LÄÄNEMURRE (L)

Läänemurde levikuala hõlmab kogu Lääne-Eesti, alates Noarootsist põhjas kuni Häädemeeste kaudu Läti piirini lõunas, st ajaloolised Lääne- ja Pärnumaa alad. Läänemurre ei ole murdena kuigi kompaktne ega ole sel ka selgelt hoomatavaid piire naabermurretega. Kogu murdealale ühiseid erijooni on vähe ning seetõttu on ka põhja- ja lõunapoolsema osa keelekasutus murrakurühmiti erinev.

Kõige tüüpilisemaid läänemurde jooni on v muutumine b-ks (kõba kibi ’kõva kivi’, kebade ’kevad’, põlb ’põlv’), i madaldumine e-ks esisilbis (elm ’ilm’, sega ’siga’), r-i ja h naabruses (kerst ’kirst’, kerves ’kirves’, köhema ’köhima’, põhe ’põhi’, vaheb ’vahib’), aga ka sõna lõpus (nime ’nimi’, kõre ’kõri’) ning i-vokaaliga liidetes (kihlamene ’kihlamine’, vastalene ’vastaline’, iluste ’ilusti’). Omamoodi loiust hääldamisest annavad märku ka kõrge vokaali madaldumine diftongides (eenalene ’heinaline’, saanalene ’saunaline’, naased ’naised’), j-i taandumine e-ks (poea ’poja’, aea ’aja’, paea ’paja’) ja hj-ühendi muutumine eh-ks (laeha ’lahja’, kaeho ’kahju’).

Mitmed läänemurdele iseloomulikud hääldusseigad on levinud Lääne-Eestis laiemalt, nt konsonantühendi lihtsustumine sõna algul (reili ’preili’, raav ’kraav’, ruus ’kruus’, ruut ’pruut’), v kadu vokaali kõrvalt või sõna lõpust (öö ’vöö’, oolima ’voolima’, sui ’suvi’, tui ’tuvi’, lae ’laev’, rasu ’rasv’) ja nõrga sulghääliku assimileerumine (tõmmama ’tõmbama’, ammad ’hambad’).

Vormiõpetuslikest joontest iseloomustavad läänemurret nõrgaastmeline de-mitmus (jalg : jalade, laud : lauadel, õlg : õladest), ud-lõpuline mitmuse osastav (vardud ’vardaid’, rattud ’rattaid’, lammud ’lambaid’) ja tugevaastmeline seesütlev, kusjuures läänemurde eripäraks on a-liste käändevormide muutumine e-listeks (linnes ’linnas’, metses ’metsas’, otses ’otsas’). Lääne-Eestis laiemalt levinud murdejoontest mainitagu a-lõpulist mitmuse osastavat (püksa ’pükse’, süssa ’süsi’), tugevaastmelist mitmuse 3. pööret (andvad ’annavad’, tahtvad ’tahavad’) ja da-tegevusnime kujulist kaudset kõneviisi (ta elade ’elavat’ linnes, nähje ’nägevat’, lugede ’lugevat’).

Läänemurde hajuvatest piiridest naabermurretega annavad tunnistust mitmed ühisjooned saarte, kesk- ja Mulgi murdega. Keeleteadlaste arvates on võinud osa keelenähtusi olla juba varasemast ajast Lääne-Eesti murretele ühised, näiteks konsonantühendi puudumine sõna algul, v-hääliku kadu vokaali kõrvalt või  tugevaastmeline seesütlev. Keskmurde alale Harjumaal on levinud läänemurde põhjarühmast nõrgaastmeline de-mitmus (õlade), tugevaastmeline mitmuse 3. pööre (lugevad), n-kujuline nud-kesksõna (võtn ’võtnud’) ja nõrga sulghääliku assimileerumine (lammad ’lambad’). Mulgi murdest on läänemurde lõunarühma levinud sisekaolised verbivormid (otsma ’otsima’, kiikma ’kiikuma’), tunnuseta da-tegevusnimed (istu ’istuda’, otsi ’otsida’) ja s-lõpuline saav kääne (suures mehes ’suureks meheks’). Läänemurde põhjarühmas, eriti Noarootsis, võib märgata ka rannarootslaste keelemõjusid, häälduses näiteks ö eelistamist õ-le ning ε ja e kasutamist ä asemel.