Tallinna nimi võõrkeelses tekstis

Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjoni 6. juuli 1995. a koosolekul arutati muuhulgas Venemaa valitsuse ühepoolset otsust kasutada edaspidi Tallinna nime venekeelses tekstis ühe n-iga (Interfaksi 3. juuli sõnumi kohaselt). Sellega seoses otsustati pöörduda Välisministeeriumi poole järgmiste selgituste ja ettepanekutega.


  1. Tallinna nime reeglipärane vene transkriptsioon (kahe n-iga) jõustati Eestis ametlikult 7. dets. 1988 tollase põhiseaduse parandusena. Sest peale on see ametlikuks normiks, mis vastab ka praeguse keeleseaduse (RT I 1995, 23, 334) § 19 lg 2-le. Seetõttu ei ole mingit põhjust järgida Eestis väljaantavates venekeelsetes tekstides Venemaa valitsuse seisukohta.
  2. Tallinna nime ühekordse n-iga transkribeerimisel ei oleks tegemist mitte niivõrd "vastavusega vene keele normidele", nagu väidab Interfaksi sõnum, kuivõrd eeskätt 1940. aastatel juurdunud transkriptsioonierandiga. (1930. aastatel Eestis väljaantud venekeelses kirjanduses kohtab reeglipärast transkriptsiooni.) Kui "vene keele normid" lubavad selliseid transkribeeringuid nagu Бонн, Хайльбронн ja Лолланн (saar Taanis), siis väljendab Tallinna nime erandlik transkribeerimine pigem siiski üksnes möödunud aja nostalgiat. Tõeliselt venekeelsed nimed ehk eksonüümid Tallinna kohta oleksid Ревель ja Колывань.
    Venemaa valitsuse korraldus, mis tähendab ka mõne muu riigi nimede tagasiviimist nõukogudeaegsele kujule, on kahetsusväärselt vastassuunaline ÜRO eestvedamisel rahvusvahelises nimekorralduses juurdunud põhimõttele piirata kohalikust ametlikust nimekujust erinevate nimede, nn eksonüümide tarvitamist. Siinjuures sobib meenutada, et Venemaa ise on protestinud eestikeelse põliseksonüümi Pihkva kasutamise vastu Eesti konsulaadi eestikeelses nimes (vt Välisministeeriumi kirja Eesti Keele Instituudile 13.10.1994 nr EST3215 ja EKI vastust 21.10.1994 nr 6-3/285, koopiad lisatud).
  3. Kohanimekomisjon soovitab Välisministeeriumil vastavuses keeleseaduse § 19 lg 2-ga ka edaspidi täpselt järgida Eestis kehtivaid norme, sh ametlikus kirjavahetuses, läbirääkimistel, lepingute jm dokumentide ettevalmistamisel. Samuti tuleks rahvusvahelistes organisatsioonides, nt ÜRO-s, püüda takistada moonutatud nimekujude levitamist. [- - -]