ETTEKANDEPÄEV "UNUSTUSE ARHIIV"
25. aprillil 2008 Tartu Kirjanike Maja krüptis
Mis juhtub siis, kui tuleb meelde?
Ettekandepäeva „Unustuse arhiiv” avasõnad,
kantud ette 25. aprillil Tartu Kirjanduse Maja krüptis.
Jaak Tomberg, Neeme Lopp (korraldajad)
1. Mulle meenusid avasõnad. Ma püüdsin neid unustada, aga ma ei saanud. Unustamine ei ole
minu kontrolli all. Ma ei saa kavatsuslikult unustada: asjad võivad meelest minna ainult
iseenesest. Selles mõttes on unustusel minu üle võim. Ning see võim, see tingimusteta allutatus
on konstitueeriv: ma olen see, kes ma olen, üksnes kõige selle toel, mis minust on ununema
pääsenud.
Seepärast on kõige traagilisem unustusega seotud kirjanduslik karakter Borgese kõike mäletav
Funes. Funes tajus kõike absoluutse detailitäpsusega ning temast ei pääsenud miski ununema.
Ta elas täieliku, alatise valgustatuse sees: ta mäletas seda, milline oli pilvede kuju
ükskõik millisel suvalisel ajahetkel; ta koostas numeratsioonisüsteemi, kus igal arvul oli
arbitraarne nimi; ta võis igal suvalisel hetkel sekundi täpsusega kellaaja öelda. Ta oli
võimetu üldistama (detaile maha suruma) ning abstraktselt mõtlema, sest deduktsioon ja
induktsioon põhinevad üldistusvõimel. Ta elas üksikasjade loendamatuse lämmatavas maailmas.
Ja tal oli peaaegu võimatu magama jääda. Ka Nietzsche ütles, et see, kes ei ole suuteline
unustama, ei ole suuteline uinuma – kes ei unusta midagi, on kõikemäletavuse absoluutses
valguses alati ärkvel, ning see valgus pimestab peagi lõplikult. Nii pimestas ka Funest,
kelle valimatu ja paratamatu salvestamisaktiivsus lõpuks ära kurnas. Selles mõttes, niisugusest
vaatenurgast, ei ole olemas midagi hädavajalikumat ja inimlikumat kui unustamisvõime.
2. Tuleb loota, et kusagil on unustuse arhiiv. Kuid kas see väljend pole vastuoluline?
Arhiiv peaks asju talletama, päästma neid unustusest. Samas on arhiiv ka miski, mis
asjad just unustusele määrab, n-ö ära paigutab. Mida me siis täna silmas peame, kui
me ütleme „Unustuse arhiiv”? Kõigepealt lihtsalt unustatud terviktekste: tekste, mis
mingil põhjusel pole sobitunud antud teoreetilisse repertuaari, justkui teoreetilisi
b-pooli, mida teavad ainult pühendunud. Nimetagem siin näiteks Silver Rattasepa
ettekannet Dewey ja Bentley raamatu „Knowing and the Known” kohta.
Teiseks üleüldse kogu seda mõttematerjali, millele jäetakse mõne mõttesüsteemi raamides
otsustavalt mõtlemata ning mis jääb justkui põhiliste ja oluliste mõtete varju:
konkreetseid tekste või konkreetseid autoreid, keda pole osatud või teadlikult
tahetudki mõista. Niisugusele võimalusele võiks osutada Peeter Selja ettekanne
Juri Lotmani unustatud poliitilisest teooriast.
Kolmandaks aga unustust ennast, seda terroriseerivat instantsi, mis võtab meie
(mälu)silmad ja viib need ära kuu varjatud küljele või kuhugi veel õudsemasse paika.
3. Kas tõesti kogub selline arhiiv endasse lihtsalt seda, mis läheb meelest ära?
Ilmselt mitte. Unustus ei vastandu siin mälule, vaid on pigem justkui mälu teisik.
Kord tema kuri kaksikvend (nagu meile täna hiljem kõneleb Märt Põder), kord kindlustus
mälu pelga hajumise vastu, reservuaar, mille energia eitab surma jõudu. Unustus on siin
osa aktiivsusest, unustamise mängust, mis võib alati uuesti vastupanu osutada, unustatu
välja sülitada, justkui poleks sellel kohta kummalgi pool mälu/unustuse telge. Selline
unustatu tekitab ebamugavust, on ebaõdus. Schelling kirjutab ebaõdusa kohta: „Ebaõdus on
nimetus kõige kohta, mis oleks pidanud jääma salajaseks ja peidetuks, kuid mis on tulnud
valguse kätte”. Unustatu tagasitulek on ebaõdus. See ei ole lummuslik meeldetuletamine,
algkodu taasavastamine. Kord unustatu ei naase kunagi endana, vaid uue vanana, elava
surnuna, kummitusena. Ning pole oluline, kas miski unustati headel kavatsustel või
represseeriti unustusse, unustatu tagasitulek on hirmutav, ohtlik.
4. Meeldetuletamine ei ole niisiis lihtsalt valgustuslik protsess, kus me vabastame
asjad nende ajutisest langusest, nende ebatäiuslikkusest. Hüljatud mõtteviiside avastamine
võib mõtlemise juhtida küll uutele, aga ka ohtlikele radadele. Kas iga meeldetuletamine on
siis üldse õigustatud? Võib-olla mõned asjad peaksidki jääma unustusse, mõned tekstid
lugemata? Kas me saame võtta vastutuse selle eest, millised koletised me võime äratada?
Ei tea, võib-olla täna saame teada. Sageli üldjoontes teatakse, mis see on, mis meelest on
läinud: unustati see või teine asi. Enamasti n-ö „mäletatakse oma unustamisi”. „Unustuse
arhiiv” tahab minna sellest kaugemale ning hõigata kaasa mitmetele XX sajandil helisenud
iselaadsetele revolutsioonilistele üleskutsetele: sarnaselt Walter Benjaminiga, kes kutsus
üles lugema seda, mida pole veel kirjutatud, ning Sigmund Freudiga, kes kutsus üles rääkima
sellest, mille allasurumist pole veel teadvustatud, tahaksime teid täna Prousti vaimus
kutsuda üles meenutama kõike seda, mis varem polegi kunagi meeles olnud.
(avasõnad ilmunud ka
Sirbis, 2. mail 2008)
Aare Pilve ülevaade "Unustuse arhiivist" Sirbis.
"Unustuse arhiivi" plakat pdf-failina