TARTU MURRE (T)
Tartu murdekeele levikuala on ajaloolise Tartumaa lõunaosa Peipsi järvest Võrtsjärveni, külgnedes Mulgi ja Võru murdega ning küündides Sangaste kaudu Läti piirini. Asukoha poolest on Tartu murdel lõunaeesti murrete seas keskne koht. Paljud häälikulised ja grammatilised jooned on samad mis Mulgi murdel, ent sõnavara ühisosa on suurem Võru murdega. Peaasjalikult Tartu murde alusel oli loodud ka omaaegne lõunaeesti kirjakeel ehk tartu keel.
Lõunaeesti murretele omastest ühisjoontest leiduvad Tartu murdes näiteks sõnaalguline ts (tsilkma ’tilkuma’, tsõdse ’isaõde’), häälikumuutused ts > s (siristämä, sirk ’lind’) ja ts > t (tärge ’täke’, tilk), s-algushäälik t asemel (saivass ’teivas’, siib ’tiib’), ai-diftong ei asemel (sain ’sein’, saisma ’seisma’, saiba ’teibad’), häälikumuutus ks > ss pearõhulise silbi järel (mass ’maks’, ossõ ’okse’, katõssa ’kaheksa’), silbipiiril pikenenud tüvekonsonant (like ’lige, märg’, jämme ’jäme’, kavval ’kaval’, makap ’magab’). Tartu murdele tunnuslikest nähtustest tõmbavad tähelepanu pikkade keskkõrgete vokaalide madaldumine nõrgas astmes (uul : oole ’huuled’), diftongide teise vokaali madaldumine või lühenemine (ain : aende ’heinte’, laulma : laala ’laulan’) ja pika ü diftongistumine (müimä ’müüma’, küir ’küür’). Teise välte asemel ilmneb paljudes sõnavormides III välde (saanu ’saanud’, vannu ’vanu’), l-i ja r-i järel esineb nõrk klusiil (maald ’maalt’, eluld ’elult’, vigurde ’vigurite’).
Vormiõpetuslikest joontest on Tartu murdele iseloomulikud de-lõpuline sisseütlev (küläde ’külasse’, kerikude ’kirikusse’, mõiside ’mõisatesse’), n-lõpuline seesütlev (külän ’külas’, mõtsan ’metsas’), tugevaastmeline i-mitmus (lehtist ’lehtedest’, tähtile ’tähtedele), lõputa nud- ja tud-kesksõna (saanu ’saanud’, kadunu; ostetu ’ostetud’, kõneldu). Kaudne kõneviis on murdeala lääneosas na-tunnuseline (mia varastana ’ma varastavat’, temä olna ’ta olevat’, nemä mõsknava ’nad pesevat’), ent ida- ja lõunaosas v-tunnuseline (ta ollõv ’olevat’, lõikav ’lõikavat’, nemä köütev ’köitvat’, massõv ’maksvat’). Kindla, tingiva ja kaudse kõneviisi mitmuses lisatakse verbivormidele pöördelõpp (oleme saanume ’oleme saanud’, me oless tõstnume ’me oleksime tõstnud’, nemä karelnuva ’nad olevat karelnud’). Pöördelõpud võidakse lisada ka eitava kõne vormidele (ei jätäde ’te ei jäta’, ei annami ’me ei anna’).
Tartu murde üheks omapäraks on näitavad asesõnad, mille kasutus sõltub vahemaast. Lähemale osutab sii ’see siin’, eemale taa ’see siin kaugemal’ ja kaugemale tuu ’see seal (ehk too)’. Kirjakeelt kõneleva tartlase tunnebki tavaliselt ära sõnade too ’see’ ja kunas ’millal’ kasutuse järgi.