[VSL] Võõrsõnade leksikon

anima [aanima] (it < ld) • hing, vaim

animism <anim|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr animisme < ld animus hing, vaim) • relig hingeusk, elutute esemete ja loodusnähtuste hingestamine loodusrahvail; on usundiliste uskumuste aluseks

bhuta <bhuta 16 s> (sanskr bhūtá hing, olend) • relig India usundis vaim, kummitus, paharet

deemon <d`eemon -i 2e s> (kr daimōn) • müt antiikmüt-s: hea v kuri võim v jumalus, mis avaldab mõju inimese saatusele; relig kuri vaim; info ooteolekus programm, mille käivitab mingi sündmus

demonism <demon|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr daimōn jumalus, vaim) • relig, müt usk kurjadesse vaimudesse e deemonitesse

demonoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr daimōn jumalus, vaim + -loogia) • relig õpetus kurjadest vaimudest

düstüümia <+ t`üümia 1 s> (düs- + kr thymos vaim, hing) • med, psühh meeleoluhäire, pikem, sageli kogu elu kestev kurvameelsuse seisund. Vt ka tsüklotüümia

esprii <espr`ii 26 s> (pr esprit hing, vaim < ld spiritus) • vaimukus, teravmeelsus

frenoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr phrēn mõistus, vaim + -loogia) • õpetus, mis püüab inimese vaimseid võimeid ja iseloomu kindlaks määrata kolju osade kuju järgi

Geist [gaist] (sks) • vaim, hing; arukus, intelligentsus

harmoonia <harm`oonia 1 s> (kr harmonia ühendus, kooskõla)
1. kooskõla, sobimine, üksmeel; osade meeldiv, õige suhe ühtlases tervikus; kunstiteose kõigi üksikosade ja -elementide kooskõlaline ja mõõdupärane ühtlus
2. muus kindlaid seaduspärasusi arvestav kooskõlade ehitus ja ühendamine heliteoses. Vastand disharmoonia
harmooniaõpetus • muus kooskõlaõpetus, akordide, nende suhete ja ühendamise õpetus
harmooniateooria • fil teooria, mis väidab, et keha ja vaim ei mõjuta teineteist, kuid nii kehalised kui ka mentaalsed sündmused on jumala poolt ette ära määratud

hüpotüümia <+ t`üümia 1 s> (hüpo- + kr thymos vaim, hing) • med meeleoluhäire, nukrusest tingitud raske vaimne kurnatus. Vt ka tsüklotüümia, düstüümia

incubus [inkubus] (ld) • müt painaja; keskajal ka kuri vaim

inkuub <ink|`uub -uubi -`uubi 22e s> (ld incubus < incubare peal lamama) • müt painaja, keskaegse uskumuse kohaselt kuri vaim, kes tuleb magaja peale, eriti deemon, kes astub suguühtesse magava naisterahvaga. Vt ka sukuub

karisma <kar´isma 16 s> (kr charisma jumala and, arm, soosing) • inimesest kiirguv erakordne mõjujõud, sarm; relig armuand, mida jagab Püha Vaim

kongeniaalne <+ geni`aal|ne -se 2 adj> (uusld congenialis < kon- + ld genius vaim) • vaimusuguluses olev, loomult v vaimulaadilt vastav

larv <l`arv larvi l`arvi 22e s> (ld larva)
1. zool vastne, moondega areneva looma ebaküps arenemisaste (röövik, tõuk, kulles jt)
2. müt Vana-Rooma usundis kuri vaim, kodukäija, tont

mens (ld) • mõistus, aru, vaim

mens sana in corpore sano [mens saana in korpore saano] (ld) • (tuleb paluda, et) terves kehas (oleks) terve vaim (Juvenalis)

mentaalne <ment`aal|ne -se 2 adj> (keskld mentalis < ld mens mõte, vaim) • vaimne, hingeline

nous (kr vaim, mõistus), ka nus • fil antiikfilosoofia põhimõisteid, mis väljendab kosmoses ja inimeses valitsevat mõistuslikku alget ja seaduspära

parakleet <parakl|`eet -eedi -`eeti 22e s> (kr paraklētos appikutsutu, eestkostja, lohutaja) • relig kristlikus teoloogias lohutaja, trööstija, eestkostja, Püha Vaim; Kristus

peltsebul <peltsebul -i 19 s> (< kr pn Beelzeboub, Beelzeboul < hbr Baʿal-z'bub kärbeste isand) • kuri vaim, kurat

pneuma <pneuma 16 s> (kr õhk, tuul, hingus, hing, vaim) • fil Kreeka filosoofia ja meditsiini termin; tähendas algselt erilist, kõige peenemat ja kergemat ainet, mis oli liikuvuse ja elu põhjustaja; kosmilist pneumat samastati elavas kehas toimiva psyche’ga ja teda peeti väeks, mille varal vaim paneb keha toimima

pneumaatik <pneumaatik -u 2 s> (< kr pneumatikos õhu-, tuule-, vaimne < pneuma hingus, õhk, tuul; vaim)
1. aj vanaaegse meditsiinikoolkonna esindaja, kes kõiki eluavaldusi seletas „eluõhuga“
2. relig varakristliku „vaimlaste“ usulahu liige, „pühast vaimust hõivatu“
3. muus suruõhuga töötav oreli vileventiile avav seadis
4. füüs pneumaatika asjatundja

poltergeist <p`olterg|`eist -eisti -`eisti 22e s> (sks Poltergeist kolistav vaim)
1. meteor märatsev raju, tuulispask, orkaan
2. paranormaalne nähtus: seletamatud hääled ja asjade liikumine hrl noore inimese läheduses

reiki <reiki 16 s> (jpn < rei vaim, hing + ki energia) • med XIX s Jaapanis tekkinud tervendamiskunst, mis tugineb iidsetele kätega ravimise tehnikatele, reikiga parandatakse inimese kehalist ja vaimset seisundit

saatan <s`aatan -a 2 s> (ld satan(as) < hbr satan vastane) • relig loodud vaim, kes astub jumala ja inimeste vastu, kurjuse kehastus; paharet, kurivaim (ka sõimusõnana). Vt ka satanism

salamander <salam`and|er -ri 2e s> (kr salamandra)
1. zool kahepaikne sabakonnaliste (Caudata) seltsist
2. müt keskaegseis uskumustes ja maagias vaim, kes pidi elama tules ja kehastama tule stiihiat

skisofreenia <skisofr`eenia 1 s> (< kr schizō lõhun + phrēn mõistus, vaim) • med vaimuhaigus, mille põdeja kannatab tajumis-, mõtlemis-, tahte- ja tundeelu häirete ning isiksuse lõhenemise all

spiritism <spirit|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritus hing, vaim) • uskumus, et inimese hing (vaim) eksisteerib pärast surma edasi erilises kehatus seisundis ning et inimesed saavad selliste vaimudega (hrl meediumi vahendusel) suhelda; tekkis XIX s keskpaiku USA-s ja levis XIX s 2. poolel laialdaselt kogu maailmas; sellest uskumusest lähtuv praktika, vaimudega suhtlemine

spirito [spiirito] (it) • vaim
con spirito [kon spiirito] (it) • muus hingeliselt, elavalt

spirituaal2 <spiritu|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld spiritualis vaimne, hingeline < spiritus hing, vaim) • aj, relig eraomanditust ja maailma lõppajastu saabumist õpetanud ning rangest mungaelust kinnipidanud voolu esindaja frantsisklaste ordus

spirituaalne <spiritu`aal|ne -se 2 adj> (ld spiritualis < spiritus hing, vaim) • vaimne

spiritualism <spiritual|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritualis vaimne, hingeline < spiritus hing, vaim) • fil vaimu maailma põhialuseks pidavad filosoofia suunad (mõiste pärineb XVII s-st)
usuline spiritualism • relig hõlmab vaimu vahetut toimimist tunnistavaid ususuundi (nt kveekerid, pietism)

spiritus [spiiritus] (ld) • hing, vaim; lgv hõngus, aspiratsioon
spiritus asper [spiiritus asper] • lgv tugev hõngus, kreeka kirjas kasutatav hõngusmärk ‘
spiritus lenis [spiiritus leenis] • lgv nõrk hõngus, kreeka kirjas kasutatav hõngusmärk ’

Spiritus Sanctus [spiiritus sanktus] (ld) • relig Püha Vaim

sprait <spr|`ait -aidi -`aiti 22e s> (ingl sprite haldjas, vaim < ld spiritus hing, vaim) • info graafikakuva, väike sõltumatult nihutatav osa

tsüklotüümia <+ t`üümia 1 s> (< kr kyklos ring + thymos vaim, hing) • med, psühh erutuse ja rõhutud seisundi sagedase vaheldumisega iseloomustuv meeleoluhäire. Vt ka düstüümia, depressioon (1)

voodoo [vuuduu] (ingl < Aafrika k-d voudou kuri hing v vaim) • relig Kariibi mere saarte neegerelanikkonna rahvalik usund (tekkis XVII s), milles katoliku pühakute kultus on põimunud Aafrika hingedeusuga; voodoo käsituse järgi on maailm täis vaimolendeid, kes osalevad inimeste tegevuses; voodoo’st pärineb kujutlus maagia varal elustatud laibast e zombist