jyyperä külas teisigi esmapilgul
ülihuvitavaid nimesid, mis on huvitavaks kujunenud just
rahvaetümoloogia mõjul. Tatriku talu
Äänispalu, Püssä-Kohki Äänismägi
ja Mikilä Äänismägi
viivad mõtte Äänisjärvele ja muistse
ühisläänemeresoomlusega võrreldavas vanuses
kohanimedele. Kui neid nimesid tänapäeval kohalikult rahvalt
küsida, on hääldus peaaegu alati
pika ä-ga. Kui aga inimeste omavahelist juttu pealt
kuulata, esineb seal lühike
ä: Änismägi, Änispalu. Ka Ilja Kala
märkmetes esineb lühike
ä. Siit sünnib mõte, et see Võrumaal
endeemne kohanime atribuut on mingi
laiemalt levinud atribuudi häälduslik variant.
Tõepoolest, kui võrdluseks võtta, et siinkandis
esineb Sulõndusmägesid, mis mujal on kas
Sulõndumäed või Sulumäed, et siin esineb
Tammismägi ja mitte Tammimägi, siis on lihtne jõuda
järeldusele, et Änismäele
Kaikal vastab Hänimägi, harvaesinev, kuid siiski
levinud mäenimi mujal
Võrumaal, mis on tõenäoliselt isikunimelist
päritolu. Nime kujunemisahel näeks siis välja
selline: Äänismägi <Änismägi
Kõige noorem lõik nime muutumises on rahvaetümoloogia, mida võiks lugeda ka õpetatud rahvaetümoloogia (gelehrte Volksetymologie) valdkonda kuuluvaks. Siiski ei pruugi "õpetatus" olla teadlik, inimesed lihtsalt loevad ja kuulevad meedias Äänisjärve nime ja kohandavad paigapealse kohanime selliseks, et see oleks "rohkem" kohanimi.
3.1 Nimeandmispõhimõtete rühmitamisest
Traditsioonilises kohanimeuurimises on nimede esikomponente rühmitatud sõnavaralise kuuluvuse alusel: maastikusõnad, puud, loomad, artefaktide nimetused. Pisut moodsam nimeteadus püüab rühmitada nimeandmispõhimõtteid - milline seos on olnud nimeandja jaoks määrav, kui ta nime on moodustanud. Nimeandmispõhimõtete rühmitamine on kohanimede tekkimise seisukohast kindlasti otstarbekam, kuid tekitab ka kohe probleeme. Üheks probleemiks on nimed, mille keeleline kuju jätab mitmeid tõlgendamisvõimalusi alati, kui just täpselt ei tea, millest nimi alguse sai, meenutagem Suurõsõõru Kikkasaart ja Kahrumäge. Teine lahendamatu küsimus on sellise liigitusmalli loomine, mis sobiks rakendada kõikjal või isegi ainult igal pool ühe maa ja ühe rahva asualal, igal ajal tekkinud nimede suhtes. Neist probleemidest on põhjalikult kirjutanud Eero Kiviniemi (1987: 7-34). Käesolevas kirjutises on võimalik probleeme vältida, keskendudes Karula kõrgustikul tüüpilistele noortele mäenimedele. Ei kavatse välja pakkuda mingit ammendavat liigitust, vaid anda mängeldes ilmeka näitestiku sellest, kuidas Karula kuplistikule 1860. aastatel elama asunud lõunaeestlastest pered võisid oma talu mägesid (kasutusotstarbe poolest põlde) nimetama hakata. Kui kohal oli neile teadaolevalt juba nimi, kui koht seostus eelkõige mõne inimesega või kui koht meenutas mõnda eelmises kodukandis olnud nimega kohta, siis võeti kasutusele muidugi teised võimalused.
3.2 Taluhoonetega seotult on levinuim nimi Rehemägi. Rehi pidi nagunii mäe peal olema, lohku reht ei ehitatudki. Muud võimalused olid Aidamägi ja Sannamägi. Kui kellelgi oli veel koda alles, siis ka Kuamägi. Kusagil kaugemal talu maade sees võis olla Küünümägi. Laudamäge ja Tallimäge seevastu ei tule kuigi sageli ette. Nimetamisaluseks võisid kergemini olla need hooned, mis paiknesid taluõue põhilisest nelinurgast pisutki väljaspool; rehi saun ja koda kui tuleohtlikud hooned tavaliselt paiknesidki.
Kui talu vana hoonekompleks vanatarõ oli teise koha peal, sai sinna Vanatarõmägi. Kui vanatarõ oli juba hävinud, sai Vanaussaiamägi. Kui krundilt leitud varemete otstarvet ei osatud seletada, võis nimeks saada Ahuvartõmägi. Kaika-Koemõtsa talus on Auvärtemägi, mille puhul samuti võib kahtlustada, et eriilmelisem nimi on puhas keeleline edasiarendus Ahuvartõmäest.
3.3 Muud tehisobjektid. Liivane kuiv mägi, kuhu tehti augud kartulite hoidmiseks - kartulikoobaq, sai nimeks Koobamägi. Kui vanadest keldrikoobastest olid ainult lohud - havvaq - järgi jäänud, sai koha nimeks Haudumägi. Läte, kust majapidamisse vett toodi, andis Lättemäe nime. Kui prooviti vett kevadise suurvee ajal koguda, selleks oru peale tammi (sulgu) ehitades, võis mägi sulu taga saada nimeks Sulumägi või Sulõndusmägi. Silla juurde sai Sillamägi, risttee kohale Risttiimägi. Viimane võis kasutuses lüheneda Ristemäeks või Ristimäeks. Pole eriti tõenäoline, et kõigi tänaste Ristimägede nimed on tulnud katolikuaja ristidest ja palvepaikadest. Kui pole kindlaid tõendeid, jääb alati võimalus, et Ristimägi on algselt olnud Risttiimägi.
3.4 Viljeluste järgi nimetatud mäed. Selles rühmas on kohapeal levinud nimeks Nurmmägi. Nurm tähendab Lääne-Võrumaal ja ida poolgi just põldu, sõna põld on olnud veel hiljaaegu tuntud vaid tähenduses suviviljakülv. Nurmmägi eristub talu muudest põldudest ehk kõige suurema pindala poolest. Mitmeväljasüsteemi ajal võis see olla jagatud mitmeks väljaks, nagu näitab ka variant Nurmimägi. Veel on viljeluste järgi nimetatud Sõõrumägi - vana alepõletuse koht, Koplimägi - mägi tavaliselt lohus asunud kopli naabruses, Peräkünnimägi, Karjamägi.
3.5 Suuruse järgi kutsutud mäed on Suurmägi, Väikumägi, Korgõmägi, positsiooni järgi näiteks Perämägi. Huvitav, et Korgõmägi on Võrumaal sageduselt teine mäenimi (vähemalt 83 sellenimelist), Suurmägi jääb sellest kaugele maha. Soomes on suhe vastupidine (Kiviniemi 1990: 220). Kuna Korgõmäe nime on mugav kasutusele võtta juhul, kui vaataja positsioonist paistab korraga kätte mitu võrreldava kõrgusega mäge, siis on selge, et nime levik põhjendub Võrumaa maastiku omapäraga - palju ligistikku asetsevaid mäetippe.
3.6 Kuju järgi nimetatud mäed on küllalt huvitav alaliik. Kunn´mägi, Kukumägi ja Munamägi on ümmargused teravatipulised mäed. Sõna kunn´ tähendab mügarikku, künkakest, kukk aga käbi, nii et iga Kukumägi peaks olema eriti teravatipuline mägi. Kui mägi on järsunõlvaline ja pealt tasane, oli tal suur võimalus saada nimeks Liinamägi (liin 'linnus') või Kandsimägi. Eeskujuks on siin stereotüüpne ettekujutus "õigest" linnamäest.
Talu kõige tasasem põld sai sageli nimeks Tasanõ. Karula kuplistikul on ka siin enamasti tegemist mäe või mäenõlvaga. Kaardi peal võib mõni Tasanõ paista koguni järsunõlvalise mäena, aga need nõlvad on sel juhul metsa all ja põllustatud pind on tõesti pisut väiksema kaldega kui talu teistel põldudel. Piirkonnas, kus tasaseid põlde peaaegu polegi, on Tasanõ täisväärtuslik kohanimi. Natuke laugema maa peal sellist nime ette ei tule.
Pikad mäed kannavad sageli nime Sikksälg, Hobõsõsällämägi, Sälgüsmägi, Vingõrdimägi. Oluline on just somaatilise sõna sälg´ 'selg' seostamine maastikuga.
3.7 Loomade järgi nimetatud mägedest on kõige levinumad Kährimäed ja Rebäsemäed/ Rebästemäed. Eelduseks on urgude leidumine mäe nõlvades. Kõige sagedamini on mägrad (võru keeles kähriq) ja rebased oma elupaigaks valinud mõne kõrgema soosaare, seetõttu võib keset sood asuva üksiku mäekese nime tavaliselt ette ennustada.
Kui nüüd iga talupere on oma mäed kirjeldatud malli järgi ära nimetanud, on selge, et nimed hakkavad korduma. Kordus ei paista silma mitte ainult nimeloendites vaid juba topograafilisele kaardile pilkugi heites, samuti kohapeal elades ja külarahvaga kohtadest kõneldes.
Tõepoolest. Nurmmägi või Nurmõmägi on olemas Rimmi külas Reinu ja Vasila piiril, Haavistul, Suurõsõõrul, Sibulal, Mundil ja Pormeistril. Kaks viimast mäge asuvad lausa teineteise kõrval, nii et siin võib oletada ka ühe nime primaarsust teise tekkimise suhtes.
Liinamägi on olemas Reinu, Mändiku, Värtemäe ja Sibula taludes. Viimased kaks paiknevad jälle kõrvuti. Värtemäe Liinamägi on kõrge järsunõlvaline metsaga mägi, just selline, nagu Liinamägi tüüpettekujutuses olema peab. Sibula Liinamägi on madalam ja piklik põllustatud mägi. Siin on selge, et nimeandmine on käinud metonüümia abil: mäega põld metsase Liinamäe lähedal on saanud nimeks lihtsalt Liinamägi, mitte Liinamäe nurm, nagu võiks eeldada. Kuna Sibula Liinamägi on olnud kogu aeg põllumaa ja külarahvas on seal kolhoosiajal tööl käinud, tuntakse seda nime tänapäeval laiemaltki kui primaarse nimega Liinamäge Värtemäe talu maal, mida teavad vaid naabertalude elanikud ja asjahuvilised.
Jaanimägi on kõige korduvam mäenimi Võrumaal (vähemalt 83 juhtumit). Nimeandmismotiiviks pole siin tavaliselt mitte isikunimi vaid jaanituleplats mäel. Kauksi külas on kaks Jaanimäge, üks neist laiemalt tuntud ja teine Mürgü talu lokaalnimi. Jaanimägi on Laksil, Mändikul, Härmäl ja Püssäl. Püssä Jaanimägi kujutab endast geograafiliselt õieti väikest muhku suure Härmä Jaanimäe jalamil. Taas võib oletada metonüümiat nime levikus, aga kuna kohalikud elanikud väidavad, et ka Püssä Jaanimäel on jaanituld tehtud, siis on tõenäolisem paralleelne nimeandmine. Püssä talu rahvas ise kutsub Härmä Jaanimäge lihtsalt Härmä mäeks.
Uibumägi (uibu 'õunapuu') on Karula kõrgustikul eriti levinud mäenimi. Ülevõrumaaliselt edestab seda Pedäjämägi (petäi: pedäjä 'mänd') (vähemalt 35 juhtumit). See kinnitab tüüpettekujutust vanast Võrumaast, kus mäenõlvadel on põllud, mäeharjadel metsasaared ja tee ning põllu nurkades kasvab vanu pedajaid. Uibumägi on ülevõrumaaliselt sageduselt järgmine, sest metsõunapuu koha eristajana on ühe talu nimesüsteemis just parajalt harvaesinev puu. Sagedusnimekirjas järgmised on Tammõmägi ja Kõomägi (kõiv: kõo 'kask').
Rehemägi on üle Võrumaa levinud nimi, aga kõige sagedasem tundub see olevat Oekülas ja Rimmil - Rimmi, Kiisa, Jaugamõisa, Pardsa ja Käomäe - üle ühe talu ikka ja jälle Rehemägi.
Mida nimekasutaja korduvate nimedega peale hakkab? Kui ta kõneleb kohtadest laiemalt kui ühe talu piirides, siis on loomulik, et ta lisab nimele eristava hargtäiendi: Suur Munamägi, Väike Munamägi, Sibula Liinamägi, Mändiku Liinamägi, Pards´a Rehemägi, Jaugamõisa Rehemägi. Aga kui ta läheb kohapeale, siis on loomulik, et kohanimi, näiteks talunimi, muutub justnagu raamiks, mis on üle kõige olemas. Seetõttu ütleb ka sama küla teises otsas Rännäl elav inimene Sibula Liinamäe kohta lihtsalt Liinamägi. Kõneldakse Tiidu Tornimäest või lihtsalt talunime järgi Tiidu mäest, aga kui minna kohapeale, on selge, et samast mäest hakatakse kõnelema ainult kui Tornimäest.
Soome kohanimeuurijad on seda meelt, et eristava täiendsõna lisamine kohanimele mitte ei modifitseeri nime keeleliselt, vaid loob uue, endise nimega rinnastatava nime (Kiviniemi 1975; Ainiala 1997: 28-32). Terhi Ainiala arutlus selles asjas käib nii, et kui öelda Laugissaar või Laugissaarõ mägi, siis kohanime idee sellest ei muutu, ideeks jääb ikkagi, et '(väike) mägi, mille nimi on Laugissaar'. Kui aga öelda Rehemägi ja täiendatult Kiisa Rehemägi, siis esimesel juhul on nime ideeks 'mägi, mille otsas on või on olnud rehi', teisel juhul aga täiesti erinev: 'mitmest Rehemäest see, mis asub Kiisal'.
Selline lähenemine on loogiline, kuid pole nimeuurimises üldtunnustatud. Näiteks taanlane Vibeke Dalberg on pidanud täpsustava täiendi lisamist lihtsalt ühe nimevariandi, mitte uue rööpnime loomiseks (Dalbergi kohta: Ainiala 1993: 695-701).
Ainiala poolt täiuslikuks kujundatud lähenemise peamine nõrk koht on see, et igale inimesele on omane mingisugune nimekasutuse kompetents ja täpsustava täiendsõna lisamine või ärajätmine on üks selle kompetentsi põhilisi omadusi. Kui inimene on ka kogu elu jooksul kuulnud ja lugenud ainult Väikesest Munamäest ning Nohipalo Valgjärvest, siis kohapeale sattudes hakkab ta automaatselt kõnelema Munamäest ja Valgjärvest. Raami seab see, et ta asub nüüd Nohipalos või et ta asub nüüd Otepääl ja Suur Munamägi asub talle teadaolevalt Haanis. Samamoodi võib inimene olla kogu elu teadnud, et on olemas Pehmejärv ja selle naabruses asuv Väikene Pehmejärv, aga kohanimekogujaga vesteldes leiab, et kahte kohta paremini eristav oleks kõnelda Suurest Pehmejärvest ja Väikesest Pehmejärvest. Ainialalgi on Soome kohanimematerjali analüüsides selliseid asju ette tulnud (Iso Mustajärvi ühelt nimekogujalt ja Mustajärvi kõigis muudes allikates) ja ta on otsustanud, et ju vist on taoline rööpnimi olnud küllalt vähe tuntud ja lühiealine, et mitte öelda juhuslik (Ainiala 1997: 215). Nimekasutuse vaatevinklist liigituks selline juhuslikult teise struktuuritüüpi paigutuv, ent kasutaja poolt vabalt loodav nimekuju ikkagi sama nime rööpvormide, mitte sama koha rööpnimede hulka (vrd Ainiala 1997: 32).
Muidugi on küllalt lihtne reeglistada, et erinevas kasutajaskonnas on ka erinevad nimed, seega ühe talu piirides lihtsalt Rehemägi, aga küla ja valla tasandil näiteks Jaugamõisa Rehemägi. Samas toob selline seisukoht kaasa probleeme nimekasutuse korraldamises. Tekib küsimus, kumb nimi peaks olema eelistatud ametliku nimena. Võiks ju pakkuda, et laiemas suhtlusringis kasutatav nimi, kuid kaartidel tuleks ikkagi kasutada talu tasandi nime, sest talunimi Jaugamõisa on seal niikuinii läheduses. Kui pannakse välja mäenimega silt, pole ka sinna täiendit Jaugamõisa vaja. Ning lõpuks on praktikas näha, et ametnikud, kes tegelevad kohanimedega terve Eesti tasandil, hakkavad ka sellistele kohanimedele hargtäiendeid lisama, millele küla tasandil eristust vaja pole, nagu näiteks Ähijärve Peräjärv, Lootvina Särgjärv.
Kui uurija liigitab kohanimesid rangelt süntaktilis-semantilise srtuktuurimudeli järgi, on eespoolmainitud Liinamägedest Sibula talu maadel asuv Liinamägi metonüümne nimi ja küla tasandil kasutatav Sibula Liinamägi on tüüpiline täpsustatud nimi. Juhul kui primaarne koht (Värtemäe) Liinamägi jääks küla tasandil ilma nimeta, ja Sibula Liinamäe asemel hakataks seejärel kõnelema lihtsalt Liinamäest, oleks selle arenguastme nimetuseks atribuutosa ellips. Järelikult pole väliselt võimalik eristada sama koha metonüümset ja elliptilist nime - mõlemad on Liinamägi -, kuigi nimedest teine on vaheastme kaudu esimese suhtes sekundaarne. See, kumba alaliiki nimi liigitub, sõltub ainult sellest, kas me teame midagi vaheastmeks olnud nimest Sibula Liinamägi.
Näiteks toodud apooriast on soovitav kaugemale hoida, eriti kui tegeldakse nimede ametliku kirjakuju määramisega. Seetõttu sobib nimekorraldusse hoopis paremini Henn Saari poolt loodud kolmeastmeline struktuuriliigendus: hargtäiend, nimetuum, liigisõna. Saari loodud termineid on Peeter Päll soovitanud kasutada Eesti kohanimede-alases seadusandluses ja need on seal ka kinnistunud (vt nt Kohanimeseadus 2003, §3). Kolme eri tüüpi nimeosa mõistetega opereerides paistab nimetuum kui nime keskne element omavahelises ahelsuhtes olevatest nimedest enamasti välja. Juhul, kui nimedes esineb sama tuum, pole enam erilist tarvidust nimede omavaheliste suhete üle pead murdma hakata. Toodud näiteahela puhul on nimetuum liina-, teist liiki kohale sekundaarse nime andmise puhul aga liinamäe, nt Liinamäe sild.
Sellise terminikasutuse korral on korduvate nimetuumadega mäenimed hargtäienditega nimed. Talu tasandil on neil mägedel ilma hargtäienditeta nimed. Nimekorralduse seisukohast on oluline minna veel üks samm edasi ja valida lahendus kahest võimalikust:
1. Hargtäiendiga nimedes Rimmi Rehemägi, Kiisa Rehemägi, Jaugamõisa Rehemägi jne on hargtäiend fakultatiivne. Seda võib kasutada, kui tahetakse kohti üksteisest eristada. Hargtäiendi ärajätmine olukorras, kus eristus pole vajalik, on igati soovitav.
2. Nendel kohtadel on kaks ametlikku nime, esikohanimeks hargtäiendita nimi, rööpnimeks hargtäiendiga nimi. Kasutada ei tule mitte mõlemat nime korraga, vaid seda, kumma kasutamine on antud olukorras otstarbekas.
Teatavas mõttes on hargtäiend kohanimes nagu varakeskaegse rüütli või keskaegse talupoja lisanimi, millest pole veel arenenud perekonnanime tänapäevases mõttes. Tegelikult ei peagi arenema. Kuid kui asuda üksikutes taludes tekkinud mäenimesid ja muidki mikrotoponüüme kasutama palju laiemal tasandil, on eristavat lisanime vahel hädasti tarvis. Seetõttu tuleks sätestada ka senisest pisut detailsemad reeglid hargtäiendi staatusest ametlikes kohanimedes.
Ainiala, Terhi 1993: Miksi paikannimet muuttuvat. -
Virittäjä,
695-701.
Ainiala, Terhi 1997: Muuttuva paikannimistö. SKST
667. Helsinki:
SKS.
Kala, Ilja: Välitööpäevikud Karula
kõrgustiku mäenimedega 1970-1973. Koopia
Võru instituudis.
Kiviniemi, Eero 1975: Paikannimien rakennetyypeistä.
Suomi
118:2. Helsinki: SKS
Kiviniemi, Eero 1977: Väärät vedet. Tutkimus
mallien osuudesta
nimenmuodostuksessa. SKST 337. Helsinki: SKS.
Kiviniemi, Eero 1987: Voidaanko nimeämisperusteet
luokitella? -
Kieli 2, 7-34. Helsinki: Helsingin yliopiston suomen kielen laitos.
Kiviniemi, Eero 1990: Perustietoa paikannimistä.
Suomi 148.
Helsinki: SKS
Kohanimeseadus 2003: RTI, 19.11.2003, 73, 485.