Norra kohanimeseaduse rakendamisega seotud probleeme

Botolv Helleland (Norra)

ÜRO kohanimeekspertide rühma 18. istungil Genfis (12.-23.08.1996) esitatud ingliskeelse ettekande (Problems attached to the practising of the Place Name Law in Norway, W.P. No. 82) tõlge

1. Sissejuhatus
Kohanimeseaduse võttis Norra parlament vastu 18. mail 1991 ning see jõustus 1. juulil 1991. Seaduse rakendamiseks vajaliku määruse kiitis kultuuriministeerium heaks 5. juulil 1991, parandades seda 14. oktoobril 1993. Seega on kohanimeseadus olnud jõus üle viie aasta ning on sobiv aeg vaadelda, kui hästi see on toiminud. Järgmisel aastal (s.o 1997 - P.P.) kavatseb kultuuriministeerium hinnata seaduse tõhusust.

2. Kohanimeseaduse põhipunktid
Kohanimeseadus puudutab ametlikus kontekstis olevate kohanimede normitud kirjakujude valikut ja kasutamist. Kohanimeseaduse eesmärgid võib kokku võtta kahe punktiga:

(1)
Kohanimed on ajaloomälestised ja õigekiri peaks nii palju kui võimalik kajastama nime ajaloolist algupära ning traditsioonilist kohalikku hääldust, samas järgides ka kehtivaid õigekirjareegleid.

(2)
Kui kohanime kirjutusviis on määratud, peavad kõik ametiasutused seda kasutama.

Määrus annab üksikasjalikumad juhised kohanimede normimiseks. Kohanimeseaduse rakendamiseks on loodud mitu kohanimenõuandlat – neli norra kohanimede jaoks Oslo, Bergeni, Trondheimi ja Tromsø ülikooli juures, ning üks saami ja soome kohanimede jaoks Põhja-Norras Saami kõrgkooli juures Guovdageaidnus.

Ametiasutus, kes on vastutav nimetatava koha suhtes, teeb oma otsuse nime kirjutusviisi kohta kooskõlas vastava kohanimenõuandlaga ning olles ära kuulanud valla arvamuse. Kaardistusasutus määratleb enamiku kohanimede, nt loodusesemete ja talunimede kirjutusviisi. Vastavalt kohanimeseadusele teevad kaardistusettevõte vm ametiasutused ja organisatsioonid ettepaneku nende nimede kirjutusviisi muutmiseks, mis nende arvates on kasutusel ebaõigel kujul. Kui kohanimenõuandla nõustub ettepandava muudatusega, see ka tavaliselt jõustatakse. Ettepandava muudatuse võib tagasi lükata, kui kohanimenõuandla konsultandid leiavad, et see on vastuolus kohanimeseadusega, ent selle võib ettepanev asutus ka kohanimenõuandla arvamusest hoolimata heaks kiita. Nii juhtub, kui kaks poolt tõlgendavad seadust erinevalt. Kui nimemuutuse vastu on esitatud kaebus, võib vaidluse kaotanud pool asja esitada apellatsioonikogule, kellel on lõplik otsustusõigus.

3. Praktiline kogemus
Pärast viit aastat tuleb öelda, et seadus on toiminud ainult osaliselt vastavalt talle pandud lootustele. On mitu asjaolu, mis teevad seaduse rakendamise raskeks:

(1)
Käsitletavate nimede hulk on väga suur. Kohanimenõuandlad ei suuda üksikjuhtumeid kiiresti lahendada, sest iga juhtum nõuab väga hoolikat töötlust, kontrolli ja arvamuste ärakuulamist. Kohanimesid määravad ametiasutused on samuti raskustes nimede hulgaga ning tulemuseks on see, et kohanimeotsustused jäävad süsteemi eri tasanditel pooleli.

(2)
Seadus ja selle rakendusmäärus ei ole piisavalt ühemõtteline. Väljendid, nagu «reeglina» või «võib kasutada» jätavad võimaluse eri tõlgendusteks. Praktikas võivad kohanimekonsultandid ja juristid pidada otsustavaks ühe sätte erinevaid aspekte.

(3)
Ametiasutused või neis töötavad üksikisikud on vahel tõrksad kohanimeotsuste ellurakendamisel, eriti kui need toovad kaasa kindlaks kujunenud kirjutusviisi muutmise. Iseäranis on märgata vastuseisu saami ja soome kohanimede kasutamisele Põhja-Norra mitmekeelsetel aladel.

(4)
Kultuuriministeeriumil ei ole võimu ega vahendeid selliste asutuste vastu, kes eiravad revideeritud kohanimevormide kasutuselevõttu.

Puudustest hoolimata on kohanimeseadus tähtis vahend Norra kohanimede keelelisi ja ajaloolisi aspekte arvestaval normimisel. Seaduse rakenduse lisatagajärg on see, et suur osa tavalisi inimesi on saanud nimede normimise protsessist ja üldse kohanimedest teadlikumaks, mida tuleb kahtlemata pidada positiivseks.

Kas kohanimeseadust saab paremaks teha?

Seaduse praktilise rakendamise parandamiseks võib ette võtta mitmeid samme:

4. Kohanimede säilitamine
Nagu ülal mainitud, oli üks seaduse eesmärke aidata säilitada riigi kohanimepärandit. Ent seaduses ei ole ühtegi otsest viidet kohanimede kaitsele, nii nagu nt ettepandavas vastavas Rootsi seaduses. Siiski on ilmne, et paljud on huvitatud kohanimede õigest kasutusest, nt sellest, et kohanimed ei läheks rändama ega märgiks selliseid kohti, millel nimega pole mingit seost. On mitmeid näiteid selle kohta, kuidas traditsioonilisi heakõlalisi nimesid kasutatakse ära äris, nt turismimajanduses või kinnisvaraprojektides. Paljud on selle vastu protesteerinud ning ette pannud, et kohanimeseadus peaks hõlmama mitte ainult nimede õigekirjutust, vaid ka nende kasutamist.

Veel üks valdkond, kus kohanimed ohus, on käimasolev linnade ja külade aadresside revisjon. Enamik kohalikke omavalitsusi on oma maa-ala aadressid ümber korraldanud, võttes aluseks maa-ala läbivad teed ja tänavad. See on vähendanud ametlikes aadressides kasutatavate talunimede arvu ning on oht, et neid nimesid hakatakse kasutama vähem või nad unustatakse hoopiski.

Tänapäeva ühiskond nõuab suhtluses mugavust ja tõhusust, mis võib sattuda vastuollu traditsioonilise kohanimekasutusega ja seega ka rahvusliku pärandi olulise osa säilitamisega. On tähtis hoida silm peal olukorral ning ellu kutsuda kõik vajalikud abinõud, et vältida kohanimede kadu. Seda asjaolu tuleks arvestada, kui kohanimeseadust hakatakse revideerima.