[VSL] Võõrsõnade leksikon

amfibrahh <amfibr|`ahh -ahhi -`ahhi 22e s> (kr amphibrachys < amfi- + kr brachys lühike) • kirj värsijalg, milles kahe lühikese (v rõhutu) silbi vahel on üks pikk (v rõhuline) silp (◡ – ◡)

amfimakker <amfim`ak|ker -ri 2e s> (kr amphimakros < amfi- + kr makros pikk) • kirj värsijalg, milles kahe pika (v rõhulise) silbi vahel on üks lühike (v rõhutu) silp (– ◡ –)

arsis <arsis -e 9 s> (kr arsis tõste < airō tõstan), iktus <`iktus -e 11~9 s> (ld ictus löök < icere lööma) • kirj tõus, värsijala rõhuline (antiikajal rõhutu) silp (vastand teesis); muus takti rõhuta osa

diastol <di`astol -i 2e s> (< kr diastolē lahutamine, laienemine)
1. füsiol südamelõdve, südamekoja ja -vatsakese korrapärane lõtvumine, vastand süstol
2. kirj meetrikas: arsise tõttu pikenenud lühike silp

hendekasüllabus <hendekas´üllabus -e 11 s> (kr hendekasyllabos < hendeka üksteist + syllabē silp) • kirj 11-silbiline värss, üksteistsilbik

koliamb <koli|`amb -ambi -`ambi 22e s> (kr chōliambos < chōlos lonkav + jamb) • kirj lonkav jamb, jambiline trimeeter, mille eelviimane silp on pikk

koriamb <kori|`amb -ambi -`ambi 22e s> (kr choriambos < choreios tantsu- + jamb) • kirj Kreeka värsijalg, milles trohheuse silbile järgneb jambi silp (– ◡ ◡ –)

kustos <k`ustos -e 11~9 s> (< ld custos valvur)
1. trük siirdeviit, vanades käsikirjades v trükistes lehekülje lõpus eraldi real antud järgmise lehekülje esimene silp v sõna
2. raamatukogu- v muuseumiametnik mõnel maal

mantra <m`antra 1 s> (sanskr mõte) • relig maagilise toimega silp, sõna, lause või heli Idamaade usundeis, loits; piltl pidevalt korratav fraas

om (sanskr) • relig India usundeis püha silp, tähtsaim mantra. Vt ka om mani padme hum

radiif <rad|`iif -iifi -`iifi 22e s> (ar „ratsaniku selja taga istuja“), rediif <red|`iif -iifi -`iifi 22e s> • kirj araabia-iraani luules riimsilbile liituv silp, sõna v sõnarühm, millega rõhutatakse ja ilmestatakse luuleteksti rütmilist liigestust

solfedžo <solf´edžo 16 s> (it solfeggio < sol + fa) • muus helikõrgus- ja -vältussuhete taju arendavad harjutused, mida lauldakse silp- või tähtnimetusi kasutades; õppeaine, mille eesmärk on muusikalise kuulmise ja noodist laulmise oskuse väljaarendamine. Vt ka solmisatsioon

süllaabiline <süllaabili|ne -se -st 12 adj> (kr syllabikos < syllabē silp) • lgv, kirj silbiline; süllaabilistes värssides arvestatakse ainult silpide arvu (pikkust ja rõhku ei võeta arvesse)

süllabaar <süllab|`aar -aari -`aari 22e s> (uusld syllabarium < kr syllabē silp) • lgv süllaabiline kiri, silpkiri, kiri, milles üks märk tähistab üht v mitut silpi

süllabeerima <süllab|`eerima -eerib 28 v> (keskld syllabare < kr syllabē silp) • sõnu silpide kaupa hääldama

süllabism <süllab|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr syllabē silp) • silbimärkide kasutamine, silpkiri

süllabogramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< kr syllabē silp + -gramm) • süllabaaris kasutatav märk

ut <`ut uti `utti 22e s> • aj, muus kirikuhümnist võetud silp, 6-astmelise helirea 1. aste, XVII s asendus do-ga