Sõnastik peegeldab 2012. aasta seisu. Sõnastikku enam ei täiendata, parandatakse vaid vigu. Aegamööda kantakse sõnastiku materjal üle EKI ühendsõnastikku. Tagasiside kaudu saabunud parandusettepanekuid analüüsitakse ühendsõnastiku toimetamisel.
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 16 artiklit
akro-, täishääliku ees akr- (< kr akros kõrgeim, akron tipp) • äärmine, kõrgeim, tipp; jäse
asketism <asket|`ism -ismi -`ismi 22e s> • relig askeetlik ellusuhtumine ja eluviis; meeleliste püüdluste mahasurumine; piltl lihasuretamine; moraalinormina: äärmine mõõdukus, eluhüvedest, isiklikust heaolust loobumine omaette eesmärgina. Vastand hedonism
egotsentrilisus <+ ts`entrilisus -e 11~9? s> (< egotsentriline), egotsentrism <+ tsentr|`ism -ismi -`ismi 22e s> • psühh minakesksus, äärmine egoism, egotsentriline mõtlemis- ja suhtumisviis
ekstreemne <ekstr`eem|ne -se 2 adj> (ld extremus) • äärmine; äärmuslik
ekstremism <ekstrem|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld extremus äärmine) • äärmusse kalduv hoiak, äärmuslike vaadete ning abinõude pooldamine
eshatoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr eschatos äärmine, viimane + -loogia), eskatoloogia <+ l`oogia 1 s> • relig õpetus maailma lõpust ja sellega seonduvast
marginaalne <margin`aal|ne -se 2 adj> (keskld marginalis äärel asetsev < ld margo äär) • äärmine, servmine; tähtsusetu, kõrvaline. Vt ka marginaal
non plus ultra [noon pluus ultra] (ld) • mitte enam kaugemale, st taotluse, omaduse jne äärmine piir
pauperisatsioon <pauperisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld pauper vaene) • rahva massiline vaesumine, elatustaseme langusega seotud äärmine vaesus
pauperism <pauper|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pauper vaene) • elanikkonna kihistumise ja tööpuudusega seotud (töö)rahva äärmine vaesus
perifeerne <perif`eer|ne -se 2 adj> • perifeerias asetsev, perifeeriasse kuuluv, äärmine, piirdeline, piirde-, vastand tsentraalne
perifeerne närvisüsteem • anat piirdenärvisüsteem, pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes
prostratsioon <prostratsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld prostratio mahatõukamine v -heitmine < ld prosternere maha heitma)
1. med organismi ülim kurnatus, kehajõu äärmine nõrgenemine, sügav väsimus, millega kaasneb täielik apaatia
2. relig katoliku liturgias näoliheitmine (anumise märgina), vt ka proskünees
pürronism <pürron|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Pyrrhon) • fil Vana-Kreeka filosoofi Pyrrhoni (IV s eKr) õpetus, äärmine skeptitsism
ultima ratio [ultima ratsio] (ld) • viimne vahend; med äärmine abinõu v vahend, nt elupäästmiseks mingi ohtliku haiguse korral
ultimus (ld) • viimane; äärmine; kaugeim
ultra- (ld ultra üle; sinnapoole) • üli-, ülim, äärmine, äärmuslik