Tiina Leemets
„Kas visiitkaardile tuleb kirjutada direktor või Direktor?” „Pöördumises peab kirjutama Lugupeetud Härra President, eks ole?” „Kas seaduste nimedes algavad kõik sõnad suure tähega või ainult esimene?” „Kuidas ometi tohib ajakirjanik lehes kirjutada riigikogu väikese tähega?”
Seesuguseid küsimusi, arvamusi ja pahandamisi kuuleb eesti keele instituudi nõuandetelefonil kuust kuusse ikka ja jälle. Õieti on tegemist ühe ja sama probleemiga – kartusega, et väike algustäht ei väljenda piisavat austust, lugupidamist ja ametlikkust. Vene keele ortograafias juhindutaksegi vahel kirjutamata põhimõttest „Уважаем, значит пишем c большой буквы.” Näiteks on tänapäeval hakatud suure tähega kirjutama kirikupühade nimetusi, mida nõukogude ajal ei tehtud. Eesti keeles niisugust vahetegemist olla ei saa ja suure tähe kasutamine sõltub eelkõige sellest, kas tegemist on nimega või ei ole. (Näiteks Internet on arvutivõrgu nimi ja tuleb seetõttu kirjutada suure tähega.)
Alustagem inimestest. Kõik värsked õigekeelsusallikad ja käsiraamatud („Eesti keele grammatika”, „Eesti ortograafia”, „Eesti keele käsiraamat”, „Ametniku keelekäsiraamat”) kinnitavad, et ametinimetused, auastmed, aunimetused, teaduskraadid ja tiitlid kirjutatakse väikese algustähega, olgu tegu presidendi, ministri, direktori, professori, doktori, kindrali, admirali või mis tahes tähtsa ametiisikuga. Väiketähega kirjutamine ei vähenda nende väärikust küll karvavõrdki. Niisamuti käivad väikese tähega sellised aunimetused nagu aasta õpetaja, aasta sportlane, aasta naine jt.
„Eesti keele grammatikas” on ametinimetuste suure tähega kirjutamist nimetatud endisaja kantseleimentaliteedi jäljeks (paluja peab olema alandlik ja palutavat ülendama).1 Sellise mentaliteedi korral tekib huvitav küsimus, kust läheb piir. Oletame, et keegi soovib direktorit austada suure algustähega. Aga asedirektor või osakonnajuhataja? Üks nõuküsija oli veendunud, et presidendile ja peaministrile kirjutades peab kasutama suurt algustähte ja tiitlit härra, ülejäänud ministrite asjus tärkas aga kõhklus, kas nemad väärivad suurtähte ja härraks tituleerimist. Härra, proua ja preili on üldtiitlid ja neid võib kasutada iga inimese puhul nii nime kui ka nimetuse ees (härra Tamm, proua doktor). Loomulikult kirjutatakse nad väikese algustähega.
Erandiks on Vabariigi President, mis nagu Vabariigi Valitsuski on põhiseaduse järgi käsitletav institutsioonina ehk asutusena. Seda ühendit kirjutatakse juriidilistes ja ametlikes tekstides läbiva suurtähega. Mujal on õige väiketäht – Eesti president, härra president, presidendi kõne jne.
Kahe tiitli puhul on siiski tavaks kasutada erilist austust väljendavat ülimussuurtähte: Teie Majesteet, Nende Majesteedid kuningas ja kuninganna, Tema Pühadus dalai-laama. Muudes ühendites, nagu teie hiilgus, tema kõrgus, teie ausus, kõrgeausus jne, ei ole see tarvilik.
Asutusenimetuste kirjutamiseks on kaks võimalust. Asutuste, ettevõtete, organisatsioonide jm ühenduste registreeritud täisnimetusi kirjutatakse ametlikkuse rõhutamisel (dokumentides, pitsatitel jm) läbiva suurtähega: Riigikogu, Keskkonnaministeerium, Tartu Ülikool, Kiiu Piimaühistu, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Keele Sihtasutus. Vabamas tekstis, näiteks ajalehes, võib julgesti tarvitada ka väikest algustähte: riigikogu (Eesti parlamendi omakeelne sünonüüm), keskkonnaministeerium, Tartu ülikool, Kiiu piimaühistu, Eesti turismifirmade liit, eesti keele sihtasutus. Mõnikord ei ole kindlalt teada, kas tegemist on täpse täisnimetusega. Kahtluse korral on kindlam kasutada väiketähti, siis saab kirjutis igal juhul õige.
Üksikutel juhtudel eristab algustäht tähendust – näiteks Eesti Pank ja Tallinna Muusikakool on konkreetsete asutuste ametlikud täisnimetused, Eesti panku ja Tallinna muusikakoole on aga mitu, need on tüübinimetused.
Alati kirjutatakse väikese algustähega asutuste allüksused, olgu nad ise kui tahes suured: Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskond, Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituut, Siseministeeriumi rahvastiku arvestuse osakond. Väikese tähega kirjutamine ei kahanda sugugi neis üksustes tehtava töö väärtust, nagu aeg-ajalt peljatakse. Samuti käib väikese tähega asutuse tüübinimetus, kui seda kasutatakse täisnimetuse asemel: õpib tehnikaülikoolis (= Tallinna Tehnikaülikoolis ~ Tallinna tehnikaülikoolis), otsuse tegi linnavalitsus (= Tartu Linnavalitsus ~ Tartu linnavalitsus).
Kaht moodi saab kirjutada ka seaduste jm õigusaktide nimetusi. Tavaliselt on tegu puhtakujuliste nimetustega ja need kirjutatakse lihtsalt väikese algustähega (v.a muidugi kohanimed): põhiseadus, asjaõigusseadus, mitteeluruumide erastamise seadus, Eesti kaubandusliku meresõidu koodeks jne. Ja ikka ollakse sellise nõuande peale vahel hämmeldunud: „Põhiseadus on ju nii tähtis, kas tõesti võib seda väikese tähega kirjutada?” Mõnel õigusaktil on aga üsna pikk nimetus, mis ei pruugi tekstis hästi eristuda. Sel juhul võib kasutada pealkirjamalli – jutumärke ja esisuurtähte, nt „Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadus”, „Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, töötajate usaldusisiku seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse muutmise ja täiendamise seadus”.
Lõpuks võiks meelde tuletada sedagi, et eesti keeles (erinevalt mitmest teisest keelest) kirjutatakse väikese tähega kõigi pühade ja tähtpäevade nimetused: jõulud, esimene jõulupüha, suur reede, võidupüha, jaanipäev, emadepäev, iseseisvuspäev jt.
Oma Keel 2000, nr 1