(Katked võõrnimekirjutuse arengust lk 17-18, 35-36, 40-41, 82-84.)
(lk 17--18; 19. sajandi kirjakeele arengust)
(17:) Võõrnimede kirjutamises pidas Eesti Kirjameeste Selts 1886. a. õigeks järgmist seisukohta: ajalooliste isikute nimed säilitada originaalkujul, vajaduse korral lisada sulgudes hääldus, kohanimed kirjutada enamasti eesti kirjaviisi järgi ja hääldada eesti rõhuga (Ahvrika, Amerika, Aasia, Berlin) [Vrd. Üleüldiselt pruugitav kirjaviis. -- Olevik 1886, nr. 15, lk. 1.]. Praktikas jäi võõrnimede ortograafia sajandi lõpuni väga kirjuks, nii et Hermannil oli õigus väita, et "Eesti keeles neil õieti kirjaviisi ei olegi. Eesti keeles arvab igaüks enesel võimu olevat nimesid nii kirjutada, kuda ta tahab ja kuda ta silmapilkne tuju on. Siin on segadus otse seaduseks tõusnud" [K. A. Hermann, Võõraste sõnade kirjutamisest Eesti keeles. -- Rahva Lõbu-leht 1899, nr. 2, lk. 29.]. Hermann näitas, et raskusi oli eriti prantsuse ja inglise kohanimede ja isikunimedega [Vrd. sealsamas, lk. 30.]. Neid kirjutati sajandivahetusel õige mitmel viisil. Kõigepealt anti nimi edasi algkujul: Ladysmith, Southampton, Mafeking, Clairvaux. Samas aga tekkis venekeelse allika kasutamise puhul raskusi nime algkuju taastamisel ja see kirjutati n. ö. poolvõõras ortograafias: Kweenstown, Barkli-Eeast. Oli ka katseid kirjutada võimalikult häälduslähedaselt: San Frantsisku, Scharl, Dükroo, Küvjee, Läijol. Lõpuks esines juhtumeid, kus nime originaalkuju järel anti sulgudes hääldus: Dumas (ütle: Dümaa), Descartes (loe: "dekart"), Maximilian Marie Isidore Robespierre (maksimiliang marii isidoor robespjäär). Kõige tarvitatavam neist võimalustest oli esimene.
Vene nimede transkribeerimisel soovitati 1890. aastal ajakirjanduses, et ы kirjutataks y-ga [Vrd. Sõnumid Tartust. -- Postimees 1890, nr. 99, lk. 2.]. Muid seisukohavõtte vene nimede (18:) kohta ei esinenud. Sajandivahetusel püüti kirjapildis tabada võimalikult venepärast hääldust, kusjuures rõhualune vokaal kirjutati sageli kahe tähega: Baikaali, Uraali, Saraatovi, Samaara, Vorooneshi, Novorossiiski, Vladiimir, aga ka Baku, Kiev, Sevastopol. Vene ы/й/ asemele kirjutati y: Grosny, Sväty, mõnikord ka õ: Zarizõn. Reeglite puudumise tõttu ei olnud ühtlust selleski ortograafiaküsimuses.
(lk 35--36; Eestimaa Rahvahariduse Seltsi kirjandusosakonna korraldatud kirjaviisi küsimuste koosolekutest 1907. aasta kevadel ja sügisel)
[- - -] (35:) Novembrikuus olid osakonnas kõne all võõrnimed. Koosolekuist osavõtjate seisukohtades väljendus kaks kirjakeeles võistlevat tendentsi: häälduspärane transkribeerimine ja nime originaalkuju tähttäheline säilitamine. Kuigi halbu külgi leiti mõlema kirja-(36:)viisi juures, kaldus enamik siiski viimase mooduse poole. Häälduspäraselt otsustati kirjutada ainult keeles täiesti kodunenud laensõnad, peamiselt üldnimed. Lõpuks püüti veel mõned juhised anda suure ja väikese algustähe kirjutamise kohta. Soovitati geograafilistes nimedes, nagu Vaikne okean, Must meri jt. üldnimi kirjutada lahku ja väikese algustähega. Peeti otstarbekohaseks seda reeglit laiendada ka seltside nimetustele (Tallinna Kaubatarvitajate ühisus) [Vrd. Eestimaa Rahvahariduse seltsi 1906./7. aasta aruanne, lk. 83, 84.].
(lk 40--41; Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Tapa-kohtumiste sarjast)
(40:) Neljas ning viimane kahe seltsi vaheline koosolek peeti 1911. (41:) aastal 31. mail Tartus. Selletõttu oli Eesti Kirjanduse Selts esindatud kaheksa osavõtjaga: J. Tammemägi, J. Jõgever, J. Kurrik, A. Haava, V. Grünthal, M. Kampmann, A. Tasak, M. Havik, Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Kirjanduse Haruselts Tallinnast aga ainult kahe saadikuga, kelleks olid J. V. Veski ja E. Peterson. Koosoleku päevakorda võeti normeerimist vajavaid küsimusi nii õigekirjutuse kui õigekeelsuse alalt. Esimesi arutlusobjekte oli võõrpärisnimede kirjutamine. 1911. aasta koosolekul nagu varemaski otsuses "jäädi tänini käidaval olnud põhjusmõtetele ustavaks", s.o. ladina tähestikuga keeltest päritolevad nimed kirjutatakse originaalkeele kohaselt, "ainult neist keeltest pärit olevad pärisnimed, kus oma mitte Ladina tähestik tarvitusel on, ... tulevad transkribeerida, ... nagu ka seesugused võõrad pärisnimed, iseäranis maateaduslikud, kui Hiina, Jaapan, Aasia jne., mis Eesti keeles täiesti omaseks on saanud" [Vrd. Eesti Kirjanduse Seltsi aastaraamat IV (1911), lk.34.].
(lk 82--84:)
Võõrnimede ortograafia.
(82:) Väiksemat sõnahulka haaravaks probleemiks eesti kirjakeeles oli võõrnimede kirjutamine. Kuigi sajandi algul tegelik keeletarvitus selles küsimuses oli väga kõikuv, andis end siiski tunda võõrisikunimede ja võõrkohanimede ortograafia mõnevõrra erinev käsitlus, mis pärines juba möödunud sajandist. See oli püüe isikunimedes säilitada originaalset kirjapilti, võõrkohanimedest aga osa -- tuntumad ja enamtarvitatavad -- järk-järgult ligindada eesti häälduspärasele kirjutusviisile. Võõrnimede täielikku transkribeerimist pooldasid sajandi algul E. Peterson ja T. Riomar. E. Peterson soovitas kirjutada näiteks Frenkliin (mitte Franklin), Ueels (mitte Wales), Dshon (mitte John), Schekspiir (mitte (83:) Shakespeare) [Vrd. E. Peterson, Algharjutused Eesti õigekirjutuse ja kirjaseadmise õppimiseks (1906), lk. 66], T. Riomar: Šiller (mitte Schiller), Maršand (mitte Marchand), Anžuu (mitte Anjou), Bulanžee (mitte Boulanger) jne [T. Riomar, Eesti keel kõnes ja kirjas. Peterburi, 1908, lk. 33.]. Keelepraktikasse need ettepanekud teed ei leidnud. Kirjakeeles valitsesid järgmised sõnakujud: Rumeniasse ~ Rumeeniasse (T 1902, 27, 3, 3), Japan (U 1903, 1, 6, 2), Athena (E I 1905, 30), Amerika (Pä 1906, 21, 1, 5), Fougères (K 1907, 15, 3, 4), Orwille Wright, Voisin, Delagrange (II 1909, 6); populaarteaduslikes teoseis püüti mõnikord vastuolu kirjapildi ja häälduse vahel leevendada häälduse andmisega sulgudes: Gore (l. goor), Newcomb (l. njuuköm) (T-i 1910, 84, 12), Watti (uatti), Davy (dee´ve), Chevreul (schevröö´l) (Pe 1910, 16, 14, 22) jne. Tehti katseid laiendada kohanimede häälduspärasemat kirjutamist peaasjalikult pika vokaali kahetähelise märkimisega. Nii tegi H. Einer oma grammatikas parandusi nagu võõrsõnade nii ka võõrnimede osas: Aasia (varem Asia), Baasel (Basel), Düüna (Düna), Herzegowiina (Herzegowina) jne. [Vrd. H. Einer, Eesti keele õpetus algkoolidele, 4. trükk, 1902, lk. 85; Eesti keele õpetus koolidele, 3. trükk, 1905, lk. 141] J. Kõrvi "Vene-Eestikeele Sõnaraamatus", mis täiendatult ilmus 1909. aastal, püüti sellist kirjutusviisi õige ulatuslikult rakendada: Aadria, Geenua, Bessaraabia, Mandshuuria, Alshiir, isegi: Aristooteles, Archimeedes jt. Võõras kirjapilt säilis peamiselt inglise ja prantsuse nimedes: New-York, Waterloo, Boulogne, Marseille jt. [Vrd. J. Kõrv, Vene-Eestikeele Sõnaraamat, Tallinn, 1909, lk. 867 jj.]
Kirjakeele ortograafia ebaühtluse likvideerimiseks korraldatud keelekonverentsidel tuli anda suund ka selle küsimuse lahendamiseks. Tegelikult 1911. aasta keelekonverents ainult sanktsioneeris kehtiva olukorra [Vt. eespool, lk. 41], aga konkreetset perspektiivi edasiseks ei avanud. Reeglistades eestilaadilise kirjutusviisi ainult nendes nimedes, mis "meil juba omapäraliselt välja on arenenud" [J. V. Veski, Eesti kirjakeele reeglid, lk. 12.], ei õhutanud see otsus eestipärase ortograafia arenemist nendes nimedes, millel selleks oli ilmne tendents (näiteks J. Kõrvi sõnaraamatus kahetähelise pika vokaaliga kirjutatud nimed) ja mida selles toetas mitte-ladina tähestikuga keeltest päritolevate nimede võrdlemisi häälduslähedane transkribeerimine. Seetõttu esines keelekonverentsidele järgnevail aastail nõudeid, et võõrkohanimede kirjutusviisis tuleks senisest enam rakendada eesti ortograafiat [Vrd. J. Semper, Mõnda võõrakeelelistest sõnadest Eesti keeles. -- Eesti Kirjandus 1912, lk. 330; H. Põld, Eesti keeleõpetus (1915), lk. 66--67.].
Keelepraktikas olid peamiselt inglise ja prantsuse kohanimed need, mis suure erinevusega kirjapildi ja häälduse vahel kohutasid tagasi häälduslähedase transkribeerimise pooldajaid laiendamast selle tarvituspiirkonda. Kirjakeeles säilisid endiselt nimekujud, nagu Ypres, Berry-aux-Baci, Soissons´ist, Souaine, Wienist (Pä (84:)1915, 1, 1, 4), samuti Afrika, Australia (UPä 1917, 251, 1, 1), Italia (E (P) 1917, 5, 3, 2) jt.
Vene ja vene keele kaudu meile tulnud nimedes oli kogu vaatlusaluse perioodi jooksul võrdlemisi häälduslähedane kirjaviis, milles kõikumisi esines peaasjalikult rõhualuse vokaali edasiandmises: Urali (T 1902, 28, 1, 2) ~ Uural (Ekõk 1908, 142) ~ Uraali (VEkS 1909, 882), Busulukist, Lodsist, Kislovodskist (T 1902, 26, 3, 2), Kasani, Samara, Kiievi, Ekaterinoslavist (Pä 1906, 161, 3, 4), Stolõipin (Kaak 1906, 1, 13, 1; V (H) 1906, 98, 1, 1) ~ Stolõpin (Ll 1907, 7, 2, 1), Okaa (VEkS 1909, 878), Suhumi, Feodosia, Novorossiiski (Pä 1915, 1, 1, 3), Kaluuga (UPä 1917, 260, 3, 1), Doni ~ Doonimaa (S 1917, 137, 1, 2) jt. "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" fikseeris juhise kirjutada vene nimesid nii, kuidas neid hääldatakse: Kiiev, Jekaterinoslav, Muravjov jne. [Vrd. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat, lk. XII.]
Teiste võõrnimede osas rõhutati sõnaraamatus asjaolu, et võõrnimed paratamatult kalduvad keeles kodunema ja et nende kirjaviis peab sellega paralleelselt muutuma ikka eestilisemaks [Vrd. sealsamas, lk. XI--XII.].
Vaatlusalusel perioodil niisiis süvenes kirjakeeles pruuk kirjutada muutmata kujul võõrisikunimed, samuti suur osa kohanimesid, keeles kodunenud võõrkohanimed aga ortograafialt ja häälduselt eestipärastada.
Allikate lühendid (lk 185--187):
E I, II jt. = Edasi (album)
E (P) = Edasi (Peterburi) (ajaleht)
Ekõk = H. Einer, Eesti keele õpetus koolidele
Il = R. Krupp, Inimese lendamine
K = Kiir (ajaleht)
Kaak (toim. E. Vilde. 1906)
Ll = Lendleht (ajalehtede "Sõnumed" ja "Maa" kaasanne)
Pe = E. J. Tshishov, Peergudest elektrini
Pä = Päevaleht (ajaleht)
S = Sakala (ajaleht)
T = Teataja (ajaleht)
T-i = H. J. Klein, Tähtede-ilm
U = Uudised (ajaleht)
UPä = Uus Päevaleht (ajaleht)
VEkS = J. Kõrv, Vene-Eestikeele Sõnaraamat. Tallinn, 1909
V (H) = Valgus (ajaleht, toim. K. A. Hermann)