Sirp ja Vasar 13.11.1987 (nr 48), lk 13.
Ei! Tallinna tänavate nimedest siin juttu ei tule. Tänavaid meie pealinnas on palju. Räägime pigemini Tallinna enda nimest. Tallinn on meil üks. Üks ja ühtne peaks ka tema nimi olema. Paraku seda väita ei saa. Nimede kirjutamise täpsustamisel oleme kahe silma vahele jätnud meie kohanime number 1.
Kui meie maa nimetus Eesti varieerub keeliti, siis meie vabariigi pealinna nimi TALLINN tuleks ikka ühtviisi kirjutada. Teame, et on kasutatud ja kasutatakse veel praegugi eritüvelisi nimesid Tallinna asendamiseks, ehkki tänapäeval tundub Reval juba kurioosse rudimendina. Veelgi imelikum on see, kui ladinatäheliseltki näeme viltulaskmisi kirjutamisviisis.
Enam kui pool sajandit tagasi käis meil äge sulesõda: kumb nimevorm on õigem – Tallinn või Tallinna. Mõlemal poolel oli arvukalt toetajaid, sõnavõtjaid, vaidlejaid. Professor A. Saareste oli kindlalt veendunud, et kõik Eesti kohanimed lõpevad vokaaliga, s. t. nad on omastavas käändes. Vastaspool leidis, et pealinnale võib erandi teha. Püsima jäigi lühema nimevormi pooldajate seisukoht. Kas siis progress nõuab, et nime tuleb veelgi lühendada? Just niiviisi, kuuetäheliseks kärbituna, paljudes välismaa trükistes Tallinna nimi vastu vaatab. Laia rahvusvahelise levikuga suurepärase teatmeteose "The Europa Year-Book" mitmes trükis kirjutati paljude nimekujuvärdjate (Kh. Kh. Allik, "Tyakheke" jms) kõrval pidevalt Tallin. Et see teos abistab ka ENE toimetajaid, pöördusime kirjastuse "Europa Publications Ltd" poole palvega nimed õigeks seada ja lisasime vastava nimekirja. Rõõmustab reageerimine – viimase aastakümne trükkides ei riiva miski enam eestlase silma.
Kuid niisugune partisanlik tegutsemine ei vii kaugele. Olgu siinkohal veel paar äsjast näidet. 28. juuli "Õhtuleht" teatab, et Kuuba ajaleht "Granma" avaldas pikema kirjutise Tallinnast. Juuresoleval reprol loeme suuretähelist pealkirja "TALLIN: MAGNIFICA EN EL SOCIALISMO". Aga "Õhtulehe" tekstis nenditakse: "Hea meel on tõdeda, et meiekeelsed nimed on õigekeelselt veatud"! 19. augusti "Noorte Hääl" toob ära USA Maine'i osariigi kuberneri tänukirja Tallinna noortele, mis algab sõnadega "To the Young People of Tallin". Ikka ja jälle seesama lugu!
Heidame korraks pilgu autentsust taotlevaile teatmeteoseile - entsüklopeediaile, raamatuile, millest otsitakse täpsust. Larousse - olgu siis kümne- või üheköiteline - annab kas ainult Tallin või Tallin ehk Tallinn, s. t. esikohal ikkagi kuuetäheline. Sama leiame Americana'st. Tšehhid pakuvad mõlemas trükis (1968 ja 1982) vaid Tallin. Sootuks isepärane nihe vaatab vastu poola entsüklopeediast: 1968. aastal on õigesti Tallinn, 8 aastat hiljem aga Tallin (eesti keeles Tallinn). Niisiis tuleb meil viibimata valjuhäälselt hüüda: "Tagasikäik!" Tagasi puhtaile allikaile! See on meie ülesanne! Meie endi teha – meie eest seda keegi teine tegema ei hakka.
Peame juurteni jõudma. Asi seisneb ju teadmatuses, info libastumises. Teave meie väikesest rahvast ja maast jõuab välismaale põhiliselt vene keele vahendusel – sestap peetaksegi õigeks nimevormiks just Tallin. Kahju küll!
Brošüüris "Eesti pärisnimede kirjutamine vene keeles" (1973) kinnitatakse: "Kahekordse tähega märgitavad eesti pikad konsonandid kirjutatakse ka vene keeles kahe tähega: /.../ nn = нн: Kõnnu = Кынну; erand Tallinn = Таллин". Kuid miks on erandit vaja? "Suure nõukogude entsüklopeedia" 3. trüki eel andis selle peatoimetus välja juhendi, milles leidub eelnenuga sarnane reegel. Ja reegli kohaselt on ka toimitud - niihästi muude konsonantide (Гаскелл, Кингисепп) kui ka -nn puhul (Хайльбронн). Isegi seal leiame lõpu -нн, kus see vaid häälduspärane ja algkeelses kirjapildis puudub: Taani saar Lolland – Лолланн. Eesti suurim linn on ometi taas nihutatud erandi tasemele – ikka kuuetäheline. Ilmselt taandub kõik traditsiooni jõule. Aga eks see ju peaks olema painutatav! Muudetav! Uudetav!
Kui küsimus piirdub vaid üksiku keelega, pole põhjust muretseda (leedukeelne Talinas ei tekita meelehärmi). Kui aga mingil keelel on kõrge esindusfunktsioon ning tähtis infovahendamise ülesanne, peab selles olema kõik igati tasemel, õigesti antud, sobivana tema vastutavale asendile.
"Ah, kas maksab sekeldama hakata! Traditsiooni on raske murda!" Küllap taolistena kõlavad nii mõningadki esimesed reageeringud. Minnalaskmise hääled – mugavusest, kuulekusest alistuvusest. Ja siiski: võimatut pole siin midagi. Traditsioon pole teab kui iidne – veel selle sajandi algupooleni kandis linn vene kroonukeeles nime Revel.
Julgustavaks meelekinnituseks olgu paralleelnäide. 1936. aastani oli Gruusia pealinna omakeelne nimi Tphilisi ja sellest johtuvalt kirjutati muukeelselt enamasti Tiflis. Grusiinide algatatud ja järjekindlalt nõutud nimekujumuudatus leidis peatselt heakskiitu ja rakendamist. Küsimus seisnes tol puhul samuti pisiasjas, kahes gruusiakeelses algustähes: Tph- asemel Thb-. Ehkki vene keelele on võõras sõnaalgne Tb-, hakati otsemaid kirjutama Тбилиси ja peamiselt vene keele kaudu levis parandatud nimekuju üle maailma.
Teine näide hoopis lähemalt. Suuruselt teise Eesti saare nimi oli nõukogude teatmekirjanduses 1930. aastal Даго, 1957. aastal Хиума ja 1978. aastal Хийумаа. Nõndaks! Vanal heal Herakleitosel oli tuline õigus: Panta rhei 'kõik voolab'. Voolab ja muutub. Kui paremuse ja õigsuse suunas – mis siis rohkem võib rõõmustada!
Linnade ümbernimetamisi ja nimede täpsustamisi on Nõukogude Liidu piirides hulganisti toimunud. Tallinna nime täpsustamine vene kirjas ei kuulu kergete ülesannete kilda, selle vajalikkuses ei saa aga vähimatki kahelda – kas või ülemaailmse teabe seisukohalt. Peame järjekindlalt taotlema ametlikku otsust õige nimevormi kinnitamiseks, kuid võime juba otsekohegi näidata enda arvamust isiklikus kirjavahetuses (saatja aadress!). Tublisti aitaks kaasa ajalehtedes ja -kirjades, koguni ehk raamatuiski, venekeelse teksti osas ainuõigsuse rakendamine. Kui me vene keelt pidevalt kasutame, eks siis ole lubatud – või isegi soovitav – teda omaainelise materjali suhtes tagasihoidlikkuse piirides kohendada. Tühiasjaks küsimust tembeldada ei tohi. Hoopiski – see on meie auasi. Takistused on võidetavad ja võit ise väärib seda!
UNO USSISOO