Kui kohanimedest moonutused kaotada, leiavad mõned ikka, et nüüd alles õige moonutamine algab. Selavii!

Meremäe vallavolikogu liige Voldemar Rannaste näikse olevat alustanud tõsist kampaaniat häälduspäraselt kirjutatud külanimede vastu, mis kehtivad Meremäe vallas juba kolm aastat ametlike nimedena. Rannaste üritab nii otse kui ajakirjanduse kaudu (vt jaanuarikuu "Setomaad" ja Õhtulehte 10.02) vallavolikogu veenda, et osa eelmise volikogu ajal kinnitatud külanimedest on sobimatult setokeelsed ning tuleb "eestipärasteks" tagasi teha.

Ilmselt suudaks Rannaste enda ja oma mõttekaaslaste taotlusi silmast-silma kohtumisel selgemalt ja ausamalt väljendada, kui see tal kirjutades õnnestus. Otsekoheselt välja öelda, et liiale on mindud selle (seto) pudikeelega. Avalikku diskussiooni arendada püüdes proovin siiski tema väited aluseks võtta ja nende paikapidavust hinnata.

Rannaste kirjutab: Öeldi, et see on setode emakeel. Kuid igaühe ema keel on kas või pisut, aga siiski erinev naabri ema seto keelest. Kõik me ju kõneleme meile omapärases kodukeeles, mida ei saa keegi teisele suhu panna ja eriti veel käsu korras. See, et seto keel on midagi nii hõlmamatut, et kohanimedel paikkonnas üldkasutatavat kuju ei olegi, on tühi jutt. Muidugi on registreeritud terve rida murrakuerinevusi näiteks Meremäe, Vil´o valla ja Mikidämäe algupärases seto keeles. Kuid Meremäe valla seto keeles pole keeleuurijad mingit murrakupiiri märganud. Minagi võin kohanimeuurijana kinnitada, et kes juba Meremäe vallas seto keelt kõneleb, see ütleb ka Hilläkeste küla kohta Hilläkeste, täpselt nii, nagu see on praegu kirjas Eesti ametlikus kohanimeloendis. (Rannaste pahandab, et eelmine volikogu muutis tema koduküla nime Hillakõstõks. Sõbralik nõuanne: ä-l ja õ-l tehakse ka "pudikeeles" selget vahet, kuigi neid kahte kokku on sääl tõesti rohkem kui "viisakas" keeles.)

Muidugi leidub ka Meremäe vallas inimesi, kes räägivad: Hillakeste, Härma, Küllatova, täpselt nii, nagu neid külanimesid on kirjutatud Setomaa Eesti alla ühendamisest saadik. Viisakad inimesed. Teevad kõike läbimõeldult: kui "alevis või linnass käivät", on eestlased, kui toetusi ja odavamaid Petseri-viisasid pakutakse, on setod. Külapoes kõnelevad rõhutatult aeglaselt kirjakeelt, kui neid aga silmakirjalikkuse eest noomida, annavad tsäreda vastuse: "Olõ-i tiiq, eestläseq, kunagi setot umas pidänü!" Loomulikult ei saa neile erilistele inimestele suhu panna paabade ja teedade, talumeeste, postiljonide, müüjate, saekaatrimeeste, autoremontijate, marjakorjajate, ettevõtjate, asotsiaalide, raamatukogujuhatajate, kodukülas suvitajate ja teiste siinkohal loetlemata jäänute keelt. Kõnelgu rahus, kuidas aga paremaks peavad. Vaidlusaluste kohanimede ametlik kuju tuleb välja üksnes kirjutades, ning seaduses on loetletud kõik need juhtumid, kus tuleb kasutada ametlikku kohanime.

Rannaste teine põhjendus – rahvas on vanaviisi kirjutatud nimedega harjunud – on sootuks mõistlikum väide kui esimene. Rahvas on alati harjunud ja eesti rahvas harjub eriti hästi sellega, mis seisab must-valgel kirjas. Setod ei ole siinkohal mingi erand. Aastasajad teiste keelte järgi kirjutatud kohanimesid tekitavad tunde, et ainult nii tohib ja saabki, et pärisoma, see on kirjapanemise suhtes tabu, see peab külakeelde jäämagi ja ühes viimase külaelanikuga surnuaiale viidama. Paraku liiguvad asjad Eestis kogu aeg senisest rahvakeelsemate kohanimede suunas, on liikunud juba vähemalt 80 aastat, vahel küll üsna vaevaliselt, sest rahvas on ju vanaga harjunud. Rahvas oli harjunud Tsirgulinna, Tsolgu, Slobotka, Obinistega. Kunagi oldi harjunud ka Werro, Dorpati ja Merinovo gora ga. Nüüd nagu enam ei tahaks või mis?

Rannaste kolmas põhjendus: rahva arvamust ei ole keegi küsinud. Mida selline küsimine tegelikult annab? Veel mõne Vana-Vastseliina taolise kunstnime? Rahva käest on küsitud kohanimesid, on kuulatud ja arvet peetud, milline hääldusvariant on kõige levinum. Just objektiivse info valdamine on mõistliku kohanimekorralduse alus. Võru maakonna valdades, kus volikogud otsustada ei julgenud ja külade taastamise küsimuse rahvahääletusele panid, jäid kehtima sotsialismiaegsed pseudokülad. Meremäel on ajaloolised külad taastatud.

Igal pool Euroopa riikides, kus vähemusrahvaste keeled jälle tunnustamist leiavad, on nende kohanimed jõudnud ka kaartidele ja teeviitadele. Mõnel pool, nagu Norras saamide ja Saksamaal šorbide juures annavad sildid meile teada nii kohalikus keeles nime, kui ka traditsioonilise riigikeelse nime. Teisal, nagu Hispaania Baskimaal ja Galicias kehtivad ametlikena ainult kohalikus keeles nimed. Setomaale sobib rohkem viimane variant, sest kohanimeseadus loeb häälduspäraselt kirjutatud seto kohanimed niikuinii eestikeelseteks. Seaduse järgi on nii Seretsüvä kui ka Seretsova eestikeelsed nimed. Tunnetuslikult võttes pole muidugi kumbki variant eesti kohanimi, esimest võib pidada ainult seto, teist nii seto kui ka vene kohanimeks. Nimesid Kitsõ ja Lepä annab küll sellisteks kohendada, et need ükskõik kust Eestimaalt pärit võiksid olla, kuid sellega veel üldmuljet Meremäe valla kohanimedest ümber ei kujunda.

Setomaa-lehes oli Voldemar Rannaste üleskutse alla sattunud (?) mõttetera Marlene Dietrichilt: "Mittemidagitegemine on kohutav patt. Alati on võimalus midagi kasulikku teha." Meremäe vallavolikogu võiks tegeleda tõesti rohkem sellega, et omakeelsed ametlikud nimed kiiremini tee- ja turismiviitadele ning bussipeatuste siltidele jõuaksid. Ainult nii saab oma rahvast nimede parandatud kirjapildiga harjutada. Mis aga puutub külalistesse, turistidesse Eestist ja välismaalt, siis nemad ju tõenäoliselt ootavad, et Setomaal oleksid veidi teistmoodi kirjutatud kohanimed kui mujal Eestis.

Evar Saar
TÜ magistrant