ORTOGRAAFIA

TÄHEORTOGRAAFIA

Võõrsõnade kirjutamine

O16

Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni.

Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest struktuurilistest võõrjoontest:

  1. b, d, g sõna algul -- banaan, doping, giid;
  2. tähed f, s^, z, z^ -- firma, s^ampanja, s^erbett, zooloog, proz^ektor, s^arz^, looz^;
  3. pearõhk järgsilbil -- miniatuur, vanill, semester, grammatika, narkootikum, draz^ee, popurrii, paralleelne;
  4. pikad täishäälikud järgsilbis -- akadeemia, galerii, idee, marinaad, poliitiline, annulleerima;
  5. o järgsilbis -- foto, logo, stereo, neutron;
  6. eesti keeles tavatud häälikuühendid -- bluff, sfäär, dz^emper, pasha, standard, strateegia, röntgen, anekdoot, foogt, absoluutne, pidz^aama, hüatsint, müokard.

Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel. Võõrtähti (nagu c, c^, q, w, x, y) võõrsõnades kasutada ei saa. Vrd nt charleston (ingl) ja ts^arlston, racket (ingl) ja räkit, C^echy ja ts^ehhid, quantum (ld) ja kvantum, Wien ja viiner, fax (ingl) ja faks, curry ja karri.

h

Ühe tähega kirjutatakse a) pika täishääliku järel olev h: psüühika, psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha; b) lühike h täishäälikute vahel: abstraheerima, kontraheerima, boheemlane, mahorka, sahariin; Sahara (nagu kahara), Praha (nagu raha).

Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel: almanahh, almanahhid, epohh, epohhil, krahh, mahhinatsioon, psühholoogia, psühhoos, mehhanism, baldahhiin, rahhiit.

Normikohased on nii mehaanik, mehaanika, mehaaniline kui ka mehhaanik, mehhaanika, mehhaaniline. Õigekeelsussõnaraamat eelistab esimesi.

f, s^

f-i ja s^ õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja s^-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega. Vrd esimeses tulbas pikk f ja s^, teises tulbas ülipikk ff ja s^s^:

s^efid (seda) s^effi
(selle) pilafi (sööb) pilaffi
blufib bluffima
mafiooso maffia
raffiapalm
dus^i (all) (võtab) dus^s^i
tus^i (helid) (mängib) tus^s^i
afis^il (seda) afis^s^i
(selle) guljas^i (seda) afis^s^i
guas^id guas^s^e
(leidis) nis^i (poeb) nis^s^i
(need) pastis^id (seda) pastis^s^i
ts^uvas^id ts^uvas^s^e

Sellepärast on üks f ka sõnus: afekt, aferist, aforism, afäär, efekt, efektiivne, grafiti, ofitsiaalne, ofort, rafineerima, ufo; pika täishääliku järel: biograafia, graafika, graafiline, süüfilis.

Päris vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv, kahvel, kohv, kohver, krahv, paragrahv, tuhv (trepiaste).

Üks s^ on sõnus: atas^ee, bros^üür, des^ifreerima, es^elon, fetis^eerima, finis^eerima, kas^elott, klis^ee, kus^ett, pas^a, retus^eerima; pika täishääliku või diftongi järel: geis^a, gorbuus^a; viimases silbis, mis pole pearõhuline: dervis^, fetis^, finis^, has^is^, ts^aardas^ (ts^aardas^i, ts^aardas^it).

Kaashäälikuühendis kirjutatakse ka ülipikk f ja s^ ühe tähega: harf, s^elf, s^urf; vrd teise tulba pikka s^-d esimese ja kolmanda tulba ülipika s^-ga:

bors^ (selle) bors^i (seda) bors^i
burs^ burs^i burs^i
puns^ puns^i puns^i
revans^ revans^i revans^i
revans^eerima