IDAMURRE (I)

Idamurde levilaks on Peipsi-äärsed kihelkonnad, mille tuumiku moodustavad Kodavere ja Maarja-Magdaleena, neile lisanduvad Torma ja (osaliselt) Iisaku, Laiuse ning Palamuse. Teistest vanapärasem on Kodavere murdekeel, mida Andrus Saareste on nimetanud vadjapäraseks murdeks ehk vaia murrakuks. Ajalooliselt on tegu muistse Vaiga maakonna aladega.

Idamurdele iseloomulikest joontest torkavad kõrva d püsi laadivahelduslike sõnade nõrgas astmes (madud one medega padas ’maod on meega pajas’, jõõdan ’jõuan’), v säilimine labiaalvokaali kõrval (vävi ei sua arvo ’väimees ei saa aru’, lõevoke ’lõoke’) ja õ kasutamine o asemel (õkas ’okas’, õravad ’oravad’, õtsus ’otsus’). Murdeala lõunaosas on levinud häälikumuutused tk > kk (sõkkuma ’sõtkuma’, jakku ’jätku’) ning ks > ss (võetasse ’võetakse’, õless ’oleks’), Kodavere murraku eripäradeks on muutused st > ss (rikasse naesse kirssod ’rikaste naiste kirstud’, tõesess küläss ’teisest külast’) ja ht > st (õsta ’õhtu’, nästässe kaste kõsta ’nähakse kahte kohta’); pikad keskkõrged vokaalid on siin tugevas astmes kõrgenenud ja nõrgas diftongistunud (siimnid : siämet ’seemet’, kuuk : kuagu ’koogu’, piänikesed suomussed ’peenikesed soomused’).

Vormiõpetuslikest joontest on idamurdele väga iseloomulikud da-lõpuline osastav (minoda ’mind’, isada ’isa’), arhailine je-sisseütlev (mereje ’merre’, udoje ’uttu’, emäje ’emasse’), st-lõpuline saav kääne (aigest ’haigeks’, apust ’hapuks’, purust ’puruks’). Kodavere eripäradeks on ss-lõpuline saav kääne (abiss ’abiks’, märjäss ’märjaks’) ja n-lõpuline seesütlev (muan ’maas’, koston ’kohtus’).

Idamurre on ainus murdeala, kus nud-kesksõna tunnus esineb nud-kujul (nähnud ’näinud’, tehnud ’teinud’). Ammuilma taandunud nähtuseks on eitusverbi pöördumine: (olevikus) en anna ’ma ei anna’, et pelgä ’sa ei pelga’, ep tiädä ’ta ei tea’, emä tõhi ’me ei tohi’, etä õle ’te ei ole’, eväd pidä ’nad ei pea’; (minevikus) esin jätä ’ma ei jätnud’, esid tee ’sa ei teinud’, es täidigi ’ta ei täinudki’, esimä julge ’me ei julgenud’, esitä sua ’te ei saanud’, esid tõhi ’nad ei tohtinud’.

Eriti huvipakkuvad on põhjaeestilise idamurde ühisjooned teiste aladega. Nii nagu lõunaeesti murdeis, on siin kõrgenenud pikad keskkõrged vokaalid (miist ’meest’), ss-tunnus tingivas kõneviisis (õlessid ’oleksid’), sisekadu i‑ ja u‑tüvelistes verbides (aukma ’haukuma’) ning n‑lõpp seesütlevas käändes (veden ’vees’). Leidub jooni, mis on ühised kogu Ida-Eestile rannikumurdest Võru murdeni, näiteks e säilimine r-i ees (pera ’pära’), diftong kaasrõhulises silbis (sugulaisi, kolmekeisi), st‑lõpuline saav kääne ja vad‑lõpp lihtminevikus, tingivas ning kaudses kõneviisis.

Ühisjoontest vadja keelega mainitagu õ-häälikut o asemel, kesksõnavorme (nähnud, tehnud), v kujunemist uh‑ühendist (jõvi ’jõhv’, javatama ’jahvatama’) ja pöörduvat eitusverbi. Neil ühisjoontel leiduvad vasted ka kirderannikumurde idaosas ja sellest on järeldatud, et kunagisse Kirde-Eesti keeleühtsusse on kuulunud ka idamurre.