[VSL] Võõrsõnade leksikon

akromonogramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< akro- + monogramm) • kirj luuletus, mille iga järgmine värss algab eelmise värsi lõpusilbiga

akrostihhon <akr´ostihhon -i 19 s> (< akro- + kr stichos rida, värss) • kirj luuletus, mille ridade algustähed moodustavad sõna v lause

ballaad <ball|`aad -aadi -`aadi 22e s> (pr ballade < keskld ballare tantsima) • kirj alguses keskaegne tantsulaul; hiljem fantastilise, ajaloolise v heroilise sisuga, sageli sünge v salapärase värvinguga eepiline luuletus; nüüdisajal lüroeepilist laadi mitmestroofiline luuleteos; muus lüroeepilise sisuga muusikateos
ballaadooper • muus ballaadilaadne ulatuslik heliteos rahvalaulude ja -muusikaga

carmen [karmen] (ld) • kirj laul, lüüriline luuletus; juhu- v pidulik luuletus

derivatsioon <derivatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld derivatio kõrvalejuhtimine)
1. tehn vee juhtimine veekogust kasutamiskohta v sealt ära
2. lgv tuletus, sõnatüvest tuletusliidete varal uute sõnade (derivaatide) moodustamine, nt kivi – kivistis, kivim, kivistuma
3. sõj kuuli v mürsu kõrvalekaldumine sihtjoonest; on tingitud mürsu (kuuli) pöörlemise, õhutakistuse ja raskusjõu koosmõjust

ekloog <ekl|`oog -oogi -`oogi 22e s> (kr eklogē valik) • kirj antiikses luules: väljavalitud luuletus; hiljem (dialoogiline) karjaselaul, lähedane idüllile ja pastoraalile

eleegia <el`eegia 1 s> (kr pl elegeia < elegos laul, viis)
1. kirj antiikajal distihhonidest koosnenud luuletus, algselt kaebelaul, hiljem mitmekesise sisuga; nüüdisajal lüüriline kurvasisuline luuletus
2. muus kurvatooniline vokaal- v instrumentaalpala

enkoomion <enk`oomion -i 19~2e s> (kr enkōmion) • aj, kirj kiidulaul, (kedagi) ülistav luuletus, kõne v kirjutis Vana-Kreekas ja -Roomas

epigramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (kr epigramma) kirj
1. aj Vana-Kreekas algselt pealiskiri mälestus- v hauasambal, pühendkingil jm, hiljem väike luuletus eleegilistes distihhonides; Vana-Rooma lühike pilkeluuletus
2. tänapäeval satiiriline lühiluuletus mis tahes värsimõõdus

epood <ep`ood epoodi ep`oodi 22e s> (kr epōidos järellaul < epi- + kr ōidē laul) kirj
1. antiikajal: lüüriline luuletus, milles pikk värsirida vaheldub lühikesega
2. lõpplaul, Vana-Kreeka koorilaulus esimesele kahele osale (stroofile ja antistroofile) järgnev kolmas osa

gaseel <gas|`eel -eeli -`eeli 22e s> (ar ghazal armusõnad, flirt) • kirj lüüriline luuletus Idamaade kirjanduses, koosneb 5–12 beidist

georgikon <ge´orgikon -i 19 s> (< kr geōrgikos põllutöö- < geōrgos maaharija) • kirj põlluharimist ülistav õpetlik luuletus antiikkirjanduses

gloss <gl`oss glossi gl`ossi 22e s> (kr glōssa keel; selgitust vajav sõna)
1. tundmatu sõna v väljend; selle seletus v tõlge (eriti kreeka- v ladinakeelse) teksti ridade vahel, serval v all; (pilkav) märkus, ääremärkus, tõlgendav märkus
2. lgv sõna, väljendi v fraasi detailne grammatiline seletus
3. kirj teatav keskaegne 4-realisest motost ja neljast 10-realisest stroofist koosnev luuletus

grammatika <gramm´atika 1 s> (kr grammatikē < gramma kirjatäht) lgv
1. keele grammatiline ehitus, mingi keele tähendusüksuste (sõnade, lausete) ehitus
2. keeleteaduse haru, mis uurib keele grammatilist ehitust
3. keeleõpetus, mingi keele sõnade muutmise ja lausete moodustamise reeglistik, koosneb hääliku- (foneetika), vormi- (morfoloogia), tuletus- (derivatsioon) ja lauseõpetusest (süntaks); vastav raamat v õpik

hümn <h`ümn hümni h`ümni 22e s> (kr hymnos) muus
1. Vana-Kreekas pidulik kiituslaul jumalate v kangelaste auks; kirj piduliku sisuga lüüriline luuletus
2. pidulik laul, mis on tunnustatud riikliku (riigihümn) v seltsiühtsuse sümbolina
3. ülevpidulikus laadis heliteos

impromptu [ä(n)pro(n)pt·ü] (pr < ld in promptu käepärast, nähtaval, juures olles)
1. ettevalmistamatult, improviseerides
2. kirj, muus improviseeritud luuletus v muusikapala

improvisatsioon <improvisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (it improvvisazione < improviseerima) • ettevalmistamatult millegi tegemine v korraldamine, improviseerimise tulemus; hetkevaimustuses luuletuse, muusikapala (eriti džässis), kõne vm loomine selle esitamise ajal; selliselt loodud luuletus, muusikapala, kõne vm

monoriim <+ r`iim riimi r`iimi 22e s> (pr monorime < mono- + rime riim) • kirj üheriimiline, ühe ja sama riimiga luuletus

muhammas <muh´ammas -e 9 s> (ar viiestatud) • kirj tadžiki-pärsia kirjanduses viierealistest stroofidest koosnev luuletus; võib olla autori algupärand v mingi gaseeli arend

ood <`ood oodi `oodi 22e s> (kr ōidē laul) • kirj, muus algul igasugune koorilauluks sobiv luuletus, hiljem (ka ladina keeles) kunstipärane lüüriline luuletus; tänapäeval pidulik ja ülev luuletus, ülistus- v kiidulaul

paignion <p`aignion -i 19~2e s> (kr nali) • aj, kirj eri pikkusega värssidest koosnev figuraalne luuletus, mille kirjapilt meenutab luuletuses kirjeldatava eseme kuju; tekkis hellenismi ajal, leidis kasutust eriti barokkluules

palinood <palin|`ood -oodi -`oodi 22e s> (kr palinōidia < palin uuesti + ōidē laul) • kirj luuletus, kus autor avalikult võtab tagasi oma endised väited

pastoraal <pastor|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld pastoralis karjase-) • kirj, muus idülliline karjaselaul v -luuletus kirjandusliigina; maaelu romantiliselt kajastav kirjandusteos, muusikapala v pilt
pastoraalkirjandus • idülliline karjuseelu kujutav kirjandus XIV–XVIII s Euroopas

poeem <po`eem poeemi po`eemi 22e s> (kr poiēma tehtu, teos, luuletus) • kirj pikem jutustav lüürilise koega värssteos; muus programmiline lüürilist laadi, sageli sonaadivormis instrumentaalpala

propemptikon <prop´emptikon -i 19 s> (ld propempticon < kr propemptikos (teele) saatev) • kirj, aj luuletus, milles soovitakse reisile minevale sõbrale head teed (viljeldi hellenismi ajal)

qasīda [kasiida] (ar qaşīdah) • kirj araabia luules seitsmest värsist pikem luuletus (hrl ülistusluuletus)

rondoo <rond`oo 26i s> (pr rondeau < rond ümmargune), rondell <rond|`ell -elli -`elli 22e s> (keskpr rondel) • kirj kolmestroofiline 9–15-värsiline (vana)prantsuse luuletus, mille 2 esimest värssi korduvad refräänina 2. stroofi lõpus ja esimene värss kordub 3. stroofi lõpus

sekstiin <sekst|`iin -iini -`iini 22e s> (pr, ingl sextine < it sestina, ld sex kuus) • kirj keerulise riimiga 6-värsiline stroof; kuuest 6-värsilisest põhi- ja 3-realisest lõppstroofist koosnev luuletus on liitsekstiin

sonett <son|`ett -eti -`etti 22e s> (it dem sonetto < suono hääl) • kirj keskaegsest Itaalia kirjandusest pärinev luulevorm, 14-realine kindla vormiga luuletus, jaguneb Itaalia ja Inglise sonetiks
sonetipärg • kirj kindlal viisil omavahel seostatud 15 sonetist koosnev luuletus

tanka <tanka 16 s> (jpn < tan lühike + ka luuletus) • kirj VII s väljakujunenud Jaapani klassikalise luule vorm; koosneb 31 silbist, mis asetsevad viies reas (5–7–5–7–7 silpi)

telestihhon <tel´estihhon -i 19 s> (< kr telos lõpp + stichos värss) • kirj luuletus, mille värsiridade viimased tähed v silbid (v sõnad) moodustavad ülalt alla lugedes sõna (v lause)

tertsett <terts|`ett -eti -`etti 22e s> (it terzetto < terzo kolmas < ld tertius)
1. muus pms kolmele häälele kirjutatud vokaalheliteos; ka selle esitajad
2. kirj vabalt valitud riimijärjestusega 3-realiste stroofidega luuletus; soneti 3-realine lõppstroof

triolett <triol|`ett -eti -`etti 22e s> (pr triolet) • kirj XIII s Prantsuse luules tekkinud kindla riimisüsteemiga 8-realine luuletus v stroof

ventilatsioon <ventilatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr ventilation < ld ventilatio < ventilare loopima, tuulama, õhutama < ventus, dem ventulus tuul) • õhuvahetus, tuulutus, õhustus, ruumide õhu asendamine puhta välisõhuga; loomulik ventilatsioon toimub jaheda ja sooja õhu erisuguse tiheduse mõjul, sundventilatsiooni puhul liigub õhk ventilaatorite toimel
ventilatsioonišaht • eh püstõõs hoone ventileerimiseks; mäend tuulutusšaht