Mullu suvel ilmunud Setomaa-Petserimaa turismikaart on valmistatud kaardikirjastuses E.O.Map. Sarjas "Eesti maakonnad" ilmunud kaardi mõõtkava on 1:100 000, seesugusena on ta praegu ainus laiatarbekaart, kus kogu ajalooline Petserimaa on ühe lehe peal ja samas küllalt detailselt jälgitav. Kaardi tellijaks oli Setomaa Valdade Liit. Õnnestumise suhtes ei olda Setomaa vallamajades ühel meelel: Värskast ja Mikitamäelt öeldi mulle, et kõik on korras, kuid Meremäe vallas poldud sugugi rahul sellega, et kaardi tööeksemplari neile ei näidatudki. Seetõttu jäid parandamata Meremäe valla kohanimed ja vallavalitsuse telefoninumbrid, ka pole kaardile märgitud 1997. aasta suvel valminud asfaltkatet Meremäe–Vahtsõliina teel..
Olgu nende teedega kuidas on, piiritagustesse seto küladesse eesti turist vaevalt lähiajal sõitma hakkab ja kohalikud oskavad minna kaarditagi. Poolitatud Petserimaa ühine kaart on eeldatavasti mõeldud täitma eesmärke, mis seostuvad eeskätt kultuuriteadvusega. Kultuuriteadvuse jaoks jällegi on oluline, kuidas kaart kohanimesid esitab. Halva üllatusena on kohanimekasutus Setomaa kaardil lubamatult vigane ja järjekindlusetu.
Nimekorraldajate töö võiks rohkem huvitada
Tegelikult on Setomaa külanimede uurimises ja standardiseerimises ära tehtud mõndagi, mis võimaldanuks tunduvalt parema kaardi väljaandmist. Kogu Setomaa Eesti osa kohta oli selle kaardi tegemise ajal olemas Eesti põhikaart (1:20 000), kus nii küla- kui loodusnimed on antud võimalikult rahvapärasel kujul. (Eesti põhikaardist on lähemalt juttu Eesti Looduse eelmises numbris. Toim.)
Kui tegijaile tundub, et Setomaa kaardil ei kõlba kohanimesid nii seto moodi kirjutada, kui seda Eesti põhikaardil tehakse, siis kohanimede kirjakeelestamiseks on samuti olemas kindlad reeglid, mis on arenenud koos eesti kirjakeelega. Rahvakeelse nime kirjapilti huupi või venepärase üriknime eeskujul muutes asi paremaks ei lähe. Muidugi pole põhjust "eestistada" Meremäe valla ja Luhamaa külanimesid, mis on 1998. a algusest kõik setopärasel kirjakujul Eesti ametlikus kohanimeloendis.
Selle kohta, kuidas võru- ja setopäraseid kohanimesid eesti õigekirjareeglitega kooskõlas kirjutada tuleb, on andnud soovitused Emakeele Seltsi keeletoimkond (Keel ja Kirjandus 1/1997). Iga kaarditoimetaja võiks nii need soovitused, kui ka Valdek Palli artikli kohanimede (kirjakeelepäraseks) normimisest (Keel ja Kirjandus 8/1976) läbi lugeda. See, millist varianti valida, sõltub eelkõige muidugi plaanitavast kaarditarbijast, kuid mingi süsteemi kaardi nimekasutusse peaks siiski looma.
Ainus probleem millele Eesti nimekorraldus täna veel ühest lahendust pole leidnud, on piiritaguste vene külanimede kirjutamine, kuid sellest allpool.
Rutul om ruga takan,
...ütleb vanasõna. Mis Setomaa kaardi juures kartograafide haltuurast tunnistust annab? Kõigepealt torkab silma, et isegi ajaloolise Petserimaa piiri ei ole täpselt paika pandud. Luhamaal on piirijoon kaardile tõmmatud vaba käega ja tegelikult kehtinud kubermangupiirist tükk maad ida poolt, nii et kolm seto küla tervenisti valele poole jäävad. See-eest Tegova küla, mis praegu on küll Mikitamäe valla osa, kuulus kunagi Orava valda ja on ajalooliselt Võrumaa, mitte Setomaa, nagu kaart näitab. Võhandu jõe suudmes on Setomaa külge haaratud mõned Räpinä rahva heinamaadeks olnud saared, siin on kunagiseks kubermangupiiriks olnud Võhandu vana peaharu, mitte praegune.
Et praegu kehtivad vallapiirid on kaardil samuti olemas, võib arvata, et piirijoone puudumine Orava valla maade ja Kolodavitsa külade vahel sümboliseerib Värska valla soovi need ajaloolise Võrumaa külad Oravale tagasi anda. Orava mehed võiksid selle asja Värskast järele uurida.
Kohanimede kirjutuses torkab kõigepealt silma, et ei ole vaevutud eristama asustusnimede ja loodusnimede kirjapilti. Loodusobjektide nimed on küll kohati erineva kirjatüübiga, kuid mitte süsteemselt. Nii ei saa aru, kas Marinova mets on tõesti metsa või äkki hoopis Marinova külast asustatud krundiküla nimi, kas Mustaoja on loodusnimi nagu kõrvalolev Lillemägi või talukoha nimi.
Pihkva järve väiksemate saarte nimed on antud silmariivavalt suure kirjaga. Nimede kirjasuuruses tundub üldse olevat lähtutud sellest, kui palju kirjutamisruumi kusagil on. Süsteemne kirjasuurus võiks viidata asula suurusele, koha tähtsusele või nime ametlikkusele, kuid see harjumuspärane info jääb käesoleval kaardil küll kahtlaseks.
Segadusele nimede kartograafilises esituses lisandub veel suurem segadus nimedes endis. Kord on kohanimed esitatud häälduspärases vokaalharmoonias, kord ilma selleta. Tõsist kaarditegijat võiks küll huvitada, miks tal ühte kohta tuleb Põrste ja teise Põrstõ küla, miks on Vaaksaarõ küla, aga Vaaksaare nulk, Keera küla, aga Keerä nulk, miks on alamjooksul Tuhkvitsa oja, aga ülevalpool Tuhkavitsa jne.
Traditsioonilisest kirjakeelsusihalusest tõsisemad vead on Tsilli küla kirjutus Tsiili, Ugarevä asemel Ugavere, vene Belsko ja seto Pelska asemel Blesko, Pitaluva>Piitalova, Kunitšina-Gora>Kutsina-Gora, Pedejä>Pedaja jne. Paloveere küla kohale Meremäel on kirjutatud Poska.
Märkimist väärib uuenduslik taotlus esitada eesti-seto ja vene kohanimede lahknevuse korral kahest nimest kokkulapitud värdnimi, nt: Kulkina saar (vn Kolpin, se Kulkna), Ragusina (vn. Ragozino, se Raago(t)sina), Poodlisa (vn Podlisje, se Poodlissä), Unkovitsa (vn Umkovitšõ, se Ungavitsa). Osa näiteks toodud nimekujusid esineb juba aastaid Regio teedeatlases, nüüd kohtame neid siis ka Petserimaa enda kaardil.
Tõlgime venelased ära!
Põlise vene asustusega külade nimesid tuleks kaartidel kirjutada siiski venepäraselt, seto nimevariant võiks olla antud sulgudes. Näiteks võinuks Voronkino küla nimel olla juures seto rööpnimi Voronitsa, Tailoval seto Taeluva. Samas Irboska valla vene asustuse kohanimesid setopäraseks väänata pole mingit mõtet. Ka võiks kaartidelt ükskord kaduda Linnaste vene küla Gorodištše (se Korodissa) tähistajana. Linnased ja linnus (gorodištše)on siiski kaks ise asja ning isegi kui tõlge oleks sisuliselt vastav, ei leiaks tõlgitud nimi kohapeal kasutamist.
Paljud kohanimed kaardil paiknevad oma tegelikust objektist lahus, nt Kutsa küla ja Lindora küla Vahtsõliina aladel. Loodusnimede osas pole peaaegu üldse kasutatud Eesti põhikaardi rahvatraditsiooniga kooskõlla viidud nimesid. Näiteks Talka ja Kõõru küla vahel voolav ojake kohaliku nimega Tõrvoja ristiti nõukogude aja kaartidel ja nimestikes Tilana ojaks. Oletan, et rahvapruugis tundmatu nimi on saadud täheveast Hilana küla nimes, mis oli tollal seda piirkonda hõlmavaks arvestuskülaks. Nüüd on see kantseleinimi kanda kinnitanud Setomaa oma kaardil! Eksitav on ka Juudova soo nimetamine Tõrvamäe rabaks ja Orelluuska soole Kaivosoo nime ülekandmine (Kaivosuu asub teises kohas ja on pindalalt 100 korda väiksem).
Suuremaid ja väiksemaid vigu, mida esile tuua võiks, on veel palju. Salosaart on eestikeelsetel kaartidel kirjutatud küll Salusaar, aga veel mitte kunagi Salu s (eeskujuks vististi saksa Insel Sallo). Üks asi on muidugi ortograafiavead, mis mõistmist ei takista, kuid Setomaa-Petserimaa kaardi suurim puudus on siiski selles, et praegusel kujul ei anna ta ülevaadet isegi vene ja seto asustuse ajaloolisest paiknemisest.
Tegelikult aga ei ole vist kellelgi päevapealt pakkuda täpset andmestikku piiritaguse Petserimaa kohanimedest seto traditsioonis. Eesti Keele Instituudi (EKI) kohanimekogus leidub küll palju nimesedeleid, kuid sõjajärgsel ajal tegutsenud metoodiliselt kindlad kogujad Petseri rajoonis eriti ei käinud. Hetkel on parim allikas ehk EKI teaduri Peeter Pälli kohanimeandmebaas. Ka Võru Instituut ei ütle abist ära, kui kartograafid seda soovivad.
Neli kohalikku keelt Petserimaal: vene, seto, eesti ja läti, see on eestlasest kaarditegijale muidugi harjumatult palju, kuid ometi mitte mingi ületamatu keelte paabel. Kartograafid on alati võõraid keeli püüdlikult edasi anda proovinud ja alati on neid pärast hurjutatud. Loodetavasti teeb E.O.Map või mõni teine Setomaast kunagi uue ja parema kaardi.