SAARTE MURRE (S)

Saarte murde moodustavad Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Kihnus kõneldavad murrakud, mille kõige iseloomulikum eripära on nende häälduslik külg. Kunagiste kauaste kontaktide tõttu taanlaste ja rootslastega on saarte asukatel kujunenud omapärane, nn laulev kõnemeloodia, seevastu vormiõpetuse poolest on nende murdekeel küllaltki lähedane lääne- ja keskmurdega mandril.

Häälduslikest omapäradest on ilmselt tuntuim ö-vokaali kasutamine õ asemel (pöld, sörmus, mönus), kuid tuleb täpsustada, et õ on siiski üldine Pöide idaosas, Muhus ja Kihnus. Iseloomulik on veel ä ja e vahepealne häälik ε (pεε ’pea’, pεεl ’peal’, rεεkis ’rääkis’). Huulhääliku mõjul võib i muutuda ü-ks (püme ’pime’, püsut ’pisut’, mütu ’mitu’) ja h ees võib e kõrgeneda i-ks (pehe > piha ’pähe’, leheb > lihab ’läheb’). Mitmed saarte murdes olulised murdejooned on levinud mujalgi Lääne-Eestis, näiteks konsonantühendi puudumine sõna algul (reili ’preili’, ruut ’pruut’, limbid ’klimbid’) ja v kadu täishäälikute kõrvalt või sõna lõpust (orst ’vorst’, öö ’vöö’, tui ’tuvi’, kasu ’kasv’, tali ’talv’). Murdealal on piirkondlikke eripärasid, näiteks Muhu murrakule on iseloomulik pikkade vokaalide diftongistumine (moa ’maa’, ial ’hääl’), Kihnule vokaalharmoonia (käümä ’käima’, kõrgõ ’kõrge’) ja Hiiu murdekeelele peenenduse puudumine.

Vormiõpetusest tuleb esile tõsta sisseütlevat käänet, kus sse-tunnuse asemel esineb se-vorm (külase ’külasse’) või jääb üksikkonsonant gemineerumata (mere ’merre’, tuba ’tuppa’, rege ’rekke’). tud-kesksõna on lühenenud (makset ’makstud’, keedet ’keedetud’) ja kaudset kõneviisi väljendab da-tegevusnimi (ta olla ’olevat’ aige, üks pidada ’pidavat’ madalam olema). Käskiva kõneviisi tema-vorm on ga-/ka-tunnuseline (olga ’olgu’, nähka ’nähku’), keeldkõne sina-vorm on g-/k-tunnuseline (ää tulg ’ära tule’, ää akkak ’ära hakka’, laulag mette ’ära laula’). Saarte murde eitavale kõnele on väga iseloomulik eitussõnade rohkus (äi ta es tee seda ühtid mette ’ta ei teinud seda’; ma ep tule mette ’ma ei tule’), kusjuures äi ~ ei kõrval esineb olevikus ep (sa ep oska ’sa ei oska’) ja minevikus es (ma es nää ’ma ei näinud’). Tegijanimes liitub ja-liide vanale bi-tüvele (käibija ’käija’, sööbija ’sööja’, toobija ’tooja’).

Mandriinimeste sõnatundmist ja keeletaipu võivad saarlased aga testida näiteks sellise lausega: Meite upsas kikerdas leikejädade vahel läku sihes.

Kes mida tegi ja kus?