VÕRU MURRE (V)

Võru murde levila paikneb Kagu-Eestis muistsete Ugandi ja Valgatabalve maakonna aladel, mis eraldati 1780. aastail Tartumaast omaette haldusüksuseks ja nimetati Võru kreisiks. Kaugemas minevikus on Võru murde levikuala olnud nüüdsest palju laiaulatuslikum. Sellest annavad tunnistust 20. sajandini vastu pidanud Leivu ja Lutsi keelesaar tänapäeva Läti aladel ning Kraasna keelesaar Pihkvamaal. Idapoolseimad murdekõnelejad, keda tunneme setude nime all, on elanud sajandeid õigeusklikena Venemaa võimkonnas.

Võru murre on kõige arhailisem ja ajaloolises plaanis kõige iseloomulikum lõunaeesti murre. Eriomane Võru murdele on kõrisulghäälik (ʔ), mis esineb mitmes käändes (latsõʔ ’lapsed’, mõtsaniʔ ’metsani’, tarõldaʔ ’majata’, hannagaʔ ’sabaga’) ning verbivormis (tullaʔ ’tulla’, kõnõlõʔ ’(sa) räägi’, jäänüʔ ’jäänud’). Häälikulistest joontest äratab tähelepanu õ, millel esineb kõrgem hääldusvariant (i̮) esisilbis (ni̮na ’nina’, mi̮ni ’mõni’) ja madalam hääldusvariant (e͔) järgsilbis (sõbe͔r ’sõber’, rõibe͔ ’raibe’). Keskkõrgete ülipikkade vokaalide kõrgenemine on lõunaeesti murretes üldine (suuń ’soon’, kiiĺ ’keel’, rüükmä ’röökima’), ent Võrule on omane ka e ja o kõrgenemine ninahääliku (nasaali) ees (imä ’ema’, um ’on’) ja pikkade kõrgete vokaalide diftongistumine (peim ’piim’, pou ’puu’).

Levinud on tüvekonsonandi pikenemine silbipiiril (jämme ’jäme’, elläi ’elajas’, vassaŕ ’vasar’, hapõń ’habe’, pükäʔ ’pügada’). h-häälik on Võru murdes tugevam kui naabermurretes, esinedes nii sõna algul (hirmsahe ’hirmsasti’, hammas, hagu) kui ka lõpus (laih ’lahja’, hoonõh ’hoone’). Eripärane on Võru murde tagapoolne peenendus, mis haarab konsonantühendi lõpposa (puḱk ’pukk’, kuntś ’kunts, nipp’, tsärḱmä ’tärkima), mitte alguse. Peenendusel on ühtlasi grammatiline tähendus, sest see eristab lihtminevikku olevikust (timä jätt ’jätab’, timä jät́t ’jättis’).

Vormiõpetuslikest joontest iseloomustavad Võru murret näiteks järjekindel laadivaheldus (häbü : häü ’häbi’, higi : hii ’higi’, aig : ao ’aja’), he-lõpuline sisseütlev (külähe ’külasse’, keŕkohe ’kirikusse’) ja h-/hn-lõpuline seesütlev (küläh ’külas’, keŕkoh ’kirikus’, siihn ’siin’), kusjuures seesütlev täidab ühtlasi oleva käände funktsiooni (latsõh ’lapses; lapsena’). Murdeomased on i-mitmus (huunih ’hoonetes’, puiõss ’puudeks’, leppigaʔ ’leppadega’) ning i-minevik (ma loi ’lugesin’, ta eĺli ’elas’). Kaudse kõneviisi tunnus on ‑v (ollõv ’olevat’, oppõv ’õppivat’) ja tingival kõneviisil ‑ss/-si (ma tahassi ’tahaksin’, me saasi ’saaksime’), ent soovi või nõuande väljendamisel kasutatakse nud-kesksõna (toonuʔ sa puid ’kas sa tooksid puid’). Komparatiivi tunnuseks on murdeala lääneosas ‑mb (noorõmb ’noorem’, kõvõmb ’kõvem’) ja idaosas ‑mp/-p (noorõp ~ noorõmp ’noorem’, kõvõp ~ kõvõmp ’kõvem’).

„Mis keelega on tegu? Kas ehk jaapani keelega?‟ on põhjaeestlasi tögades küsitud ja lisatud Võru murde vigurlause: hii, kon sann om? – sann om tan man, kon kakk iḱk raan ’hei, kus saun on? – ’saun on seal lähedal, kus öökull nuttis oksal’. 

Kõrisulghääliku rohket esinemust markeeritakse sellise näitega: makaʔ, makaʔ, ma^k‿kaʔ makaʔ ’maga, maga, mina ka magan’ – mis on põhjaeestlasel kindlasti raskem välja öelda kui pagaripiparkook. nõel-pael-tüüpi sõnu on aga ritta lükitud nii: mis sa vakl vahit, võta^v‿vikl ja lüü^m‿mükr maaha ’mis sa, vagel, vahid, võta vigel (hark) ja löö müger (mutt) maha’.