[VSL] Võõrsõnade leksikon

aretaloogia <+ l`oogia 1 s> (kr aretalogia < aretē suurepärasus; voorus; imetegu + -loogia) • relig jumaluse vahetute, tõeliseks peetavate imetegude ülistamine, hellenismi aja tervistusjumalate kultuse tava

eksogaamia <+ g`aamia 1 s> (< ekso- + -gaamia) • antr (pms loodusrahvaste) tava, mis keelab abielu ühe ja sama sugukonna vm sugulusrühma liikmete vahel. Vastand endogaamia

ergonoomika <ergonoomika 1 s> (< kr ergon tegu, töö + nomos seadus, tava) • teadus inimesele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast; aj kuni 1980ndateni: kitsamalt teadus töötegevusest

halal [halaal] (ar ḥalāl seaduslik, lubatud) • relig viitab millelegi (tegu, tava, toit vms), mis islami seaduste järgi on lubatud, seaduslik. Vt ka haram

haram [haraam] (ar ḥaram keelatud) • relig viitab millelegi (tegu, tava, toit vms), mis islami seaduste järgi on keelatud. Vt ka halal

hortonoom <horton|`oom -oomi -`oomi 22e s> (< ld hortus aed + kr nomos tava, seadus) • aiand aednik; aianduskooli lõpetanute ametinimetus

infibulatsioon <infibulatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld infibulare pandla v klambriga sulgema < in- + fibula pannal, klamber) • antiik- ja loodusrahvastel tava säilitada noorte süütus abiellumiseni; selleks suleti tütarlastel häbememokad ja poistel eesnahk metallniidiga; tänapäevalgi pms Aafrikas kasutatav naiste ümberlõikamise viis, nn vaaraolõikus

inkubatsioon <inkubatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld incubatio lebamine; haudumine)
1. aj Vana-Kreekas ja Roomas tava magada templis, et saada jumalailt ilmutust v tervistust
2. biol haudeaeg
3. põll linnumunade v kalamarja hautamine inkubaatoris
inkubatsiooniperiood • med lõimetusaeg, peiteaeg, nakkushaiguse esimene järk, aeg tõvestavate mikroobide toime algusest esimeste haigustunnuste ilmnemiseni

institutsioon <institutsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld institutio tava; õpetus) • majanduslik, riiklik, poliitiline, kunstiline vm sotsiaalne korraldus, tava v asutus

ius [juus] (ld) • õigus
ius canonicum [juus kanoonikum] (ld) vt kanooniline õigus
ius civile [juus tsiviile] (ld)
1. jur tsiviilõigus, õigusnormide kogum, mis korrastab isikute varalisi suhteid (eraõiguse osa)
2. aj Rooma õiguse osa, mis korraldas ainult Rooma kodanike vahelisi suhteid (välja arvatud orjad ja naised)
ius divinum [juus diviinum] (ld) • aj Vana-Roomas jumalik õigus, ka loodusõigus
ius ecclesiasticum [juus eklesi·astikum] (ld) • jur, relig kirikuõigus, kiriku kui institutsiooni elu õiguslikult määravate normide kogum
ius gentium [juus gentsium] (ld) rahvaste õigus
1. aj Rooma õiguse osa, mis reguleeris Vana-Rooma kodanike suhteid riigis elavate välismaalastega ja viimaste omavahelisi suhteid
2. rahvusvaheline õigus
ius humanum [juus humaanum] (ld) • inimlik õigus
ius litoris [juus liitoris] (ld)
1. aj rannaõigus, rannaelanike muistne tava omastada randa uhutud esemeid ning merehätta sattunud laevu ja veoseid
2. jur rannaõigus, merehädaliste abistamist ja vara päästmise hüvitamist korraldavate õigusnormide kogum
ius naturale [juus naturaale] (ld) • loodusõigus, loomuõigus
ius primae noctis [juus priime noktis] (ld) • esimese öö õigus; aj feodalismi ajal (ka Baltimail) mõisahärra õigus oma pärisorja abiellumisel selle noorikuga pulmaöö veeta
ius privatum [juus privaatum] (ld) • eraõigus
ius publicum [juus publikum] (ld) • avalik õigus
ius sanguinis [juus sangvinis] (ld) • (vereõigus); kodakondsuse määramine vanemate (isa) riikkondsuse järgi
ius scriptum [juus skriptum] (ld) • kirjutatud õigus (vastandina tavaõigusele, adaadile)
ius soli [juus soli] (ld) • jur põhimõte, et kodakondsus määratakse sünnikoha järgi

kaanon <k`aanon -i 2e s> (kr kanōn mõõdupuu, reegel, eeskiri)
1. eeskirjalaadne üldtunnustatud tava mingil alal (eriti kunstis, kirjanduses); reegel, norm; usuelu, usutalitusi, moraali jm reguleeriv eeskiri
2. relig piibli raamatute nimestik; katoliku pühakute nimekiri; missa (1) keskse osa tekst; kirikuõiguse säte; mittepsalmilistel piiblilauludel põhinev õigeusu kirikulaul
3. muus ahellaul, mitmehäälne heliteos, milles avahääle meloodiat kordavad üksteise järel alustades teised hääled

kostumbrism <kostumbr|`ism -ismi -`ismi 22e s> (hisp costumbrismo < costumbre komme, tava) • kirj, kunst olustikku ja kohalikke kombeid kujutav suund Hispaania kirjanduses ja kunstis XIX s

kostüüm <kost|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (pr costume < it costume komme, tava < ld consuetudo)
1. kunst mingile ajastule v stiilile omane rõivastus
2. teater rollikohane lava- v maskeraadirõivastus
3. tekst jakist ja seelikust v pükstest koosnev naiste tänavarõivas

leviraat <levir|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld levir mehevend) • etn paljudele rahvastele omane tava, mille järgi abielumehe surma puhul peab tema vend v mõni teine meessoost lähisugulane abielluma lesega, kui sel ei ole lapsi; leviraatabielust sündinud esimene poeg loetakse surnu pojaks ning pärijaks

meem <m`eem meemi m`eemi 22e s> (ingl meme) • fil idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub (nt mõtted, ideed, teooriad, harjumused, laulud, tantsud jne); n-ö geeni vaimne analoog. Vt ka memeetika

-noomia <+ n`oomia 1 s> (< kr nomos seadus, tava)
1. -teadus, -korraldus, -kunst, -jaotus, klassifitseerimine
2. seadusega seotud, seadus(t)esse puutuv

observants <observ|`ants -antsi -`antsi 22e s> (ld observantia) • kujunenud pruuk, komme, tava; relig katoliku ordureegli täpne järgimine

paradigma <paradigma 16 s> (< kr paradeigma eeskuju, näide)
1. lgv sõna muutevormistik (nt eesti keele käändsõna paradigmas on 14 käänet ning kaks arvu - ainsus ja mitmus); omavahel paradigmaatilistes suhetes olevate keeleüksuste klass
2. teadusloos: püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teadusalade õpetamise tava

parallelismus membrorum [parallel·ismus membroorum] (ld liikmete rööpsus)
1. kirj järjestikuste omavahel kokku kuuluvate värsiridade ühesugune süntaktiline ülesehitus
2. folkl läänemeresoome rahvaste rahvaluules üldine tava esitada sama asi eri sõnadega kahes värsis, vt ka parallelism

pedonoom <pedon|`oom -oomi -`oomi 22e s> (kr paidonomos < pedo- + nomos seadus, tava) • aj VIII–VI s eKr Spartas 7–12-aastaste range kasvatuskorraldusega riikliku kasvatusasutuse juht

sunna <sunna 16 s> (ar sunna rasūl Allāh Allahi prohveti tava) • relig islamis koraani täiendav usuline pärimus; koosneb prohvet Muhamedi tegelikest v oletatavatest ütlustest, arvamustest ja tegude kirjeldustest

sunniit <sunn|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< sunna, ar ahl as-sunna va džama´a tava ja koguduse inimesed) • relig islami suurima põhivoolu järgija, kes peale koraani tunnistab ka sunnat; sunniidid loevad pärimuse kandjaks kogudust. Vt ka šiiit

traditsioon <traditsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld traditio < tradere üle v edasi andma) • pärimus, põlvest põlve edasiantu; pärandatud komme, tava; ajaline pidevus

urf <`urf urfi `urfi 22e s> (ar tava, komme), adat <ad`at adati ad`atti 22e s> (ar pärimus) • islamimaade tavaõigus, mille normid toimivad rööpselt šariaadiga, tuginevad pms suulisele pärimusele ja võivad piirkonniti üksteisest erineda

usuaalne <usu`aal|ne -se 2 adj> (ld usualis < usus tava) • tavapärane, hrl tarvitatav, tavaline

usulateraalne <+ later`aal|ne -se 2 adj> (< ld usus tava, komme + lateraalne) • ühepoolne, ühekülgne

uusus <`uusus -e 11~9 s> (ld usus) • komme, tava

ver sacrum [veer sakrum] (ld) • relig pühitsetud kevad, ohvrikevad (Rooma-eelse Itaalia tava järgi tuua eriti raskel ajal jumalaile ohver kevadel sündivatest noorloomadest, alguses ka inimlastest)