Eesti kirjakeele reeglid.

Eestimaa Rahwahariduse-seltsi Kirjanduse-haruseltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi asemikkude ühiste keelekoosolekute otsused. Trükki andnud Joh. W. Weski.
E. R.-s. Kirjanduse-haruseltsi toimetused nr. 10.
Tallinna Eesti Kirjastuseühisus, Tallinnas, 1912

(C. Sõnade käänamine)

(9:) XVII. Pärisnimede käänamisel on otstarbekohane lõpu-eelseks liithääleks s-ga lõppewates mitmesilbilistes sõnades e, ühesilbilistes s-ga lõppewates sõnades "i" tarwitada, kuna siis, kui pärisnimi mõne täishäälikuga lõpeb, mingisugust side-täishäälikut tarwis ei ole juurde wõtta. Näit.: Homeros'e, Theseus'e, aga Zeus'i, Simbirski, Argentina. (11. VI. 10.)

XVIII. Eesti perekonna-nimesid wõib kas täieste Eesti keele sugunimede (nomina appellativa) taoliselt käänata (näit. Mägi -- Mäe, Rebane -- Rebase, Org -- Oru), nagu see elawas kõnes tawalikult sünnib, wõi ka sel kombel, et nimetawa worm -- nagu see pea-asjalikult dokumentides soowitaw -- kõigis käänetes alal hoitakse (näit.: Org -- Org'i, Rebane -- Rebane'le), et seeläbi pärisnime esilaadilist kuju moonutamise eest kaitsta. (11. VI. 10 ja 31. V. 11.)


(F. Üksikud sõnad)

(12:) XXVII. Wõõraste päris- ja sugunimede kirjutamisel tuleb järgmisi reeglid juhtnööriks wõtta:

a) Inimeste pärisnimed tulewad alati nii kirjutada, nagu nende nimede kandjad neid ise kirjas on tarwitanud; läheb wäljarääkimine kirjutamisewiisist lahku, siis tuleb meil selle sõna õige wäljarääkimine juurde lisada; iseäranis kooliraamatutes tuleb sõnade wäljarääkimise nõuet tingimata ja õieti täita. Nii siis tuleb kirjutada: Leppik, Lokko, Vischer, Byron (l. bairn), Nordenskjöld (l. nuurdeschöld) jne. Wene häälikute ж ja ш äratähendamiseks tuleks järjekindlalt sh ja sch tarwitada; näit.: Shukowski, Scheremetjew.

b) Maadeteaduslised nimed (maad, jõed, järwed, linnad, mäed jne.) tulewad muutmata kujul kirja panna ja tarbekorral wäljarääkimine juurde lisada; näit.: Bordeaux (l. bordoo), Aix (l. ee), Söul (l. schaul). Eesti laadi tulewad ainult niisugused nimed kirjutada, mis meil juba omapäraliselt wälja on arenenud; näit.: Jaapan, Hiina, Helwetsia, Inglis-, Prantsusmaa jne.

c) Teistest keeltest laenatud sugunimesid tuleb wõimalikult eestilaadiliseks muuta, nagu seda wanemate sugunimeliste laenusõnadega (näit.: krahw, parun, ohwitser, waksal, kriit jne. jne.) juba on sündinudki; seesugustes sõnades peab katsuma -- Eesti keele iseloomu nõudel -- wäljarääkimise-rõhku wõimalikult esimese silbi peale nihutada; ei tule ka mitte c, th, ph, y, x ega z tarwitada, waid nende asemel: ts wõi k (näit. tsensus, kurss), t (näit. tee, teoria), f wõi w (telefon, waarao), ü, i wõi j (gümnasium, müosin, kristall, tsilinder, jahtlaew), ks (ekspress), ts wõi s (tsaar, basar, seebra); prantsusekeelse kaksik-täishääliku oi transkriberimiseks tuleb ua kohaseks tunnistada (mitte oa), nii siis: ekspluaterima, memuar, trotuar, repertuar jne.; selsamal otstarbel, et laenusõnu eestilaadilisemaks muuta, tulewad pikad täishäälikud kahekordselt kirjutada, iseäranis esimeses sõnasilbis (näit.: loogika, eepos, tüüpus) ja niisama ka wiimases lahtises silbis (näit.: palee, büroo, allee).

d) Laenusõnad kui ka pärisnimed tulewad Eesti keeles makswa wiisi järele silpidesse jaotada, ilma et sõna alguskeelset kokkuseadet silmas peetaks, s. o. kui sõna sees mitu umbhäälikut seisawad, siis tuleb ainult wiimane neist järgnewa silbi algule jätta, kõik otsekohe selle eel seiswad umbhäälikud aga eelmise silbi lõppu mahutada; näit.: inst-ruk-tor, subs-tants, Ko-wa-lews-ki jne. Eranditeks wõiks ainult ladinakeelseid s-ga lõppewaid eessilpisid (des, eks, trans) pidada; näit.: eks-press, eks-plua-te-rima, des-in-fekt-si-on.

(13:)e) Suuri algtähti tuleb igasugustes pärisnimedes tarwitada; nii siis muidugi ka seltside ning ühisuste ja maadeteaduslistest nimedest edasikantud pärisnimedes. Näit.: Nuustaku Tuletõrjujate-selts, Eesti keel, Soome rahwas.

Rahwaste, kuude, päewade ja pühade nimed kirjutatagu, nagu kõik muudki sugunimed, wäikse algtähega. Näit.: rootslane, jürikuu, mihklipäew, jõulud. (31. V. 11.)