Laenulisi maastikusõnu Võru- ja
Setumaa kohanimedes
Mu artikkel koosneb
kolmest osast: esimeses osas annan ülevaate võru ja setu üldkeelde läti
ja vene
keelest laenatud maastikusõnadest, seejärel vaatlen laenatud
maastikusõnu, mis
esinevad kohanimedes põhiosana (determinandina). Analüüsin ka vene
keelest
laenatud maastikusõnu, mida kasutatakse Võru- ja Setumaal kui
iseseisvaid
pärisnimesid ning mida võib leiduda kohanimede esi- ehk täiendosades
(atribuutides). Lisaks tuleb artiklis juttu ka mõnest artefaktide
(ehitatud,
rajatud objektide) nimedes esinevast apellatiivist, nt kõrts,
puustus,
tsässon, sest need esinevad ühtlasi ka kohanimede liigisõnadena.
Juttu teen
ka ühest alamsaksa keelest laenatud maastikuapellatiivist.
Võru- ja Setumaa asend Läti- ja Venemaa lähedal tingib ka nende elanike omavahelise tihedama läbikäimise ning vajaduse üksteise keeltki rääkida. Kuid ei vene ega läti keel pole läänemeresoome keeled ning seepärast on keelte õppimine inimestele raskusi valmistanud. Siiski on võõrast keelt mõnikord ikka vaja läinud, kui lugeda kasvõi näiteks Jaan Lattiku mälestusi. Seal kardeti väga, et vanker puruneb Lätimaal ja selleks puhuks siis poisikesed “harjutasid” “läti” keelt juhuks, kui vanker peakski katki minema. See keel oli eesti grammatika ja juhuslikult meelde jäänud läti keele sõnadega keel (Lattik 2002). Võõras keel tundub naljakas ja imelik (võrukesed ütleksid selle kohta andsak) isegi tänapäeval: jommis peaga tehakse nalja ja kõneldakse, või õigemini arvatakse, et kõneldakse, ikka “läti” keelt (tugevalt oma keele moodi mugandunud lätikeelseid lauseid).
Lätimaaga on tihedamaid kontakte olnud enim Harglõ ja Karula, samuti Rõugõ kihelkonna inimestel, aga ka Vahtsõliina ja Setumaa lõunaosa elanikel. Venemaaga on enim kontakte olnud Võrumaa piiriääsetel kihelkondadel (Vahtsõliinal, Räpinäl) ja Setumaal. Aegade jooksul on kohalikku keelde laenatud päris palju võõra(ste) keel(t)e sõnu. Sealhulgas muidugi ka maastikusõnu, kuid nende hulk pole üldsegi mitte väga suur võrreldes näiteks oskussõnadega, mis puudutavad rahvarõivaste ja kalapüügi alasid või ka lihtsalt võru üldkeele tegu- või nimisõnu.
Läti
keelest on
võru keelde tulnud näiteks sellised läti keele maastikusõnad (Vaba
1997:
66–213):
atak ‘soot, eraldatud
jõekäär, mis suurvee ajal võib jõega liituda’ Har Koik < attaka,
attęka;
tamp
~ tam´p
‘linaligu, veeloik’ Krl, Rõu Hurda, Lei < dambis,
dzirnavu dambis;
tańts ‘vana jõesäng’ Har Mõn
< daņčka, dančkava, danska jms.
Vene keelest on laenatud näiteks selliseid
maastikusõnu (Must 2000:
53–407):
jaama ‘auk, haud’ Se < яма
‘auk; kaevand; lohk; urg; haud;
jaarus ~ jaar ‘kivihunnik, -kangur;
kiht, järk, hunnik (heinu)’ Vas, Se < яapyc ‘rõhtkiht,
-kord,
horisontaalselt laotud kord’;
karuska ‘kivine madalik järves’
Se < гopyшкa ‘mäeke, mäekink’;
lopp ‘liivik, savine v liivane
taimekasvuta maakoht’ Lut < лоб ‘Stirn, murd
Landzunge’;
motsil(a) ~ motselgass ‘linaligu, linaleoauk’
Vas, Se < мочило ‘(lina)leotis,
ligu’;
parok ‘liivahunnik ranna
lähedal järves’ Se < порога,
пороги;
praalis ‘tiik, veekogu, kus
käiakse pesu pesemas’ Se < пральнище,
пральница;
reess
~
reesamaa
‘talust eemal
olev niidutükk; külamaade küljest eraldatud maatükk; juurde-, äralõige’
Se <
отрез ‘lõige, äralõige’;
teplikaa ‘sooja põhjaga maa, kus
kartul hästi kasvab’ Se < тепик.
Selguse mõttes olgu märgitud, et
mitte ükski eespool esitatud läti või vene
keele algupära maastikusõna ei esine tänapäeval tuntud kohanimedes
põhiosana.
Samas pole välistatud, et need sõnad on seal kunagi esinenud. Aga keele
kogu
maastikusõnavara (ka omakeelset) ei kasutatagi kohanimedes täielikult
ära,
kasutuse leiab vaid osa neist (Nousiainen 1981: 4–17; Kiviniemi 1990:
62).
Keele apellatiivne sõnavara ei
tunne tänapäeval eespool esitatud
laenulistest maastikusõnadest enam paljusid. Sellised võõraks jäänud ja
elavast
keelest kaduma hakkavad maastikuapellatiivid ei sobi kohanimedesse koha
liiki
tähistama, sest nende tähendus pole semantiliselt selge. Hämarduva
sisuga
apellatiivid jäävad kohanimedest kas üldse välja või siirduvad
atribuutosadesse
(Nousiainen 1981: 17). Atribuutosadest võibki mainitud läti ja vene
keelest
laenatud maastikusõnu leida, nt Krl Tambiniit, Har Tambipõld,
Räp
Tambijõgi; Urv Tans´kasuu talu, Rõu Väike ja
Suur
Tandsimägi, Tanskamägi, Vas Tansuorg; võibolla ka Räp Jaamanõna,
Rõu
Jaamamägi ja Jaarnumägi. Vahtsõliina khk Kolodavitsa
küla osa Lopka
asub just liivasel maal, Kanepi kihelkonnast leiame järve, mille nimi
on Mudsina
järv, Räpinäst neemenime Paronanyna ja Setumaalt Parakoja.
Kohanimed säilitavad sageli aktiivsest keelepruugist kadunud sõnu.
Laenatud maastikusõnad
kohanimede põhiosana
Muidugi on olemas ka
selliseid laensõnu, mis tänapäevalgi esinevad kohanimedes põhiosana
(determinandina, liigisõnana). Põhiosa (sm perusosa, ingl determinative
part, generic term) on kohanime põhiline osa, mis näitab nimetatava
koha
liiki (saar, järv, mõts ’mets’, mägi jt). Põhiosa
kirjutatakse
nime täiendosaga harilikult kokku, kui tegemist on primaarnimega (nt
Rõu Munamägi,
Har Peräjärv) ja lahku, kui tegemist on sekundaarnimega (nt
Vas Kährimäe
suu ’soo’). Põhiosana esinevatel sõnadel on keeles kindel tähendus
ja
looduses vastab sõnale kindla kujuga objekt. Näiteks kohanimes Jaani|mägi
on mägi põhiosaks. Sõna tähendab tavakeeles inimestele
igasugust muust
ümbrusest kõrgemat pinnamoodi. EKSS-st võime apellatiivi mägi
kohta
lugeda, et see on “harilikult ümara või ovaalse põhijoonisega
kõrgendik, mille
suhteline kõrgus on üle 200 m (Eestis ka kõrgendiku kohta, mille
suhteline
kõrgus on üle 50 m)” (EKSS 1994: 555). Sellelsamal sõnal on looduses
olemas ka
kindlad objektid. Kohanimi Jaanimägi on Võrumaal kõige
sagedamini korduv
kohanimi üldse (AVKA).
Vene keelest on kohanimede
põhiosadeks laenatud järgmisi sõnu:
Üldeestiline
kõrts:
kõrdsi < корчма (Must 2000: 164), nt
sellistes Võrumaa kõrtsinimedes: Rõu Paadikõrts,
Har Paijukõrts. Valdek Pall on
märkinud, et Põhja-Tartumaal on kõrtsinimesid vähe (Pall 1977: 115) ja
ega neid
vaadeldaval alalgi massiliselt ole. Kuid ainuüksi Vahtsõliina
kihelkonnast on
teada viis kõrtsinime, millest kolm on ehk primaarnimed: Kassi
kõrts, Lopka kõrts,
Piiri kõrts ja kaks on nime saanud küla järgi: Lindora
kõrts, Misśo
kõrts (Vas). AVKA andmetel on Võrumaal üldse vähemalt 16 kõrtsinime.
Uuem vene laen kabak(as)
< кабак
’kõrts’ on üldkeele sõnana tuntud Rõugõs, Vahtsõliinas ja Setus, kuid
kohanimede järelkomponentides seda ei leia, tavaline pole see ka
esikomponentides. Sõna on ilmselt aluseks olnud selliste kohanimede
tekkele:
Räp Kavakumägi ~ Kabakumägi, Har Kavagu talu, võibolla
ka Rõu Kavadi
järv. b > v vaheldus on tavaline foneetiline nähtus.
Vene keele sõna лужа,
лужицa on maastikusõnade luussna (Plv,
Räp), luut´skna (Räp), luutsna, luudsna (Võn, Kam,
Plv), [suu]
luutsnik: -u (Kan), lüütsatus (Räp) aluseks. Sõna
tähendusi: ’vana
kinnikasvanud jõekäär; mäda lohk; madal veeloikudega maa; soolaugas;
sügav koht
jões; pikk kitsas org põldude vahel’. Muinasvene keelest on pärit ka
soome
keele sõnad luosa, luoso. Võnnus, Kambjas ja Otepääl esineb
sõna kujul luus:
loosu. Mari Musta arvates on nendest sõnadest tuletatud sõnad loosatus
‘soolaugas’ (Räp) ja ka loosik ~ loośk ’vesine lohukoht
nurmede vahel või heinamaal’ (Rõu, Plv) (Must 2000: 185–186).
Apellatiive luosa, luoso, loso,
losu esineb ka soome kohanimedes
Soome idamurrete alal. Sellist nimeelementi sisaldavad kohanimed
tähistavad
märgi paiku. Madalat vesist kohta tähistab ka karjala keele lošo.
Soome
luoso ja karjala lošo on samatähenduslikud. Alpo Räisänen on nõus, et
ka soome
keeles on luosa, luoso vene laen, kuid ta arvab ka seda, et
mõlemas
sõnas (luoso, lošo) on deskriptiivset värvi, millest annavad
tunnistust
sõnade eespoolsed variandid (Räisänen 2003: 251–254).
Sõna loosik tuleb
liigisõnana ette Põlva ja Rõugõ kihelkonnas.
Täpsem tähendus sellele sõnale on: ‘veeloik, madal vesine koht, väike
lomp’ ja
see esineb ühes heinamaa nimes: Rõu Jürihanni loosik, soiste
metsade
nimedes: Plv Sossiloosik, Lipaloosik
ning ühes soonimes: Plv Haluloosik. Kolm korda esineb Põlva
kihelkonnas metsanimena Loosik. Sõna pole eriti haruldane ka
atribuutosades: Räp Loośkosuu,
Kan Loośkukaal,
Vas Loosigumägi ja Loosigukallõq. Vastseliina
kihelkonnas
leiduvad ka Loosu (ill Loosulõ) ja Loosi (ill `Luusi)
külad. Rõuge
kihelkonnas on Luutsniku küla.
Marje Joalaid on välja pakkunud
võimaluse, et Ida-Eesti Luusika ~ Lusika
nimedes peitub apellatiiv luusika(as) ’lillakas’ (Joalaid 2002:
31).
Võrumaa kohanimesid vaadeldes tundub tõenäoline, et sarnaste nimede
atribuut
pärineb vene keelest laenatud maastikusõnast, mis tähistab veelompi.
Marjanimetus on siis sekundaarne ja marjale võib olla nimi antud tema
kasvukoha
järgi: luuś > luuśkas, luusik, nagu palu/o > paluk, palo(h)k.
Meil
kasvabki lillakas mitte ainult varjukates metsades (laane-, lodu ja
soometsas)
ja võsastikes vaid ka madalsoos, siirdesoos ja rabas. Mujal kasvab taim
ka kaljudel
ja mäestikunõlvadel. Lillakas eelistab niiskemat, mitte väga lubjavaest
pinnast
(http://sunsite.ee/taimed/oistaim/lillakas2.htm).
Sõna puustus < пустошь
on laenatud ka teistesse läänemersome keeltesse, nt tverikarjala
keelde kujul
puusta (Virtaranta 1992: 19). EKI murdekartoteegis ja Mari Musta
raamatus “Vene laensõnad eesti murretes” (Must 2000: 318) on sõnal puustus vähemalt neli tähendust:
1.
Trm,
Kod, MMg, Nõo, Kam, Ote, San, Rõu, Vas ‘söötis või kõlbmatu maa’;
2.
Nõo,
Ote, Kan, Har, Rõu, Plv ‘lagunenud hoone või talu’;
3.
Urv,
Har, Räp, Se ‘lage plats, uudismaa’;
4.
Võn,
Rõu, Plv, Vas, Räp, Se ‘üksik suur talu külast eraldi, uudismaatalu’.
Seal, kust puustus on
apellatiivina üles kirjutatud, kasutatakse
seda ka kohanimedes (Pall 1977: 216–217). Võru- ja Setumaal on päris
palju
selliseid kohanimesid, kus puustus esineb kas täiend- või
põhiosas. Toon
näiteks mõned, kus sõna esineb kohanimes põhiosana: Ann´epuustus
(Se) – märg segamets, Harakapuustus (Se), Lukaivani
puustus (Se) – metsane soosaar. Kohanimede esiosades on puustus
üsna
sage komponent.
tśark ~ tsärk ‘viinapits’ on tuntud Ote, San,
Urv, Krl, Har, Plv, Vas, Räp, Se, Lut (VMS
1989: 548) ja kindlasti on see vene laen (< чарка
‘(viina)tops, klaas, peeker) (Must 2000: 353–354). Seosed viinapitsi ja
terminnime meenutava kohanime vahel jäävad esialgu hämaraks. Ühtegi
sarnast
maastikusõna pole Eestis registreeritud. Võibolla on Har Tsärk
(Ahlis), Har Tsärk (Singal) ja Marõda tśark (Hürüväl)
võrdlusnimed, sest kuju poolest
(väiksed sügavad lohud) lähevad need maastikuobjektid viinapitsiga
kokku küll.
Aga tsärk võib olla ka nime esiosas: Rõu Tsärkmägi.
Veel võiks sõna võrrelda tegusõnaga tsärk´mä
’tärkima’, millest võivad tuletised olla nii tsärgeq kui tsärk.
Laiemalt kasutatakse ainult sõna tsärgeq ja mitte tsärk,
arvatavasti sellepärast, et sel sõnal on juba teine tähendus.
Veel võiks sõna võrrelda soome
sõnaga särkkä ~ särkä. Soome
keele etümoloogilisest sõnaraamatus on tähenduseks märgitud ’ranna
lähedal (nt
neeme või saare tipus), või jõe sängis olev piklik (veealune või
osaliselt ka
veest välja ulatuv) liivaseljandik või madalik; leetseljak’. Savo ja
Häme
murretes esineb sõna tähenduses ’mäeseljandik, mägi’, Häme murretes ka
’kõva
liiva- või kruusasegune maa’. On tuntud veel tuletised särkänne
’väike
leetseljak’, särkkäinen ’kivine maa’. Ka karjala keeles esineb
sõna: särkkä
~ šärkkä ~ t´š´ärkkä, aunuses särkkü ~ t´š´ärkkü, särkü
’järsk mägi,
mäehari, seljandik’. Aunuse sõna särgändeh tähendab ’seljandik
maa
peal’, lüüdi keeles on šärk, särkõ ’järsk (jõe) äär, perv’
(SKES 1983:
1171).
Huvitav on see, et nii võru keeles
kui ka karjala ja aunuse keeles esinevad
sõnad sõnaalgulise afrikaadiga. Võimalik, et Võrumaal on Tsärk-alguliste
kohanimede taga just see mäge või mäeseljandikku tähistav apellatiiv,
Rõuges
ongi ju sõna veel mäe nimes alles. Harglas võib olla toimunud nimede
nihe:
mäe(kalda)nimest on saanud lohu nimi. Arvatavasti on tähendusnihkele
kaasa
aidanud nii vana mäge vms. tähistava apellatiivi tähenduse hämardumine
kui ka
teise homonüümse sõna harilikkus ja viinapitsi kuju assotsiatsioon,
mille järgi
saaks nimi olla pigem lohul kui mäel.
tśasson ~ tsässon(a) ‘palvemaja’ Se < часовня
‘kabel’ (Must 2000: 426-427), mis Setumaal on ka kohanimedes põhiosaks.
Kõik
tsässonad on nime saanud tavaliselt küla järgi: Olohkuva
tsässon, Sokolova tsässon, Võõpso tsässon jt.
Rõugest on üles kirjutatud üldkeele sõna ts´assinagõnõ,
mis tähendab ‘väike, vilets ehitus’ (Must 2000: 426-427).
kuba ‘abajas’ Se < кyбa ‘laht’, nt Jaakohöödo
kuba, Kremessüvä
kuba, Kulkna kuba, Paioalodsõ kuba, Popovitsa kuba, Tupka kuba, Vetolka
kuba jt.
Apellatiiv laht on Lõuna-Eestis peaaegu tundmatu, Võrumaal
registreeritud vaid Põlva kihelkonnast. Uuematesse nimedesse on laht
siiski tulnud, kuid pole teada, millist liigisõna (kui üldse) võisid
varem
sisaldada suurte lahtede nimed, nagu Raigla laht ja Liisnõna
laht.
Räpinas Peipsi ja Lämmijärve ääres on lahe tähenduses kasutatud
sõnu lamm
ja klomm, Setumaal pole need sõnad tuntud, kuid ometi on olnud
vajalik
tähistada selliseid objekte. Seepärast on vajalik sõna laenatud vene
keelest.
Sõnade plantśka ja plank´
kohta ütlevad
Võrumaa inimesed tavaliselt kõlbmadaq maa
’kasutamiskõlbmatu maa’. plantśka
Har ‘plink savine (maa)’ on läti laen (plancka, planskas) (Vaba
1997: 159), mida tuleb ette kahes Vastseliina põllunimes: Linnasõ
plantśka ja Plantśka.
plank Kam, Ote, San, Kan, Har
‘plink savine maa’ esineb ühes Põlva terminnimes: Plank
– põld ja ühes Kanepi põllunimes: Plank. Kohanimede
atribuutosades esineb sõna kolmel juhul: Kan Plankmägi, Plv Plangupäälne
(põld) ja Vas Plangualunõ (heinamaa).
Sõna palu tähendus
Lääne-Eestis on ’soo(maa), madal tüma maa,
sooheinamaa, vesine metsamaa’, Lõuna-Eestis aga ’kuiv kõrge maa, nõmm’.
Lembit
Vaba on arvanud, et neil homonüümsetel sõnadel on erinev algupära:
Lääne-Eesti palu
on läti laen, Lõuna-Eesti palu ~ palo aga muistse
alepõllunduse
oskussõna, mis tuletatud verbist palama ’põlema’ (Vaba 1989:
214).
Läänemurde alalt võibki leida palu kohanimedes niiskeid kohti
tähistamas: LNg Kõhipalu, Rid Käplapalud, Mar Vahapalu,
Kir Laasipalu, Var Põdrapalu (Kallasmaa 2003: 85).
Kuigi Võru- ja
Setumaal on tavaline, et palu ~ palo tähistab kuivi männimetsi,
leidub
seal ka kaks erandlikku palo-järelkomponendiga soonime: Vas Hüstepalo
ja Räp Tuhapalo. Kui palo sõna ongi läti keelest
laenatud, ei ole
see leidnud võru keele alal viljakat pinnast, sest samakõlaline tuntud
ja
vastupidise tähendusega sõna on juba ees olnud.
Võimalik, et keskalamsaksa keelest
on pärit sõna ett (etu: ettu)
< ettinge ’niit’, etvenne ’niidumaa, rohumaa’
(Lübben 1888:
107), mis on levinud väga kitsal alal Hargla kihelkonnas Sarus ja
Mõnistes: Ett
(Kallastõl), Ett (Kuudsil), Jaanusõ ett, Pihkura ett, Utra
ett.
Sõnaga tähistatakse vana umbekasvavat jõeharu, mis on ühest otsast veel
jõega
ühenduses. Sõna tähendus võrreldes alamsaksa sõnaga on nihkunud, kuid
sellist
juhtub ikka geograafiliselt või muidu lähedaste objektide puhul. Muid
saksa
keelest laenatud sõnu ma ei leidnud ja vanu germaani laene pole selles
artiklis
vaatluse alla võetud, nii nagu vanu balti ja slaavi laenegi.
Vene keele maastikusõnad
Räpinä kihelkonna ja Setumaa kohanimedena
Selles alalõigus tuleb
juttu vene keele maastikusõnadest, mida Võru- ja Setumaal kasutatakse
kui
iseseisvaid nimesid ja mida võib leida ka kohanimede atribuutosadest.
Leidub mitmeid laenatud ja
häälikuliselt mugandunuid vene keele sõnu, mida
Setumaal ja Räpinas kasutatakse kui iseseisvaid kohanimesid, nt:
Pristań ‘paadisild’ (Se) < пристань
‘sadam’ (Must 2000: 297);
Porka ‘palu’ (Se) <
бор ‘suur tihe okaspuumets, palu’ deminutiivis (Muhel
1977: 47);
Oserka ‘väike järv’ (Se) < озеро
‘järv’ deminutiivis (Must 2000: 227);
Meesä ‘laht, mis oli
kubermangupiiriks’ (Räp) < межа ‘piir,
põllupeenar’ (Muhel 1977: 279).
Selliseid kohanimesid, kus vene
keele apellatiiv on muutunud iseseisvaks
kohanimeks, leidub väga palju näiteks Lüübnitsa külas. Väikestes
Eestimaa vene
külades ei leidu tavaliselt mitut ühte liiki objekti ja sellepärast
pole nimena
kasutatavale maastikusõnale vaja ka täienduseks esiosa välja mõelda.
Sellises
kontekstis piisab ka ainult apellatiivist, nt:
Repištše ‘nakrimaa’ < peпa
‘naeris’ (Kuksina küla põld);
Navalok ‘(teatud) tunnustega
(maa)nina; koht, kus paate välja veetakse’ < волок
’vahemaa, tee’ (oma Navalok on nii Lüübnitsäs ku Peresis);
Magilnik (‘vana matusekoht’) <
мoгилa ’haud’ (Lüübnitsä mägi).
Jaak Simmgi on Setumaa kohanimedest
kirjutades välja toonud mitu kohanime,
mille atribuudiks on vene keele tavalised apellatiivid (Simm 1972:
153). Iga
kord ei saa kahjuks aru, kas ta on liigisõna ise lisanud või ongi
inimesed nii
öelnud, nt:
Luuga hainamaa < луг
‘luht, heinamaa, karjamaa, niit’;
Luuski mägi < лужник
‘lage, paljas’;
Podeliku põld < подельник
‘kuusealunõ’;
Propasti järv < пропасть
‘kuristik, sügav haud’.
Kui vaadelda Setumaa külanimesid, siis on Jaak Simm nende kohta arvanud, et suurem osa neist on tekkinud isikunimest. Muidugi leidub nende kõrval ka külanimesid, mis on tulnud maastikusõnadest (Simm 1970: 173–176), nt:
Saabolda
< болото ‘soo’, заболоть,
заболотье ‘koht soo
taga, sootagune’;
Satsõrinna < черень,
зачереньe ‘tammikutagune’;
Korki < гopa
‘mägi’ pluurali deminutiivis;
Issadi < исадь
‘randumiskoht, sadam; ka kalameeste küla ja rannaküla’;
Sahhodi < заход
‘kitsas läbikäik, sisseminek’, ‘jõeharu, lisajõgi’.
Kokkuvõtteks
Maastikusõnu pole massiliselt
laenatud. Veel vähem on selliseid maastikusõnu, mis on Võru- ja
Setumaal saanud
kohanimedes liigisõnaks. Enamasti on üle võetud maastikusõnad
häälikuliselt
meie keelde mugandunud ja enamasti on ka tähendus samaks jäänud.
Kohanimede
põhiosadena on käibel just erilisi laenatud sõnu, nt plants´ka
kõva
savist maad tähistamas või selliseid laensõnu, mis on võetud tähistama
konkreetsete tunnustega või kujuga objekti, millel puudub keeles
korralik
omakeelne kutsumistava, nt kuba ’laht’, tsässon
’palvemaja’.
Mitmed laenulised maastikusõnad pole käiku läinud ilmselt sellepärast,
et neil
on juba olemas olnud omakeelne sünonüüm, nt atak, tamp, jaama,
motsila
jt. Keeles hämarduma hakkavad maastikusõnad ei sobi koha liiki
tähistama ja
need siirduvad kohanimede esiosadesse, nt Tambiniit, Tambipõld,
Tans´kasuu
talu, Lopka küla, Paronanyna jt. Liigisõnadena on
uuritaval
alal üsna produktiivsetena käibel nt kõrts, puustus, tsässon, kuba
jt.
Mitmed vene keele maastikusõnad on
uuritaval alal tulnud käibele
iseseisvate kohanimedena, nt Navalok, Magilnik või sisaldub
maastikusõna
mugandunud kujul omakeelses kohanimes, nt Luuga hainamaa (< луг
‘luht, heinamaa, karjamaa, niit’), Issadi (< исадь
‘randumiskoht, sadam; ka kalameeste küla ja rannaküla’) jpt.
Lõpetuseks
Artiklist selgub, et
massilist maastikusõnade laenamist ajaloolise aja kontaktkeeltest pole
toimunud. See fakt muudab veelgi huvitavamaks lõunaeesti
maastikusõnavara
päritolu küsimuse. Paljudele läänemeresoome ja sealhulgas ka lõunaeesti
maastikusõnadele pole suudetud leida ei sobivaid laenuetümoloogiaid ega
ka
vasteid teistest soome-ugri keeltest (Saarikivi 2001). See viitab
asjaolule, et
maastikusõnavara iseloomustabki seotus kohaga, raskus võtta kasutusele
sissetoodud keele maastikusõnavara ja raskus laenata maastikusõnavara
naaberkeeltest.
Võib oletada, et nii Lõuna-Eestis
kui mujal läänemersoome aladel on üle
võetud siin enne läänemeresoome keele levikut kõneldud keel(t)e
maastikusõnavara tuumik. See seletaks hästi paradoksaalse fakti, et
lõunaeesti
ja saami keeltes leidub nii mõnigi ühine maastikusõna, nt läpp
’jääauk’
(Koponen 1998), mida teistes läänemeresoome keeltes pole või mis pole
seal
tüüpiline. Keeleala perifeeriad säilitavad vana sõnavara paremini. Kuid
asi
vajab muidugi lähemat edasist uurimist.
Kasutatud kirjandus
AVKA = Ajaloolise Võrumaa
kohanimede andmebaas. http://www.ekk.ee/avka/
EKSS 1994 = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat.
III köide,
3. vihik mehesõna–müstika. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele
Instituut
Joalaid, Marje 2002: Paarist eesti kohanimest vepsa pilgu läbi. – Nime murre. Pühendusteos Valdek Palli 75.
sünnipäevaks 30. juunil 2002. Koostanud Marja Kallasmaa. Toimetanud
Marja
Kallasmaa ja Margit Langemets. Eesti Keele Instituudi toimetised 11.
Tallinn: Eesti
Keele Sihtasutus, 31–33
Kallasmaa, Marja 2003: Läänemurde
loodus- ja viljelusnimed.
Toimetanud
Eevi Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus
Kiviniemi, Eero 1990: Perustietoa
paikannimistä. Suomi 148. Helsinki: SKS
Koponen, Eino 1998: Eteläviron murteen sanaston alkuperä:
itämerensuomalaista
etymologiaa. SUST 230. Helsinki: SUS
Lattik, Jaan 2002: Meie
vanad. Mu kodumaa vaene... 1942–1961. Tartu: Ilmamaa
Lübben,
August 1888: Mittelniederdeutsches
Handwörterbuch. Norden und Leipzig: Diedr. Soltau’s Verlag
Muhel, Voldemar 1977: Vene-eesti sõnaraamat. Tallinn: Valgus
Must, Mari 2000:
Vene
laensõnad eesti murretes. Toimetanud Lembit Vaba.
Tallinn
Nousiainen, Kaija 1981: Pielaveden pitäjän
topografitermien ja paikannimien perusosien semantiikkaa. Suomen
kielen pro
gradu –tutkielma Helsingin yliopistossa huhtikuussa 1981. Käsikiri
Kotimaisten
kielten tutkimuskeskuse nimiarkistos
Pall, Valdek 1977: Põhja-Tartumaa kohanimed II. Toimetanud Madis Norvik. Tallinn: Valgus
Räisänen,
Alpo 2003: Nimet mieltä
kiehtovat.
Etymologista nimistöntutkimusta. SUST 936. Helsinki
Saarikivi,
Janne 2001. Maastoappellatiivit
proprien ja appellatiivien välisenä rajapintana: kontaktilingvistiikan
ja
etymologian näkökulmia. –
Nimien
maailmasta. Kieli 14. Toimittaneet Kaija Mallat, Terhi Ainiala, Eero
Kiviniemi.
Helsingin yliopiston suomen kielen laitos. Helsinki, 76–105
Simm,
Jaak 1970: Märkmeid
Setumaa endise
Satseri valla külanimedest. – Emakeele Seltsi aastaraamat 16.
Tallinn: Eesti
Raamat, 173–177
Simm, Jaak 1972: Mõningaid
märkmeid Setumaa mikrotoponüümidest.
– Emakeele Seltsi aastaraamat 18. Tallinn: Eesti Raamat, 151–157
SKES 1983 = Suomen kielen etymologinen sanakirja IV.
Toim.
Erkki Itkonen, Aulis J. Joki. Helsinki: SUS
Vaba, Lembit 1989: Balti laenud läänemeresoome maastikusõnavaras. – Keel ja Kirjandus 4, 206–218
Vaba, Lembit 1997: Uurimusi läti-eesti keelesuhetest.
Tallinn-Tampere
Virtaranta, Pertti 1992: Tverinkarjalaisista nimistä. SUST
209.
Helsinki: SUS
http://sunsite.ee/taimed/oistaim/lillakas2.htm