Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud wiisi.

Wäljaandnud Tartu õpetatud Eesti Selts. (Nr. 5.) Tartus, 1864. Trükitud H. Laakmanni juures. 16 lk. (J. H. = Jakob Hurt)

(lk 7, "Raskehääleliste kirjutamisest")

[- - -]
§ 4. Pehme häälega ei alusta ükski Eestikeele sõna, sellepärast ei pea ka kirjutates pehme pookstawiga alustama. Näitused:
Kirjuta: panema, aga mitte: banema,
tunnistus, - " - dunnistus,
kõwa, - " - gõwa, n. n. e.

Wõõra keele sõnad alustawad ka pehme pookstawiga ja peawad, kui neid meie keeles pruugitakse, ka nõnda kirjutatama (gümnasium, Berlini lin, Donni jõgi, n. n. e.). On aga niisugune sõna Eestikeeles täie kodaniku õiguse saanud ja Eestlaseks läinud, siis kirjutatagu tema ka Eesti wiisi (krihwel, pruut', traat', n. n. e.).
[- - -]


(lk 14--15, "Suurist pookstawidest." jj)

(14:)§ 18. Suuri pookstawisi pruugitakse üksi sõna alustuses. Suure alustuspookstawiga peawad kirjutatama:
[- - -]
3) Kõik inimeste, maade, linnade, külade, jõgede, järwede, n. n. e. nimed, ja kõik sõnad, misga Jumalat tähendame.
4) Sõnad, misga suuri mehi auustates tähendame. Näitus: Keiserliku Majesteedi Aleksandri Tõise Weneriigi Isewalitseja käsk.
[- - -]

Nimede kirjutamisest

§ 19. Eestikeele nimed, olgu mis nimi tahes, peawad ka Eesti wiisi kirjutatama, s. o. nõnda, kuida Eesti õigest kirjutamise seadused käsiwad. Näitused:

Jaan' Kübar, Mihkel Luts, Toomas Hämalane, Mari Kadakas, Madis Kuklane, Jüri Kuslapuu, n. n. e.

Tartu lin, Järwa maakond, Otepää kihelkond, Koiola wald, Walgesoo weski, Emajõgi, Munamägi, Kuresaar', Wanaküla, Mäeotsa talu, n. n. e.

Nimed, mis wana wiisi puudulikult kirjutati, peawad uut wiisi ümberkirjutatama, nii et nime kirjutamine ja wäljaütlemine kokku käiwad.

§ 20. Wõõra keele nimedest, mis mitte suguharu nimed pole, on soowida, et Eesti raamatu-kirjutajad aegamööda kõik neid ühte wiisi ja sündsal Eesti kombel hakkaksid kirjutama. (15:) Kuida see peaks sündima, ei wõi meie siin kasina ruumi pärast õpetada ja jätame sellepärast tõiseks korraks ja tõises paigas sest pitkemat seletust anda. Aga wõõra keele suguharu nimed peawad nõnda kirjutatama, kuida nime kandjad ja nende suguharu pruugiks wõtnud ja ei pea kirjutamise wiisi mitte muudetama, olgu nimi Wene-, Prantsus-, Inglis-, Saksa- ehk Soome wiisil kirjutatud, et segadust ei tõuse ja lugeja kahe-wahele ei jää, keda nimi tähendab. On nimi nõnda kirjutatud, et wõõriti lugemist ehk wäljaütlemist karta, siis lisatagu klamrite wahel juure, kuida lugeda ehk wäljaütelda. Näitused:

Masing (loe: Maasing), Fählmann (loe: Weelmann), Ahrens (loe: Aarens), Rousseau (loe: Russó), Potemkin (loe: Patjómkin), Newton (loe: Niuten) n. n. e.

Et meie keel' ja kiri ei kanna, igaüht wõõra keele häält täielikult tähendada, siis peame niisuguse hääle tähendamiseks meie keeles pookstawi wõtma, mis temale kõige ligimene on.