Sõnastik peegeldab 2012. aasta seisu. Sõnastikku enam ei täiendata, parandatakse vaid vigu. Aegamööda kantakse sõnastiku materjal üle EKI ühendsõnastikku. Tagasiside kaudu saabunud parandusettepanekuid analüüsitakse ühendsõnastiku toimetamisel.
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 40 artiklit
anima [aanima] (it < ld) • hing, vaim
animism <anim|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr animisme < ld animus hing, vaim) • relig hingeusk, elutute esemete ja loodusnähtuste hingestamine loodusrahvail; on usundiliste uskumuste aluseks
bhuta <bhuta 16 s> (sanskr bhūtá hing, olend) • relig India usundis vaim, kummitus, paharet
deemon <d`eemon -i 2e s> (kr daimōn) • müt antiikmüt-s: hea v kuri võim v jumalus, mis avaldab mõju inimese saatusele; relig kuri vaim; info ooteolekus programm, mille käivitab mingi sündmus
demonism <demon|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr daimōn jumalus, vaim) • relig, müt usk kurjadesse vaimudesse e deemonitesse
demonoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr daimōn jumalus, vaim + -loogia) • relig õpetus kurjadest vaimudest
düstüümia <+ t`üümia 1 s> (düs- + kr thymos vaim, hing) • med, psühh meeleoluhäire, pikem, sageli kogu elu kestev kurvameelsuse seisund. Vt ka tsüklotüümia
esprii <espr`ii 26 s> (pr esprit hing, vaim < ld spiritus) • vaimukus, teravmeelsus
frenoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr phrēn mõistus, vaim + -loogia) • õpetus, mis püüab inimese vaimseid võimeid ja iseloomu kindlaks määrata kolju osade kuju järgi
Geist [gaist] (sks) • vaim, hing; arukus, intelligentsus
harmoonia <harm`oonia 1 s> (kr harmonia ühendus, kooskõla)
1. kooskõla, sobimine, üksmeel; osade meeldiv, õige suhe ühtlases tervikus; kunstiteose kõigi üksikosade ja -elementide kooskõlaline ja mõõdupärane ühtlus
2. muus kindlaid seaduspärasusi arvestav kooskõlade ehitus ja ühendamine heliteoses. Vastand disharmoonia
harmooniaõpetus • muus kooskõlaõpetus, akordide, nende suhete ja ühendamise õpetus
harmooniateooria • fil teooria, mis väidab, et keha ja vaim ei mõjuta teineteist, kuid nii kehalised kui ka mentaalsed sündmused on jumala poolt ette ära määratud
hüpotüümia <+ t`üümia 1 s> (hüpo- + kr thymos vaim, hing) • med meeleoluhäire, nukrusest tingitud raske vaimne kurnatus. Vt ka tsüklotüümia, düstüümia
incubus [inkubus] (ld) • müt painaja; keskajal ka kuri vaim
inkuub <ink|`uub -uubi -`uubi 22e s> (ld incubus < incubare peal lamama) • müt painaja, keskaegse uskumuse kohaselt kuri vaim, kes tuleb magaja peale, eriti deemon, kes astub suguühtesse magava naisterahvaga. Vt ka sukuub
karisma <kar´isma 16 s> (kr charisma jumala and, arm, soosing) • inimesest kiirguv erakordne mõjujõud, sarm; relig armuand, mida jagab Püha Vaim
kongeniaalne <+ geni`aal|ne -se 2 adj> (uusld congenialis < kon- + ld genius vaim) • vaimusuguluses olev, loomult v vaimulaadilt vastav
larv <l`arv larvi l`arvi 22e s> (ld larva)
1. zool vastne, moondega areneva looma ebaküps arenemisaste (röövik, tõuk, kulles jt)
2. müt Vana-Rooma usundis kuri vaim, kodukäija, tont
mens (ld) • mõistus, aru, vaim
mens sana in corpore sano [mens saana in korpore saano] (ld) • (tuleb paluda, et) terves kehas (oleks) terve vaim (Juvenalis)
mentaalne <ment`aal|ne -se 2 adj> (keskld mentalis < ld mens mõte, vaim) • vaimne, hingeline
nous (kr vaim, mõistus), ka nus • fil antiikfilosoofia põhimõisteid, mis väljendab kosmoses ja inimeses valitsevat mõistuslikku alget ja seaduspära
parakleet <parakl|`eet -eedi -`eeti 22e s> (kr paraklētos appikutsutu, eestkostja, lohutaja) • relig kristlikus teoloogias lohutaja, trööstija, eestkostja, Püha Vaim; Kristus
peltsebul <peltsebul -i 19 s> (< kr pn Beelzeboub, Beelzeboul < hbr Baʿal-z'bub kärbeste isand) • kuri vaim, kurat
pneuma <pneuma 16 s> (kr õhk, tuul, hingus, hing, vaim) • fil Kreeka filosoofia ja meditsiini termin; tähendas algselt erilist, kõige peenemat ja kergemat ainet, mis oli liikuvuse ja elu põhjustaja; kosmilist pneumat samastati elavas kehas toimiva psyche’ga ja teda peeti väeks, mille varal vaim paneb keha toimima
pneumaatik <pneumaatik -u 2 s> (< kr pneumatikos õhu-, tuule-, vaimne < pneuma hingus, õhk, tuul; vaim)
1. aj vanaaegse meditsiinikoolkonna esindaja, kes kõiki eluavaldusi seletas „eluõhuga“
2. relig varakristliku „vaimlaste“ usulahu liige, „pühast vaimust hõivatu“
3. muus suruõhuga töötav oreli vileventiile avav seadis
4. füüs pneumaatika asjatundja
poltergeist <p`olterg|`eist -eisti -`eisti 22e s> (sks Poltergeist kolistav vaim)
1. meteor märatsev raju, tuulispask, orkaan
2. paranormaalne nähtus: seletamatud hääled ja asjade liikumine hrl noore inimese läheduses
reiki <reiki 16 s> (jpn < rei vaim, hing + ki energia) • med XIX s Jaapanis tekkinud tervendamiskunst, mis tugineb iidsetele kätega ravimise tehnikatele, reikiga parandatakse inimese kehalist ja vaimset seisundit
saatan <s`aatan -a 2 s> (ld satan(as) < hbr satan vastane) • relig loodud vaim, kes astub jumala ja inimeste vastu, kurjuse kehastus; paharet, kurivaim (ka sõimusõnana). Vt ka satanism
salamander <salam`and|er -ri 2e s> (kr salamandra)
1. zool kahepaikne sabakonnaliste (Caudata) seltsist
2. müt keskaegseis uskumustes ja maagias vaim, kes pidi elama tules ja kehastama tule stiihiat
skisofreenia <skisofr`eenia 1 s> (< kr schizō lõhun + phrēn mõistus, vaim) • med vaimuhaigus, mille põdeja kannatab tajumis-, mõtlemis-, tahte- ja tundeelu häirete ning isiksuse lõhenemise all
spiritism <spirit|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritus hing, vaim) • uskumus, et inimese hing (vaim) eksisteerib pärast surma edasi erilises kehatus seisundis ning et inimesed saavad selliste vaimudega (hrl meediumi vahendusel) suhelda; tekkis XIX s keskpaiku USA-s ja levis XIX s 2. poolel laialdaselt kogu maailmas; sellest uskumusest lähtuv praktika, vaimudega suhtlemine
spirito [spiirito] (it) • vaim
con spirito [kon spiirito] (it) • muus hingeliselt, elavalt
spirituaal2 <spiritu|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld spiritualis vaimne, hingeline < spiritus hing, vaim) • aj, relig eraomanditust ja maailma lõppajastu saabumist õpetanud ning rangest mungaelust kinnipidanud voolu esindaja frantsisklaste ordus
spirituaalne <spiritu`aal|ne -se 2 adj> (ld spiritualis < spiritus hing, vaim) • vaimne
spiritualism <spiritual|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritualis vaimne, hingeline < spiritus hing, vaim) • fil vaimu maailma põhialuseks pidavad filosoofia suunad (mõiste pärineb XVII s-st)
usuline spiritualism • relig hõlmab vaimu vahetut toimimist tunnistavaid ususuundi (nt kveekerid, pietism)
spiritus [spiiritus] (ld) • hing, vaim; lgv hõngus, aspiratsioon
spiritus asper [spiiritus asper] • lgv tugev hõngus, kreeka kirjas kasutatav hõngusmärk ‘
spiritus lenis [spiiritus leenis] • lgv nõrk hõngus, kreeka kirjas kasutatav hõngusmärk ’
Spiritus Sanctus [spiiritus sanktus] (ld) • relig Püha Vaim
sprait <spr|`ait -aidi -`aiti 22e s> (ingl sprite haldjas, vaim < ld spiritus hing, vaim) • info graafikakuva, väike sõltumatult nihutatav osa
tsüklotüümia <+ t`üümia 1 s> (< kr kyklos ring + thymos vaim, hing) • med, psühh erutuse ja rõhutud seisundi sagedase vaheldumisega iseloomustuv meeleoluhäire. Vt ka düstüümia, depressioon (1)
voodoo [vuuduu] (ingl < Aafrika k-d voudou kuri hing v vaim) • relig Kariibi mere saarte neegerelanikkonna rahvalik usund (tekkis XVII s), milles katoliku pühakute kultus on põimunud Aafrika hingedeusuga; voodoo käsituse järgi on maailm täis vaimolendeid, kes osalevad inimeste tegevuses; voodoo’st pärineb kujutlus maagia varal elustatud laibast e zombist