| Eelmine peatükk | Sisukord | Järgmine peatükk |
Teoreetilises osas olen tuginenud põhiliselt eesti (Valdek Pall, Marja Kallasmaa, Jaak Simm) ja vene (Eduard Murzajev). Nende autorite töödes on erinevalt kasutatud mõningaid termineid, nt kohanime kohta ütleb Murzajev sobstvennoe geografic^eskoe nazvanie võiks eesti keelde tõlkida kui (kohalik) geograafiline nimetus, mis sisaldab endas muuhulgas ka kohanimede determinandi mõiste.
Kohanime esiosa kohta öeldakse atribuut (ka nimetuum (NKR 1993)), teise osa kohta aga põhisõna, determinant või liigisõna. Vahetegemine nende terminite vahel pole eriti kerge, üldiselt on nad aga sünonüümid. Liigisõna (varem liigitermin) on Henn Saari termin (NKR 1993), põhisõna kasutati varem ja determinant on võõrsõna selle kohta. Peale selle räägitakse determinandi funktsioonis olevatest sõnadest põhisõnana, nt nimes Kõivõalunõ on -alunõ küll põhisõna, aga determinandi funktsioonis, sest ei tähista mingit looduseset.
Atribuudi ülesanne on eristada ja individualiseerida objekti. Pikemates liitkohanimedes võib atribuut olla mitmeosaline, nt Tähigenots´umägi. Determinant tähistab nimetatava objekti klassi. Ta võib kohanimes sisalduda otseselt, olles kirjutatud kas esikomponendiga kokku: Mäekülä, Ähijärv või lahku Raigla laht, Napi mägi. Elliptilised (lühenenud) kohanimed determinanti ei sisalda: Saarjärve, Makõlaanõ, Pirmastu, küll aga võidakse see lisada ametlikus asjaajamises Saarjärve küla, Makõlaanõ talu, Pirmastu põld. Determinanti saab keeles kasutada omaette terminina ning sellega märgitakse ka teisi samalaadseid objekte. Keele all võib siinkohal mõista nii kirjakeelt kui ka ühe küla lokaalset keeletarvitust.
“Meid ümbritsevail esemeil on oma keeleline märk. Maastikuesemeil, maastiku osadel võib olla kaks keelelist märki: klassifitseeriv ja individualiseeriv, üldnimi ja pärisnimi” (Pall 1992: 528).
Nimisõnad jagunevad (vt ka skeemi):
| nimisõna | |
| üldnimi e apellatiiv | pärisnimi e prooprium |
| geograafilised nimetused | kohanimi (X+Y+determinant) |
Skeemil on näha ka kohanime esialgne üldistatud struktuur (X+Y+determinant). 1. joon viitab kohanimedele, kus geograafiline nimetus on saanud determinandiks, nt Hargipalo, Helsesuu, Udarusmägi, Süväorg; 2. joon viitab kohanimedele, mille atribuut- e esiosaks on saanud mingi geograafiline nimetus, nt `Mäekülä, `Jõõlaan, Järvekülä, Hõdsoperv. Sageli on nii kohanime esikomponentides kui ka murdepärastes determinantides säilinud geograafilised nimetused, mida keele apellatiivne sõnavara enam ei tunne, nt Orajõgi, Viirgura, `Vinnora.
3. joon: teatud tingimustel on võimalik, et kohanime determinant annab keelde uue üldnime. Kui ühest keelest pärit kohanimed on võetud kasutusele teises keeles ja nende kohanimede komponendid, eelkõige muidugi determinandid, on korduvad, siis tekib võimalus, et korduv liigisõna muutub teises keeles terminiks. Nt: kohanimede kaudu on tekkinud vene keelde terminid sopka, narsaan, kui tuua näiteks selliseid apellatiive, mis on vene keelest omakorda ka eesti keelde laenatud (Murzaev 1970: 32).
4. joon: kohanime esikomponendist on saanud apellatiiv. Mõned näited toob Murzajev: Beskidy on mäeaheliku nimi Karpaatides. Sellest toponüümist on ukraina keeles saanud sõna beskid‘kaljurünk, mägi, järsk nõlvak’ ja on veel teisigi tuletisi, nt besked ‘järsak, lõhe, läbimatu kuristik’, beskidina – järsk mägine kuristik (uhtorg); beskiduvati – karjamaad mägedes jt. Teine üldtuntud näide on kohanimi Karst Dalmaatsias, millest on saadud termin karst – geokeemilise protsessi tulemusel tekkinud pinnavorm (Murzaev 1970: 32). Võrumaalt võiks näiteks tuua juhtumi, kus kolmandavältelisest kohanimest `Värska on tekkinud või tekkimas teisevälteline apellatiiv värska ‘Värska vesi’ nt sellistes lausetes: kas sa värskat tahad? ostame värskat vms. Marja Kallasmaa on ka Saaremaalt leidnud näiteid, kus terminnimi või ka mingi atribuut võib olla determinandi funktsioonis, nt Suursitik, Sepasitik, kusjuures sitik on tulenenud arvatavasti vanasaksa isikunimest Sittich (Kallasmaa 1999). M. Kallasmaa väidab, et selline tee võib olla üks tee determinantide kujunemisele nimeahela vahendusel (Kallasmaa 1999).
Eesti ja meie lähemate sugulaskeelte kohanimede struktuuri lähemalt vaadeldes võime kohanimed jagada kahte suurde rühma (Pall 1977b: 43, 1977a: 725; Kallasmaa 1978: 11):
Liitnimed, mis enamasti koosnevad kahest tüvest: atribuudist ja põhisõnast, nt Kikkajärv, Liivajärv, Mudajärv; Mustjõgi; Märäläteq; Piirioja, Verioja; Munamägi, Mudamägi, Korgõmägi; Kitsõmõts, Alamõts; Haavasaar, Matsisaar, Tedresaar, Karbasaar; Munakülä, Kõokülä; Viropalo; Sääskeorg
Liitnimede käänded:
nominatiiv-nominatiiv: Haraksaar, Lammasmägi, Pikkniit, Pikksaar, Puustusorg, Ruusmägi;
genitiiv-nominatiiv: Luigasuu, Kitsõsaar, Haukalaan, Lubjamägi, Kurõnurm, Koobakont, Tõllavarik;
nominatiiv-genitiiv: Kundlumbi t, Saarjärve k;
genitiiv-genitiiv: Liivamäe t, Kurõmäe t, Hirresaarõ t, Kar´avälä;
nominatiiv-genitiiv-nominatiiv: Tsigalahe kurm, Esändsõõrusuu;
genitiiv-genitiiv-nominatiiv: Jussinaasõmõts, Järveotsasuu.
Sama ka skeemina (K= käändsõnaline nimekomponent) (Pall 1977a: 725, 1997: 24):
K
2Nom./Gen.K1Nom./Gen. +
K2Gen. + K3Nom
2. Lihtnimed, milles leiame ainult ühe tüve või siis tüve ja tuletussufiksi
elliptilised nimed, nt `Ahli, Saru, Trompsi (külad);
abstraheerunud nimed, nt Haamastõ, Mõnistõ, Virosi;
lokatiivse ning kollektiivse sufiksiga tuletatud nimed, nt Hargla, Karula, Soena;
terminnimed, nt Liin, Järv, Varik, Saar, Haavik.
Mind huvitavad selles töös peamiselt need nimed, mille teine või kolmas komponent on nominatiivne (liitnimede kaks esimest ning viimast rühma) ja esineb determinandina, lisaks sellele lihtnimede viimane rühm (terminnimed).
3.1. TERMINNIMED
Kohanime funktsioonides võib esineda ka geograafiline termin. See kehtib eelkõige mikrotoponüümide kohta, aga ka näiteks suuremate asustatud kohtade kohta. Väikese rühma inimeste (ühe talu inimeste või ka ühe küla elanike) jaoks võib geograafilisel terminil (oja, järv, jõgi jne) olla individualiseeriv jõud, eriti siis, kui läheduses on vaid üks teatud klassi kuuluv objekt ja teda pole vaja teistest samaliigilistest objektidest eristada (Pall 1977b: 67; Simm 1971: 169). Selliseid üld- ja pärisnime piirimail seisvaid nimesid kutsutakse terminnimedeks. Terminnimedest saavad pärisnimed näiteks siis, kui aktiivsest keelepruugist kaob vastav apellatiiv, nt Võrumaal Ura, Sõõrd. Termini kasutamine nimena on seotud nii väikeste kui suurte objektidega. Terminnimel Linn on suuremate linnade ümbruses ka pärisnime funktsioon. Võrumaal kutsutakse Liinaks Võru linna, setude jaoks on selleks Petseri. Vajadus asustatud punkte kutsuda eri pärisnimedega tekib ühiskonna teatud arenguetapil ja nendes kohtades, kus asustatud punkte on palju ning kui tekib omavaheline suhtlus (Simm 1971: 169). V. Pall arvab, et “terminnimedeks võiks lugeda ka mõned liittüvelised nimed, nagu Umbaed, Umbjõgi, Umbjärv” (Pall 1977b: 67). “Vormi järgi tuleks terminnimede hulka arvata ka Järvandus, Roogasmik, Sooplik, Võhastik, Võivik jms, ehkki neil puudub täpne apellatiivne vaste” (Pall 1977b: 143).
Peale mainitud Liina esinevad Võrumaal pärisnime funktsioonis veel näiteks sellised apellatiivid: Järv, Mõisa, Saar, Alev, Vallamaja, Koolimaja, Palvõmaja, Vaestõmaja jt. Mõniste pargis on väike järv, mida kutsutakse ainult Järveks, sest ümbruskonnas teisi järvi pole; tavaline on, et vana mõisakeskuse kohta öeldakse Mõisa (ma lähä mõisadõ ~ mõisahe ~ mõisalõ) jne. Esineb ka deminutiivseid terminnimesid: Järvekene, Koplikõnõ, Kunnukõnõ, Suukõnõ. Siit järeldub, et mitte ainult suurt kohta ei kutsuta terminnimega, vaid nimetamise põhjuseks võib olla ka silmapaistev väiksus.
Veel on olemas analoogia teel tekkinud tuletuslikud terminnimed, mis “on enam eemaldunud apellatiivitasandilt ja enam omandanud proopriumi iseloomu” (Pall 1997: 51). Sellistel terminnimedena esinevatel tuletistel puudub tavaliselt otsene apellatiivne vaste, aga on lähedane tüvi või paralleeltuletis (Pall 1997: 49). Näiteks toob V. Pall Rõuge nime Roovistik, mille aluseks võivad olla nii roovik ‘roigas’ kui ka roovistu ‘noor mets’ (Pall 1997: 49) ning Rõngu nime (sama ka Kanepis – M.F) Roodevik. Nime tüvi on sarnane nimele Roovistik, apellatiividele roode: roodme (Urv roe: ruugma, Vas roe: ruudmõ) ‘ritv, latt; roov’ vm (Pall 1997: 50). “Sageli tekib ilma otsese apellatiivvasteta jäänud nimeelementide puhul ka küsimus, kas on õigustatud oletus, et kunagi eksisteerisid ka üldnimelises tarvituses sellised tuletised nagu *järvandus, *roogasmik, *roodevik jne. Isegi usutavam tundub, et teatud juhtudel on tegemist spontaanselt nimedena sündinud tuletistega, mille eeskujuks on olnud sama tüüpi tuletis mõnest teisest tüvest: lõhe > lõhandus/järv > Järvandus; raiuma > raiasmik/rookima > Roogasmik jne” (Pall 1997: 51).
Võrumaal ja Setumaal, eriti vene keeleala piiril esineb kohanimedena väga palju vene keelest laenatud (ja häälikuliselt mugandunud) geograafilisi termineid: Pristan´ ‘paadisild’, Kuba ‘abajas’, Ton´a ‘loomus’, Kopanitsa ‘kaevatud kanal’, Porka ‘palu (deminutiivis)’, Meesä ‘piir’. Sõna kuba esineb Setumaal ka liitnimedes, nt Kremmessüvä kuba, seepärast on ülaltoodud lihtnimenäide determinandiks ka setu keeles.
Võiks arvata, et Setumaa vene külades, kus omakeelsed terminid on tähenduselt arusaadavad, kasutatakse kohanimedes rohkem konstruktsiooni atribuut + determinant, kuid on vastupidi: esineb palju terminnimesid. Nt Repis^ts^e ‘naerimaa’ (Kuksina küla põld), Lüübnitsa Navalok ‘(teatud tunnustega) (maa)nina’ (naaberkülas Beresjeski on oma Navalok), vana matmiskoha nimi Magilnik jt. Kui asustus on piisavalt hõre ja maastikutermineidki küllaldaselt, siis saavad nimekasutajad peamiselt terminnimedega läbi ajada küll, nagu selgub Lüübnitsa küla näitest.
3.2. LIITKOHANIMED
Liigisõnu on määratletud kui indikaatoreid, kui teatava ala nimetuste kogumisse kuuluvaid termineid (Murzaev 1970: 16-17). Determinandid (ingl. k generic term) on apellatiivsed, rahvalikud, viitavad liigile jms. Kuigi mõnda terminit võidakse kasutada suurel maa-alal (nt järve üle Eesti – M.F), on see muukeelse inimese jaoks ikkagi kohalik termin. Nagu juba eespool näidatud, on determinandid kohanimede moodustajatena väga aktiivsed ja Murzajev märgibki, et selline tendents on universaalne (Murzaev 1970: 16-17). Paljud liigisõnalised terminid kuuluvad küll üldisse kirjakeelde või teaduslik-tehnilisse terminoloogiasse, kuid kohanimedes jäävad piirkondlikeks sõnadeks (Murzaev 1970: 19), nt eesti kirjakeele geograafiatermineid laid, pank ja raba Võrumaa põliselanikud kohanimede determinantidena ei kasuta. “Nimekomponentide leviku määrajaks võivad olla erinevad asjaolud, nii keelelised kui keelevälised. Esimesena peaks ehk mainima maastiku omapära, sealhulgas siis ka vastavate nimeobjektide olemasolu/puudumist. Näiteks -laht, -kari, -kare (‘väike saar’), -nasv pärinevad mereäärsete kihelkondade kogudest. Seal on olemas objektid, mida vastavad nimede järelkomponendid tähistavad” (Pall 1992: 531). (Kommentaariks võib lisada, et keelelised asjaolud lubavad determinanti -laht kasutada ka Lämmijärve ääres, kuid -kari, -kare ja -nasv Võrumaal ei esine. Selle asemel kasutatakse determinantidena -kivi ‘madalik’, parras ‘üleminekukoht sügavast madalaks’).
Erinevad geograafilised tingimused, looduslikud iseärasused, materiaalse kultuuri spetsiifika tekitavad (juurde) geograafilisi nimetusi e liigisõnu ja soodustavad selle detailiseerumist. Nt slaavlastel on olemas hästi väljatöötatud soo-terminoloogia, turgi-mongoli rahvastel on rikkalik terminoloogia, mis seotud karjamaa tüüpidega, Sahara kõrbest on leitud umbes kakskümmend apellatiivi, mis tähistavad eri tüüpi kaevusid jne (Murzaev 1970: 21). Eelneva lõigu võiks kokku võtta lihtsa lausega: kõike, mis on (eluks vms) oluline, püütakse kuidagi markeerida. Luiteid, mida kõrbes on kindlasti ka väga erikujulisi, ei eristata nii peenelt. Võrumaal on inimesed välja arendanud mitmekesise terminoloogia põllunduses olulise mikroreljeefi osas: kunt, kühm, kenk, kallõq, perv, lohk, ts´omp, ts´ori, hand, makroreljeefis piisab tavaliselt orust ja mäest. Koha täpne fikseerimine on eriti oluline kalameestele, seepärast leidub Lämmijärve rannal rikkalikult nimesid ja ka liigisõnu neis: laht, lamm, ts´omp, kurm, kuba, nõna, nokk´, nukk, ruug, kivi jne.
Kohanime põhisõna märgib või on märkinud objekti, millele nimi kuulub (Pall 1977b: 43). Üsna palju on aga ka selliseid nimesid, kus põhisõna ei märgi objekti, millele nimi kuulub, nt Tiikelaan > Tiikelaanõ t, Leesk´mägi > Leesk´mäe t jne. “Ka loodusesemete puhul on liitnimed aja jooksul hakanud märkima muudki kui põhisõnaga tähendatu. Nimi võis kanduda uuele objektile näiteks asukoha läheduse (või osalise kattumise) tõttu või ka seetõttu, et nimetatav objekt ise on muutunud. Nii näiteks kohtame heinamaade ja metsade nimedes teise komponendina -mäe, -oja, -saare, -välja, -alekõrre jne” (Pall 1977b:44). Võrumaalt võiks veel näiteks tuua sälkoru nime Riisoja (Har) ning kaks nime determinandiga -lump: Hullulomp – tasane põld (Plv) ja Pringilump (Plv) – kuiva maaga metsatukk.
Teinekord tekitab massiline kohanimede esinemine põhisõnaga mittekokkuviidaval objektil lausa tunde, et termini tähendus on muutunud (Murzaev 1970). Saksamaa kohanimedest võime tuua sellise näite tähenduse nihkumise kohta: Saksamaa paljusid maastikus silmapaistvaid mägesid kutsutakse sõnaga Wald ‘mets’: Schwarzwald, Teutoburger Wald. See tundub tegelikult üsna loogiline, sest nendes piirkondades on tihe asustus ja kõik tasasemad maad mägede ümber on põlluks tehtud.
“Maastikutermini ja kohamääritluse kombinatsioonist sündinud kohanimedena võiks vaadelda liittüvelisi nimesid, mille teiseks komponendiks on asukohta märkiv nimisõna nuka, otsa, pera, vahe, veere, ääre, näit., Jõenuka t, hm, Lodupära hm, Soovahe põld jne” (Pall 1977b: 143). Antud rühma ülejäänud liitnimed koosnevad kahest terminist, mis märgivad maastikueset või asustusüksust. Üks neist sõnadest on või oli kunagi determinandiks, teine nimisõnaliseks atribuudiks, nt Metsaküla, Lepiksaare k. Nende nimede iseloomustamiseks kõlbab asjaolu, et komponentide järjekorra vahetamisel saame loogilise ja loomuliku nime (Pall 1977b: 143).
Determinant kuulub keele apellatiivse sõnavara hulka. Kohanime ja determinandi vahel on või võivad tekkida mitmesugused erinevad suhted. Determinant võib esineda kohanimes mitmes eri positsioonis. Ka pelk liigisõna (terminnimena) võib esineda kohanime funktsioonis.
| Eelmine peatükk | Sisukord | Järgmine peatükk |