Kollektiivse keelekorralduse võimalused

Peeter Päll

Kirjakeele teadlik arendamine toimub üksikisikute ja kollektiivide autoriteedi najal. Kollektiivse keelekorralduse alged olid olemas juba esimese eestikeelse piibli tõlke ettevalmistajate kogus, ent üsna selgelt asus neid ülesandeid täitma 1872. a asutatud Eesti Kirjameeste Selts. Sellest alates võib moodustada peaaegu katkematu komisjonide rea, kes on eesti keele arengut püüdnud kollektiivsete otsuste ja soovituste abil suunata. Praegu täidab seda ülesannet Emakeele Seltsi keeletoimkond, kes on äsja valitsuse poolt kinnitatud määruse ("Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord", 07.09.2006, määrus nr 196, RT I 2006, 40, 303) alusel saanud senisest tähtsama rolli ametlikku keelekasutust tagava eesti kirjakeele normi määramisel.

Ettekandes arutletakse selle üle,

• mida peaks pidama keeletoimkonna peaülesandeks,
• milliseid küsimusi ja kui põhjalikult peaks toimkond arutama,
• milline on keeletoimkonna ja teiste komisjonide suhe,
• milline on keeletoimkonna ja õigekeelsussõnaraamatu suhe,
• kes peaksid toimkonda kuuluma ja kuidas seda peaks moodustama.

Emakeele Seltsi keeletoimkond on uuemal ajal pidevalt tegutsenud 1993. aastast alates, kuid vajab aeg-ajalt oma eesmärkide, vajaduste ja võimaluste ülevaatamist, et muutuva ühiskonna ootustele vastata.