MULGI MURRE (M)

Mulgi murdeala Sakala kõrgustikul moodustavad viis kihelkonda (Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi, Helme), neid ümbritsevad looduslike piiridena Võrtsjärv idast, põlismetsad läänest ja Tänassilma-Viljandi-Raudna ürgorg põhjast. Oma põhialuselt on Mulgi murre lõunaeesti murre, mida on mõjutanud põhjaeesti keelenaabrus ja kooli- ning kirikuelus kasutatud omaaegne põhjaeesti kirjakeel ehk tallinna keel.

Mulgi murdekeele aluseks on lõunaeesti ühisjooned, näiteks ks-ist lähtunud ss (usse ’ukse’, essüme ’eksima’), tk-st kujunenud kk (sõkku ’sõtkuda’, sikke ’sitke’ või kõrgenenud pikad keskkõrged vokaalid (kuul ’kool’, kiil ’keel’, süümä ’sööma’). Algupärasest ts-ühendist on säilinud s (sorkame ’torkama’, sora ’munarebu) ja pts-ühendist ts (kütse ’küps’, latse ’lapsed’).

Mulgi murdele iseloomuliku ning eripärase keelekõla annab a ja ä teisenemine e-ks alates 3. silbist (lääve ’lähevad’, lõhksive ’lõhkusid’, ärgüteme ’äratama’, pulgadege ’pulkadega’, koristejess ’koristajaks’). Levinud nähtus on vokaalide kadu rõhututes silpides (parants ’parandatakse’, pernain ’perenaine’), mis hõlmab ka grammatilisi tunnuseid (armasten ’armastanud’, pühkin ’pühkinud’, annam ’anname’, samleg ’samblaga’).

Vokaalide lühenemise ja kadumise tõttu paistab Mulgi murre kõige kulunuma eesti murdena. Mulgi murret eristab teistest ka klusiilide pikenemine heliliste konsonantide järel (ütelti ’üteldi’, parante ’parandada’, kõnelte ’kõnelda’) ja konsonantide eespoolne peenendus – konsonandi ees hääldub lühike i-häälik (oⁱkk ’vokk’ : oki, taⁱmm : tammi) või moodustab i esimese silbi vokaaliga diftongi (laits ’laps’, näin ’nänn, st ema’, päits ’päts’).

Vormiõpetusest võib esile tuua täishäälikute lühenemise ja kao tõttu tekkinud käändehomonüümid. Vormiliselt võivad langeda kokku ainsuse sisseütlev ja saav kääne (kamres ’kambrisse; kambriks’, õhtuss ’õhtusse; õhtuks’), alale- ja alalütlev (lambal ’lambale; lambal’, kanadel ’kanadele; kanadel’), ainsuse omastav ja mitmuse nimetav (noore inimese ’noore inimese; noored inimesed’). Väga levinud on tugevaastmeline e-mitmus (jalge ’jalgade’, lindel ’lindudel’, villest ’villadest’, sõprege ’sõpradega’). Üldine on n-lõpuline seesütlev (külän ’külas’, taluden ’taludes’), mis hõlmab ka ühesilbilisi pika vokaaliga sõnu (mahan ’maas’, pähän ’peas’, suhun ’suus’).

Eitavas kõnes kasutatakse abisõna ei olevikus (ei võta) ja es minevikus (es võta ’ei võtnud’). Tingiva kõneviisi minevikus kasutatakse sünteetilisi vorme (olluss ’ei oleks olnud ~ ei olnuks’, tulluss ’ei oleks tulnud ~ ei tulnuks’). Keeldkõne esineb üldiselt põhiverbi da-tegevusnime kujul (ärä miut maha lasta ’ära mind maha lase’, ärä lausta ’ära lausu’, ärä süvvä ’ära söö’).

Mulgid üldiselt ei räägi, sest nad kõnelevad (nagu teisedki lõunaeestlased). Ja neid iseloomustab ladus kakskeelsus. Külades kuuleb Mulgi murret päris palju, kuid linnas ja ametiasutuses ollakse harjunud minema üle kirjakeelele. Pärimuskultuuri elavnemine 21. sajandil on siiski tõstnud ka oma murdekeele prestiiži.