Võõrnimed eestikeelses tekstis (2005)

Peeter Päll, Võõrnimed eestikeelses tekstis (Tartu 2005; dr-töö; viit Tartu Ülikooli raamatukogu serverisse)
LISAD:

Valik eesti kirjakeele vanimaid mälestisi 1524–1739.
S. H. Vestring. Lexicon Esthonico Germanicum (ca. 1720).
Kalendrid (XVIII–XIX saj).
Berend Gildenmann. Mailma made öppetus (1849).
Koli-ramat. Wies jaggo: Keograhwi (1854).
Maa Kaardi-Ramat kus sees 16 Maa Kaarti (1859).
C. R. Jakobson. Veikene Geograafia (1868).
Õigekeelsusallikad 1933–1945 (VÕS 1933, 1936, 1937, 1940, 1945, Ainelo 1936).
ÕS 1960.

Lisades kasutatakse EKI kohanimeandmebaasi tingtähistusi. Allikaviide (või aasta) on nurksulgudes, kooloni järel on antud leheküljed. Allikaviite järel kasutatakse tingmärke: # - nimekuju on allikas antud teisel kohal (nimevariandina), ~ nimekuju pole edasi antud täht-tähelt (erinevused on kas sidekriipsu kasutamises või suures-väikeses algustähes). Allikaviitele järgneb nimeobjekti liigikood (vt nende tähiseid) ja maatähis. Kui praegu on andmebaasis põhinimeks mingi muu nimi, siis antakse viide sellele. Iga loetelu alguses on antud kirjete üldarv. Väike arv loetelu lõpus näitab, kui mitu nime on praegu andmebaasis kirjas põhinimena.