[VSL] Võõrsõnade leksikon

agoonia <ag`oonia 1 s> (< kr agōnia võitlus) • surmaheitlus, organismi talitluste vaibumise järk surma eel

anniversaarium <annivers`aarium -i 19~2e s> (< ld anniversarius iga-aastane) • relig katoliiklaste iga-aastane mälestuspäev mitmesuguste (isikute, kultuslike vm) sündmuste tähistamiseks; surma- v matmisaastapäevadel peetav missa (1)

ante mortem (ld) • enne surma

autolüüs <+ l`üüs lüüsi l`üüsi 22e s> (< auto- + lüüs2) • füsiol eneselahustamine, organismi kudede lagunemine pärast surma neis tekkivate ensüümide toimel. Vt ka autodigestioon

autopsia <aut`opsia 1 s> (< auto- + kr opsis nägemine) • oma silmadega vaatlemine; med koolnuvaatlus koos lahanguga (surma põhjuste kindlakstegemiseks)

causa [kausa] (ld) • põhjus, alus. Vt ka kausaalne
causa belli [kausa belli] (ld) • sõja põhjus
causa efficiens [kausa eff·itsiens] (ld) • mõjuv põhjus
causa iusta [kausa justa] (ld) • vabandav põhjus
causa morta [kausa morta] (ld), lüh c. m. • surma põhjus

danse macabre [da(n)s mak·abr] (pr)
1. muus surmatants, sage sümfooniliste poeemide teema
2. kunst pildisari, milles kujutatakse surma inimeste äraviijana

diadohhid pl <diad|`ohh -ohhi -`ohhi 22e s> (kr sg diadochos järglane) • aj Aleksander Suure väejuhid, kes pärast ta surma (a 323 eKr) võitlesid omavahel võimu pärast

ELD {lüh ingl sõnadest estimated lethal dose} • med tõenäoline surmav annus, surma põhjustav mürgiannus

et in Arcadia ego [et in ark·adia ego] (ld) • mina olen ka Arkaadias; kiri N. Poussini maalil „Arkaadia karjused“; mina all mõtleb kunstnik surma, kes saabub paratamatult isegi õnnemaal Arkaadias

eutanaasia <eutan`aasia 1 s> (< kr euthanasia kerge surm < eu- + thanatos surm) • med halastussurm, kerge, valuta suremine; paranemislootuseta piinleva haige surma seadustatud kiirendamine ja kergendamine
aktiivne eutanaasia • med aktiivne surma esilekutsumine, patsiendi surmamine
passiivne eutanaasia • med vajalikust ravist loobumine

feralia [feraalia] (ld pl < feralis matuse-, surma-, surnu-) • aj Vana-Roomas surnutepüha veebruari lõpus

gladiaator <gladi`aator -i 2e s> (ld gladiator < gladius mõõk) • aj kutseline Vana-Rooma võitlusmängudel amfiteatris teiste omasugustega v metsloomadega elu ja surma peale võitleja, pms selleks väljaõpetatud ori v sõjavang, kelle relvadeks olid kas kilp ja mõõk v heitevõrk, ahing ja pistoda

heeros <h`eeros -e 11~9 s> (kr hērōs kangelane) aj
1. müt Kreeka müt-s pooljumal, jumala ja inimese ühendusest sündinud v pärast surma kõrgema olendina austatud isik
2. kangelane, sangar
3. rüütliturniiride vahekohtunik
4. tseremooniameister

imbibitsioon <imbibitsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld imbibere sisse imema) • imbumine, imme; med kudede läbiimbumine vedelikega; hemoglobiini v sapipigmentide tungimine kudedesse pärast organismi surma

in extremis [in ekstreemis] (ld) • surma hetkel, äärmises olukorras

intestaatpärand <+ pärand -i 2e s> (< ld intestatus (surma eel) testamendi tegemata jätnud) • jur testamendita saadud pärand. Vt ka ab intestato

kaliif <kal|`iif -iifi -`iifi 22e s> (ar khalīfah järglane) • aj islami vaimuliku juhi kui Muhamedi järglase tiitel; kaliifidele kuulus nii vaimulik kui ka ilmalik võim esimestes pärast Muhamedi surma rajatud riikides; hiljem kandsid kaliifi tiitlit Egiptuse ja siis Türgi sultanid

karakurt <karak|`urt -urdi -`urti 22e s> (vn каракурт < tat каракорт < кара must + корт uss, putukas) • zool Aafrika ja Euraasia steppides ja kõrbetes elutsev väga mürgine must ämblik (Latrodectus tredecimguttatus), kelle hammustus võib põhjustada karilooma ja ka inimese surma

keerid pl <k`eer keeri k`eeri 22e s> (kr Kēres) • müt Vana-Kreeka usundis õnnetuse- ja surmadeemonid, Nyxi (Öö) mustad lapsed, kes inimesi varitsevad ja surma viivad

leviraat <levir|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld levir mehevend) • etn paljudele rahvastele omane tava, mille järgi abielumehe surma puhul peab tema vend v mõni teine meessoost lähisugulane abielluma lesega, kui sel ei ole lapsi; leviraatabielust sündinud esimene poeg loetakse surnu pojaks ning pärijaks

makaaber <mak`aab|er -ri 2e s> (pr macabre) • hrv olukord, meeleolu v kunstiline esitus, mis sisaldab karmi vastuolu elu ja surma v ilu ja inetuse vahel. Vt ka danse macabre

mamertiin <mamert|`iin -iini -`iini 22e s> (ld Mamertinus jumal Mamersi (Marsi) järgija) • aj Sürakuusa türanni Agathoklese peremeheta jäänud palgasõdur; pärast türanni surma vallutasid mamertiinid Sitsiilias Messina

metempsühhoos <+ psühh|`oos -oosi -`oosi 22e s> (kr metempsychōsis < meta- + empsychōsis hingestamine < en- + psychē hing) • relig hingede rändamine, uskumus sellest, et pärast surma siirdub hing uude sündivasse olendisse. Vt ka reinkarnatsioon

nekro- (< kr nekros surnud) • surnu-, surma-, surnuga seotud v sellesse puutuv

opus posthumum [opus postumum] (ld), lüh op. posth. • autori surma järel avaldatud teos

parabioos <+ bi`oos bioosi bi`oosi 22e s> (< para- + -bioos) biol
1. kahe kokkukasvanud v kunstlikult kokkukasvatatud looma kooselu, kokkukasvanud kudede ja elundite vastastikune toime
2. elava koe (nt närvikoe) üleärrituse tõttu tekkinud erutuvuse ja juhtivuse pidurdus
3. elu ja surma vaheline piirseisund
4. eri alamliikidesse kuuluvate isendite kooselu väikesel alal

postmortaalne <+ mort`aal|ne -se 2 adj> (< ld post mortem pärast surma) • med surmajärgne, pärast surma tekkiv v toimuv

post mortem (ld), lüh p. m. • pärast surma

postuumne <post`uum|ne -se 2 adj> (ld postumus) • surmajärgne; pärast autori surma avaldatud (teose kohta)

reekviem <r`eekviem -i 19 s> (ld requies, ak requiem rahu, puhkus; puhkepaik) • muus mitmehäälne tsükliline kooriteos elu ja surma temaatikal, alguses katoliku leinamissa jaoks komponeeritud muusika

reinkarnatsioon <+ inkarnatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< re- + inkarnatsioon) • relig taassünd, taaskehastumus, hingede rändamine, uskumus inimese hingolemuse asumisest teise sündivasse olendisse pärast keha surma. Vt ka metempsühhoos

sanhedrin [sanhedr·in] (hbr) • aj preesterkonnast ja ilmalikust aristokraatiast koosnenud nõukogu, Jeruusalemma senat, juudi kõrgeim valitsus- ja kohtuorgan, mis mõistis ka Jeesuse surma

sireen <sir|`een -eeni -`eeni 22e s> (kr pn Seirēn)
1. müt Vana-Kreeka müt-s meresaarel elav kuri lindnaine, kelle laul ahvatles möödasõitvaid laevnikke surma
2. tehn heligeneraator, milles heli tekib õhu- v aurujuga augustatud ketta v silindri abil perioodiliselt katkestades; kasut signalisatsiooniseadmena merenduses, kodanikukaitses jm

spiritism <spirit|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritus hing, vaim) • uskumus, et inimese hing (vaim) eksisteerib pärast surma edasi erilises kehatus seisundis ning et inimesed saavad selliste vaimudega (hrl meediumi vahendusel) suhelda; tekkis XIX s keskpaiku USA-s ja levis XIX s 2. poolel laialdaselt kogu maailmas; sellest uskumusest lähtuv praktika, vaimudega suhtlemine

tanatofoobia <+ f`oobia 1 s> (tanato- + foobia) • psühh haiguslik surmahirm, hirm surma ees. Vt ka nekrofoobia

tanatoloogia <+ l`oogia 1 s> (< tanato- + -loogia) • med surmaõpetus, surma ja surija kohtlemise bioloogilise, meditsiinilise, sotsiaalse ja eetilise külje üldkäsitlus; hõlmab ka hinnangu eutanaasiale

tanatotsönoos <+ tsön|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< tanato- + tsönoos) • geol fossiilsete organismide v nende jäänuste kogum, koosneb mingil alal elanud v pärast surma sinna kandunud organismide jäänustest

terminaalne <termin`aal|ne -se 2 adj> (ld terminalis < terminus piir) • lõpu-, lõpul olev; piir-, piiri-
terminaalne seisund • med lõppseisund, elu ja surma vaheline piirseisund

testament <testam|`ent -endi -`enti 22e s> (ld testamentum)
1. jur pärandamist tõestav dokument (isiku ühepoolne tahteavaldus), millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi
2. relig piibli osade nimetus, nt vana testament hõlmab judaismi pühasid tekste, uus testament kristlikke pühasid tekste
3. piltl kellegi olulisimate vaadete, seisukohtade, tõekspidamiste koondväljendus