KESKMURRE (K)

Keskmurre moodustab suurima murdeala, hõlmates laialdase Põhja-Eesti keskosa. Keskmurdega külgnevad kirderannikumurre, lääne- ja idamurre ning lõunaeesti murded.

Keskmurde alusel on loodud eesti kirjakeel ja seetõttu on selles palju kirjakeelega sarnaseid jooni, näiteks e-lõpulised diftongid varasemate i-lõpuliste asemel (poeg, kaev, päev), de-mitmus (laudade, talude, sigade), si-minevik (astusin, tagusime, lugesid), sse-lõpuline sisseütlev (paberisse, külasse), diftongiline mitmuse osastav (kavalaid, rattaid, tüdrukuid) või m-tunnuseline keskvõrre (ilusam, rikkam).

Siiski leidub keskmurdes ka hulk nähtusi, mida pole kirjakeelde võetud ja mis on jäänud keskmurdele omasteks erijoonteks. Tüüpilisemateks võib pidada pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumist (soapad ’saapad’, mua, suo, mõek, süöma, tienija). Sageli võib j häälikuühendis assimileeruda (nällane ’näljane’, assad ’asjad’, kossa ’kosja’) ja diftongi kõrged vokaal võib nõrgas astmes madalduda (toitma : toedan, ein : eenad, saun : saanad, lõõna : lõunale). Sõnaalguline konsonantühend on keskmurdes kodunenud (kleit, pruun, trehvama, pliiats). Ainsuse osastavas kasutatakse kaasrõhulise silbi järel ja pika esisilbiga sõnades d-lõppu (paramad ’paremat’, kangemad ’kangemat’), alaleütlevas käändes on kaasrõhulise silbi järel lle-lõpp (rikkamalle, suuremalle). Keskmurre on avaldanud, küllap kirjakeele kaudsel toel, märgatavat mõju oma naabermurretele.

Vähesed erinevused kirjakeelega võrreldes võivad teinekord tähendada seda, et põhjaeestlased ei oska oma kodukeele jooni murdeks pidada ega kirjakeelest lahus hoida. Kui nad juhtuvad kasutama selliseid murdevorme, nagu teivad ’teibad’, (sibula) kasud ’kasvud’, (palju) õuni ’õunu’, (mitu) nädalid ’nädalat’, (kolm) kardulad ~ kardulast ’kartulit’, kaevan ’kaeban’ (kohtusse), võivad nad arvata, et räägivadki selget kirjakeelt.