Eesti kohanimede õigekirjast

[ilmunud Keeles ja Kirjanduses 1997 nr 1, lk 41-42]

Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas 1995. a 23. novembril ja 21. detsembril Riigi Maa-ameti ja valitsuse kohanimekomisjoni palvel ning Peeter Pälli esildise alusel Eesti kohanimede normimist. Arutuse all oli kaks küsimusteringi: kohanimede kirjapildi fikseerimine vastavuses kohapeal käibiva nimekujuga ning kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine. 9. oktoobril 1996 tegi keeletoimkond mõlema soovituse üksikutes punktides täpsustusi.


Keeletoimkond rõhutas Eesti kohanimede normimise algusaegadest kehtinud põhimõtet, et eestikeelseid kohanimesid tuleb kirja panna eelkõige sel kujul, nagu neid kohapeal tarvitatakse. Kuigi varem on Eesti eri paigus erineval määral nimesid kirjakeelestatud, ei tähenda see murdeliste nimekujude vigaseks lugemist.

Keeletoimkond on põhimõtteliselt nõus suundumusega, et kohanimesid kasutataks rohkem nende kohapealsel häälikkujul. Eriti puudutab see Võrumaa kohanimesid, mille kirjakeelestamine on sageli tegelikku häälikkuju moonutanud (hürüvä -> Hürova, härämäe -> Härjamäe ~ Häramäe).

Et Eesti põhikaardi koostamisel on praegu käsil Võrumaa lehed, siis andis keeletoimkond nende kohta järgmised soovitused.

1. Nimede kohapealse häälikkuju edasiandmisel kasutatagu eesti kirjaviisi, sealhulgas järgmiste täpsustustega:

a) vokaalharmoonia säilimisel on eesvokaalid ä, e, ö ja ü ning tagavokaalid a, õ, o ja u;ühes lihttüves esinevad vaid emmad-kummad (nt Härmä, Sepä, Söödä, Mürgü, Tammõ, Holsta, Põrstõ, Tsutsu); i on neutraalne, esinedes nii ees- kui ka tagavokaalidega (Tsirgu, Niidü); o esineb erandina ka eesvokaalsete nimede järgsilpides (ö asemel: Käätso, Peedo);

b) kõrgenenud keskkõrgeid vokaale (ee ~ ii, oo ~ uu, öö ~ üü) võib märkida nende kõrgete vastetega: Tiidlä, Suuveere, Tüütsmanni;

c) kõrget (nn venepärast) õ-d märgitakse õ-ga: Nõnova, Võõlastõ;

d) nime lõpul esinevat larüngaalklusiili e katkehäälikut ei märgita: Hindsa, Määsi;

e) afrikaadi nõrka vastet märgitakse ds-ga: Madsa, Nedsäjä;

f) palatalisatsiooni üldjuhul ei märgita. Silbialgulise konsonandi puhul võib seda märkida j-ga, eriti sõnades ja nimedes, kus see kirjakeele traditsioonile omane. Vokaalidevahelist lühikest palataliseeritud konsonanti võib näiteks teatmeteostes ja kaartidel siiski märkida ka analoogiliselt "Õigekeelsussõnaraamatus" kasutatud märkimissüsteemiga, s.t konsonandi järel akuudiga. Selline märkimisviis ei kuulu eesti tavaortograafiasse. Näiteid: Mar´a (tavaortograafias Marja), Kar´a (tavaortograafias Karja), Ton´a (Tonja), Hul´aku (Hulaku), Kol´o (Kolo).

2. Liigisõnade kohapealse, kirjakeelest erineva häälikkuju võib säilitada nimetuuma ja liigisõna kokkukirjutuse korral, muul juhul kasutatakse liigisõna kirjakeelset kuju: Kirbumõts, Põdrasuu, aga Väherü mets, Ragandi soo.

3. Kohapealsest häälikkujust lähtuvat nime tuleks loodusnimede puhul kindlasti eelistada. Asustusnimede kuju fikseerimisel tuleks arvestada kohalike elanike soove ja säilitada kõige tuntumad kohanimed (nt linnade ja kihelkondade nimed) nende eesti kirjakeelde juurdunud kujul.

4. Olemasolevate kohanimede parandamine, sh tegeliku hääldusega vastavusse viimine on eriti vajalik juhtudel, kus seni käibivad nimed on normitud eksitavalt (nn kantseleietümoloogiad): Meenikunna soo (p.o Meenikunnu soo), Laanemetsa (algne nimi Lannamõtsa) jne.


Eesti kohanimede kokku- ja lahkukirjutamisel on põhiliseks raskuseks olnud reeglite rakenduspiirkondade ebamäärasus ja vajadus arvestada liigselt keeleväliseid teadmisi (sekundaarnimede puhul). Toimkond asus seisukohale, et kuigi reeglistiku muutmine ei ole otstarbekohane, võiks senised juhised esitada kokkusurutumalt ja sellisel kujul, mis arvestaksid praktilisi vajadusi ja võimalusi, eeskätt nimede fikseerimiseks kaartidel jm.

Üldreeglina kirjutatakse kohanimedes liigisõna nimetuumaga kokku. Näiteid: Emajõgi, Munamägi, Põhjalaht, Lasnamägi, Pelgurand, Mõisaküla, Metsakalmistu, Rannavärav, Kivisild, Suveaed, Rohukabjasoo, Tähigenotsumägi, Loodekarjamaa.

Erinevalt üldreeglist kirjutatakse kohanimede liigisõna nimetuumast lahku, kui

1) kohanimi võib samas tähenduses ette tulla nii koos liigisõnaga kui ka ilma selleta: Tartu linn (=Tartu), Aakre küla (=Aakre), Räpina alev (=Räpina), Surju mõis (=Surju), Peipsi järv (=Peipsi), Kihnu saar (=Kihnu);

2) tegemist on aadressikoha, s.o tänava, maantee, puiestee, väljaku vms nimega: Allika tänav, Narva maantee, Mere puiestee, Vabaduse väljak, Lossi plats, Suitsu põik, Järve tee; (kui nime esiosa on muutumatu sõna, siis kirjutatakse sõnaosad ikkagi kokku: Kesktänav, Keskväljak, Umbtänav);

3) nimetuumaks on käänduv omadussõna: Suur väin (seesütlev: Suures väinas), Väike Emajõgi (vrd Väikesel Emajõel), Vaikne järv (vrd Vaiksel järvel);

4) tegemist on selge sekundaarnimega, s.o teisest kohanimest tuleneva kohanimega: Pärnu jõgi, Endla järv, Kihnu väin, Muuga laht;

Nimede sekundaarsust tuleks käsitada sünkroonses tähenduses, s.t lahku tuleks liigisõna kirjutada eelkõige nendes sekundaarnimedes, mis tulenevad nt külade või olemasolevate talude nimedest. Nimede varasem päritolu jäägu kaalutlusest välja.