[VSL] Võõrsõnade leksikon

abstraktsioon <abstraktsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld abstractio < ld abstrahere eemale tõmbama) loog
1. abstraheerimine, mõistuslik menetlus, milles tegelikkuses esinevaist asjust ja nähtustest lahutamatuid omadusi, külgi v seoseid vaadeldakse eraldi, andes neile iseseisva mõiste kuju
2. mõiste v teoreetiline üldistus, mis kujuneb inimese mõtlemise, abstraheeriva tegevuse tulemusena. Vt ka abstraheerima

allegooria <alleg`ooria 1 s> (kr allēgoria < allos teine + agoreuō räägin, ütlen) • kunst, kirj mõistupilt, mõistukuju, abstraktne mõiste piltlikul kujul (kirjanduses, kujutavas kunstis), nt surm vikatimehena

alogism <alog|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< a- + kr logos mõiste, õpetus) • ebaloogilisus; fil filosoofias mõttekäik, milles rikutakse loogika reegleid; piltl loogilise seose rikkumine (ka stilistilise võttena)

amentne <am`ent|ne -se 2 adj> (ld amens < ab- + mens meel, mõistus) • med amentsuse all kannatav, nõdrameelne

amfiboolia <amfib`oolia 1 s> (kr amphibolia kahemõttelisus, kaksipidisus)
1. kirj stilistikas: kahemõttelisus, mitmetähendusliku väljendi kasutamine
2. loog loogikaviga, mis tuleneb võimalusest mõista väljendit intonatsioonist olenevalt kaksipidi

antitees <+ t`ees teesi t`eesi 22e s> (kr antithesis vastuseadmine) • vastuväide, teesile vastandatav v vasturääkiv väide; stilistikas kahe vastandliku mõiste vastandamine teineteisele

common [komən] (ingl < ld communis) • ühine, avalik, rahvalik
common law [komən loo] (ingl) • jur Suurbritannias ja USA-s tavaõigus, millel on seaduse jõud
common sense [komən sens] (ingl) • ühistaju; ühismeel; terve mõistus. Vt ka sensus communis

definitsioon <definitsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld definitio) • määratlus, mõiste (esemete v nähtuste klassi) oluliste tunnuste lühiesitus; definitsioonis on hrl antud soomõiste (genus proximum) ja liigitunnus (differentia specifica)

dementne <dem`ent|ne -se 2 adj> (ld dementia < de- + mens meel, mõistus) • med nõdrameelne, ajukahjustuse tagajärjel nõrgenenud intellekti, mõtlemisvõime ja mäluga

dihhotoomia <+ t`oomia 1 s> (< kr dicha kaheks osaks + -toomia)
1. jätkuv kaheksjaotamine, vt ka trihhotoomia; kaheksharunemine
2. bot harunemisviis taimedel, kus harud tekivad alati kahekaupa, järjestikune kaheksharunemine
3. loog mõiste mahu järjestikune liigitamine kaheks vasturääkivaks mõisteks

ego <ego 17 s> (ld ego mina) • psühh mina, isiksuse psüühilist aktiivsust, eneseteadvust, väärtusi ja hoiakuid hõlmav mõiste; fil tegude allikana ja kogemusi organiseeriva järjepideva subjektina mõistetav mina. Vt ka id

ekstensioon <ekstensi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld extensio venitamine) • venitus, sirutus, sikutus; med jäsemele rakendatud tõmme (nt luumurru ravis); lgv mõiste maht e kõik entiteedid, mida saab antud mõistega nimetada, vt ka intensioon

ekstrapolatsioon <+ polatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ekstra- + interpolatsioon) • nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale; mõiste v nähtuse ülekandmine teise aega v kohta; mat funktsiooni antud väärtusterea abil ta teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine, vt ka interpolatsioon

element <elem|`ent -endi -`enti 22e s> (< ld elementum algaine)
1. terviku osa, koostisosa, üksikosa; algosis; alge, suge
2. fil asja jaotumatu algosa; vanaaja filosoofias nn ürgaine (tuli, õhk, vesi, maa); sobiv keskkond
3. keem aatomite liik, aatomite individuaalsust iseloomustav mõiste; looduslik v tehisalgaine
4. füüs → galvaanielement, fotoelement, termoelement
5. mat hulk
6. piltl teatud (negatiivne) ühiskondlik rühmitis v selle liige (nt kriminaalne element)

empirism <empir|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr empeiria kogemus) • fil ühisnimetus filosoofilistele õpetustele, mis tunnistavad usaldatava tunnetuse ainsaks vahendiks kogemust, täpsemalt kaemust, teaduslikku vaatlust ja katseid; mõistus on vaid abivahendiks järelduste tegemisel. Vt ka ratsionalism

energetism <energet|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr energeia tegevus) • fil filosoofiline kontseptsioon, milles mateeria mõiste on püütud asendada energia mõistega; energetismi rajas W. Ostwald (1853–1932) XX s alguses

frenoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr phrēn mõistus, vaim + -loogia) • õpetus, mis püüab inimese vaimseid võimeid ja iseloomu kindlaks määrata kolju osade kuju järgi

geneetiline <geneetili|ne -se -st 12 adj> (< uusld geneticus sünnisse v tekkesse puutuv < kr genesis päritolu, teke) • geneesi puutuv, tekkeline, tekkimuslik; biol geneetikasse puutuv, pärilikkusega seotud
geneetiline definitsioon • mõiste määratlemine vastava objekti tekkeloo kirjeldamise teel (nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber oma ühe külje)
geneetiline informatsioon • biol rakutuumas asuva desoksüribonukleiinhappe (DNA), viirustes ka ribonukleiinhappe (RNA) molekulides salvestunud informatsioon, mis on organismi pärilike tunnuste kujunemise aluseks
geneetiline konsultatsioon • med eriarstiabi, mille ülesanne on prognoosida päriliku haigusega lapse sündi
geneetiline kood • biol seaduspärasuste kogum, mille kohaselt nukleotiidide kindel järjestus desoksüribonukleiinhappe molekulis dešifreeritakse informatsiooni-ribonukleiinhappe ja transpordi-ribonukleiinhappe abil aminohapete kindlaks järjestuseks valgumolekulides
geneetiline programmeerimine • info programmi optimaalse struktuuri otsing looduslikku valikut jäljendavate meetoditega
geneetiline psühholoogia • psühh psühholoogia haru, käsitleb loomade ja inimeste psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasusi nii bioloogilises evolutsioonis (fülogeneesis) kui ka inimkonna ajaloolises ja inimese individuaalses arengus (ontogeneesis)

generalisatsioon <generalisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr généralisation < ld generalis üldine)
1. üldistus, üldistamine
2. med haigusprotsessi levimine algsest piiratud haiguskoldest üle kogu organismi v elundi
3. geogr kaardi mõõtkava vähendamisel kujutatavate objektide valik ja üldistamine
4. loog antud mõistest laiema mahuga mõiste leidmine

generatiivgrammatika <+ gramm´atika 1 s> (< generatiivne) • lgv 1950–60ndatel USA-s loodud keeleteooria; selle teooria vaimus kirjutatud konkreetse keele grammatika; peab lingvistika peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust, võimet produtseerida ja mõista lõpmata paljusid lauseid, ka niisuguseid, mis pole veel kordagi esinenud

genus → geenus
genus proximum [genus proksimum] (ld lähim liik) • loog (lähim) soomõiste, laiem esemete v nähtuste klass, millesse mingi teine mõiste vahetult kuulub ühe liigina, vt ka definitsioon
genus utrum (ld kumbagi sugu) • lgv kahesooline sõna, samal ajal kahest soost olev sõna

hebefreenia <hebefr`eenia 1 s> (< kr hēbē noorus + phrēn mõistus) • med varane nõdrameelsus, üks skisofreenia vorme

hendiadüoin <hendiadü|`oin -oini -`oini 22e s> (kr hen dia dyoin üks kahe kaudu), hendiadüs <hend´iadüs -e 11 s> (keskld hendiadys < kr) • kirj ühe mõiste v kujutluse väljendamine sidesõnaga „ja“ ühendatud kahe nimisõna kaudu

idee <id`ee 26i s> (< kr idea kuju, laad, vorm, mõiste) • fil mõte, juhtmõte, olemuslik printsiip, aade; kunst, kirj teose peamine, kandev mõte, lähtepunktiks olev kujutlus; piltl kavatsus, mõte, plaan

ideo- (< kr idea kuju, laad, vorm, mõiste) • mõiste-

ideoloogia <+ l`oogia 1 s> (< ideo- + -loogia) • maailmavaade, poliitikat, majandust ja sotsiaalseid tingimusi puudutav uskumuste ja väärtuste süsteem, mis võimaldab inimestel nii sotsiaalset kui füüsilist maailma organiseerida, seda mõista ja muuta

impressiivne <impress`iiv|ne -se 2 adj> (ingl impressive < ld imprimere, perf partits impressus sisse vajutama, muljet jätma) • muljet tekitav, mõju avaldav
impressiivne agrammatism • med kõnepuue, osaline v täielik võimetus mõista grammatiliste väljendusvahendite tähendust
impressiivne kõne • kõnetaju, kuuldu v loetu mõistmine; eelneb ekspressiivsele kõnele e kõneloomele (lapse kõne kujunemises)

integraal <integr|`aal -aali -`aali 22e s> (< keskld integralis täielik, terve, jagamata < ld integer) • mat mõiste, mida kasut nende suuruste avaldamiseks, mis esinevad lõpmatult paljude lõpmatult väikeste osakeste summana (märk ∫)
integraalarvutus • mat matemaatilise analüüsi osa, mis tegeleb integraalide omaduste ja arvutamisviiside uurimise ning rakendamisega
integraallülitus, lüh IL • el ühtses protsessis valmistatud elementidest koosnev elektroonikalülitus
integraalvõrrand • mat võrrand, mis seob tundmatu funktsiooni tuntutega integraali abil

intellekt <intell|`ekt -ekti -`ekti 22e s> (sks Intellekt < ld intellectus arusaamine) • mõistus, aru, mõtlemisvõime; psühh inimesele omane võime maailma tunnetada; kõrgemate loomade võime uues olukorras otstarbekalt käituda
tehisintellekt info
1. tehisaru, modelleeritud ajuprotsessidest tulenev arvuti suutlikkus jäljendada inimese vaimset tegevust
2. arvutiteaduse haru, mis uurib ajuprotsesside modelleerimist elektronarvutil ja vastavate arvutisüsteemide loomise meetodeid

intifada [intifaada] (ar intifāḑah maha raputamine, vabanemine) • aj, pol mõiste, mida araablased kasutasid 1920–30ndatel võitluses juutide Palestiinasse asumise vastu; alates 1988. a-st tähistab vastuhakku Iisraeli võimule okupeeritud aladel

isomorfism <+ morf|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< iso- + -morfism)
1. samakujulisus; kahe objekti üksühene struktuurne vastavus, kus peale struktuurikomponentide arvestatakse ka nendevahelisi seoseid
2. keem, geol keemilistelt omadustelt ja struktuurilt lähedaste ainete võime moodustada segakristalle e tahkeid lahuseid
3. mat mõiste, mis väljendab kahe matemaatilise süsteemi struktuurset samaväärsust

kantri <k`antri 1e s> (ingl country music) • muus kantrimuusika, USA-sse väljarännanud Inglise, Iiri ja Šoti päritolu asunike muusika, pms meremeeste- ning kauboilaulud; XX s laienes mõiste ka teiste rahvaste USA-sse toodud ja seal osalt afroameerika folklooriga segunenud rahvalikule muusikale

kardinaalarv <+ `arv arvu `arvu 22e s> (< kardinaalne) • mat hulga võimsus, elementide arvu mõiste üldistus suvalistele hulkadele

kiraalsus <kir`aalsus -e 11~9 s> (< kr cheir käsi) • biol, keem oma peegelpildiga mitteühilduvus, orgaaniliste ühendite molekulide ruumilist struktuuri iseloomustav mõiste

kontraarsus <kontr`aarsus -e 11~9 s> (< kontraarne) • vastupidisus; loog kahe mõiste v otsustuse suhte liik

kontseptism <kontsept|`ism -ismi -`ismi 22e s> (hisp conceptismo < concepto mõte, mõiste, vaimukus) • aj, kirj barokne stiilisuund XVII s Hispaania proosas; kontseptismi iseloomustavad vaimukas, kuid kohati raskepärane mänglus mõistete ja kujunditega, aforistlikkus, ootamatud võrdlused ja antiteesid

korrelaat <korrel|`aat -aadi -`aati 22e s> (< kor- + ld perf partits relatus nimetatud, viidatud)
1. loog suhtepaarik, teineteisega vastastikuses seoses oleva mõistepaari üks liige; eeldab temaga seoses oleva mõiste olemasolu, nt laps – vanemad
2. lgv sõna v väljend, millele relatiivpronoomen viitab

kvaternioonid pl <kvaterni|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld quaterni neljakaupa) • mat analoogiliselt kompleksarvudele loodud veelgi üldisem arvude mõiste, kus arvud koosnevad neljast põhiühikust

liberum arbitrium [liiberum arb·itrium] (ld) • fil vaba otsustus, vaba tahe, skolastilise filosoofia idealistlik mõiste põhjuslikkusest mittetingitud, absoluutselt vabast inimtahtest. Vt ka indeterminism

logism <log|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr logos mõistus) • loog seisukoht, mille järgi kõik on maailmas mõistuspärane; asjade loogiline käsitlusviis

logograaf <+ gr`aaf graafi gr`aafi 22e s> (kr logographos < logos arvutus, seletus, mõistus, kõne + -graaf) aj
1. Vana-Kreeka ajalookirjutaja (VI–V s eKr); logograafid koostasid müüte ja legende mõistuspäraselt, seletades proosas linnade ajalugusid ja ülikusuguvõsade genealoogiaid, kirjeldasid võõraid maid ja rahvaid
2. tellitud kohtukõnede koostaja Ateenas
3. Hilis-Rooma arveametnik

logokraatia <+ kr`aatia 1 s> (< kr logos mõistus, mõte + -kraatia) • juhtivtöötajate kiht, kes usub mingi universaalse võtme olemasolu, mis tagab kõigi majandusprobleemide lahendamise

logos <logos -e 9 s> (kr sõna, mõiste, arvutus, käsitlus, mõistus) • fil vana- ja keskaja filosoofia termin, mida on kasutatud mitmesugustes tähendustes: üldine seaduspärasus, vaimne ürgolemus, mõistuspärane paratamatus; relig kristlikus filosoofias jumalik tarkus, mida sümboliseerib Jeesus Kristus

mens (ld) • mõistus, aru, vaim

mimesis [miimesis] (kr mimēsis kujutamine, jäljendamine) • fil esteetikas põhimõte, mille järgi tegelikkuse jäljendamine on üks kunstiloome olulisi printsiipe; mõiste võtsid kasutusele Platon ja Aristoteles, kes pidasid tegelikkuse idealiseerivat üldistust kunsti olemuseks ja eesmärgiks; kunst tegelikkuse võimalikult elutäpne kujutamine kirjanduses jt kunstides

missing link (ingl) • antr puuduv lüli; mitteteaduslik mõiste pms evolutsiooniteoorias mingite tundmatute arenguvormide kohta

müsteerium <müst`eerium -i 19~2e s> (ld mysterium < kr mystērion)
1. aj Vana-Kreekas ja -Roomas salajane usukultus, millest võisid osa võtta ainult pühitsetud (müstid)
2. relig tõde, mida saab mõista üksnes Jumala ilmutuse abiga, ususaladus
3. teater liik keskaja vaimulikke näidendeid Lääne-Euroopas; müsteeriume etendati esialgu kirikuis ladina keeles, hiljem linnaväljakuil rahvakeeles
4. piltl miski saladuslik, mõistatuslik

natural selection [nätš(ə)r(ə)l sel·ekš(ə)n] (ingl) • biol looduslik valik (ka loomulik valik), Ch. Darwini teooria olulisi mõisteid; mõiste sisu on selles, et keskkonnatingimused määravad, kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, kellel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad

new [njuu] (ingl) • uus
new age [njuu eidž] (ingl uus ajastu) • relig, fil mõiste tähistab uut terviklikku maailmakäsitust inimkonna globaalsete probleemide lahendamiseks; seda esindavad mitmesugused vaimsed ja religioossed voolud ning alternatiivsed liikumised
new journalism [njuu džöö(r)nəlizm] (ingl uus ajakirjandus)
1. 1880ndatel USA ajakirjanduses tekkinud suund
2. 1960ndatel USA-s tekkinud dokumentaalkirjanduse vool (pms reportaažid)

nooloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr nous mõistus, hing + -loogia) • fil hingeõpetus, Saksa filosoofi R. Euckeni (1846–1926) meetod kõrgemate hingeliste nähtuste uurimiseks

noosfäär <+ sf`äär sfääri sf`ääri 22e s> (< kr nous mõistus + sfäär) • süsteem, millesse kuuluvad tehnikaseadmed ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane tegevus

nootroopikumid pl <nootroopikum -i 19 s> (< kr nous mõistus, hing + tropos pööre, suund) • farm psühhofarmakonid, tinglik raviainete klass, mis arvatakse parandavat mälu ja õppimisvõimet

notsioon <notsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld notio) • mõiste

noumenon <noumenon -i 19 s> (kr nooumenon mõttes tajutav) • fil I. Kanti idealistlikus filosoofias tähtsat osa etendav mõiste, nn asi iseeneses, mis olevat printsipiaalselt tunnetamatu. Vastand fenomen, Vt ka kantiaanlus

nous (kr vaim, mõistus), ka nus • fil antiikfilosoofia põhimõisteid, mis väljendab kosmoses ja inimeses valitsevat mõistuslikku alget ja seaduspära

oligofreenia <oligofr`eenia 1 s> (< oligo- + kr phrēn mõistus) • med nõrgamõistuslikkus, kaasasündinud v varase lapseea ajukahjustusest tingitud mahajäämus vaimses arengus

ontoloogiline <+ loogili|ne -se -st 12 adj> • fil ontoloogiasse puutuv
ontoloogiline argument • fil, relig keskaegse skolastiku Anselmi (Canterburyst) esitatud ontoloogiline jumalatõestus, argument, mille järgi mõiste Jumalast kui kõige täiuslikumast olendist sisaldab juba iseenesest tõestust tema reaalse olemasolu kohta

-onüüm <+ on|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (kr -ōnymos -nimeline < onoma nimi) • nimi, nimetus, sõna, mõiste

operatsionalism <operatsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl operationalism < ld operari tegutsema, toimima) • fil nüüdisaja filosoofia ja teaduse metodoloogia suund, mis ühendab neopositivismi ja pragmatismi ideid; operatsionalismi järgi taandub mingi mõiste tähendus sellele mõistele vastavate operatsioonide hulgale

operon <operon -i 19 s> (ingl < pr opéron < opérer teostama, sooritama) • biol eeltuumse organismi geeniklaster, geenide regulatsiooni- ja transkriptsiooniüksus; mõiste ja termini võtsid kasutusele F. Jacob ja J. Monod 1961. a

ortogonaalsus <ortogon`aalsus -e 11~9 s> (< ortogonaalne) • risti olemine; mat perpendikulaarsuse mõiste üldistus

panlogism <panlog|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pan- + kr logos sõna, õpetus, mõistus) • fil õpetus olemise ja mõtlemise samasusest

parole [par·ol] (pr sõna) • keele igakordne avaldumine kõnes; lgv mõiste, mille tõi XX s alguses mõiste langue kõrval sisse strukturalistliku keeleteaduse teoreetik Ferdinand de Saussure. Vt ka langue

perifraas <+ fr`aas fraasi fr`aasi 22e s> (kr periphrasis) • kirj mõiste mitmesõnaline ümberütlus, kõnekujund, milles eseme v nähtuse nimetuse asemel mainitakse tema iseloomulikke tunnuseid v suhteid

pluralism <plural|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pluralis mitmus) • pluraalsus, palju(su)s, mitmekesisus; fil monismile vastanduv filosoofiakäsitus, mille järgi reaalsus koosneb paljudest võrdväärsetest ja üksteisest sõltumatutest olemise liikidest; mõiste võttis filosoofias 1712. a kasutusele C. Wolf, hiljem on levinud ka politoloogiasse, vt ka dualism, vastand monism; pol huvirühmade ja väärtushinnangute paljust tunnustav ühiskonnateooria

radikalism <radikal|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< radikaal) • äärmuslus, mõtte- ja tegutsemisviis, mis järgib jäigalt omaksvõetud põhimõtteid; tahtmatus mõista ja arvestada poliitikas teiste jõudude ja gruppide taotlusi; põhjalike, otsustavate ümberkorralduste jäik pooldamine

raison [res·o(n)] (pr) • aru, mõistus; põhjus
raison d’état [res·o(n) det·a] (pr) • riigi huvi, mis on kõige muu suhtes ülimuslik
raison d’être [res·o(n) deetr] (pr) • olemasolu õigustus

ratio [ratsio] (ld) • mõistus; mõte, põhjus, eesmärk
ratio decidendi [ratsio detsid·endi] • otsuse põhjus
ratio legis [ratsio leegis] • seaduse mõte, eesmärk v põhjus

ratsionaalne <ratsion`aal|ne -se 2 adj> (ld rationalis mõistuslik < ratio mõistus) • mõistuspärane, mõistuslik; kainelt asjalik; otstarbekohane, põhjendatud

ratsionaalsus <ratsion`aalsus -e 11~9 s> (< ratsionaalne) • fil korrastatuse, mõistlikkuse, otstarbekuse, teaduslikkuse jms tähendusega mõiste filosoofilistes ja kulturoloogilistes õpetustes

ratsionalism <ratsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr rationalisme < ld rationalis mõistuslik)
1. fil tunnetusteoreetiline suund, mille järgi kindlate teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, mitte meeleline ega praktiline kogemus; tõe kriteeriumiks on teadmiste selgus ja loogiline korrektsus, mitte praktika, vt ka empirism, vastand sensualism
2. relig liikumine, mis rõhutab usu mõistuslikku külge ning eitab maailmas valitsevaid seletamatuid jõude, vt ka irratsionalism
3. arhit 1920ndatel tekkinud arhitektuuristiil, funktsionalismi (1) paralleelnimetus

sacrificium [sakrif·itsium] (ld) • relig ohver, eriti missaohver
sacrificium intellectus [sakrif·itsium intell·ektus] • mõistuse ohverdamine, mõistuse allutamine mingitele muudele kaalutlustele; relig jesuiitide kohustus sundida mõistus vaikima usu kasuks

sanitas [saanitas] (ld) • tervis, terve mõistus

seks <s`eks seksi s`eksi 22e s> (ingl sex < ld sexus sugupool) • inimese seksuaalsuse avaldumisvormide üldnimetus; suguelu; suguline vahekord
seksisõltuvus • med haiglane, küllastumatu suguelutung
turvaseks • seksuaalvahekord kondoomi vm kaitsevahendeid kasutades, et vältida suguhaigustesse nakatumist, seksi ajal ei lasta partneri kehavedelikel sattuda oma kehasse ja vereringesse; mõiste tuli kasutusele seoses aidsi levikuga maailmas, vt ka petting

sens commun [sa(n)s kom·ä(n)] (pr) • terve mõistus. Vt ka common sense

sensus communis [sensus kommuunis] (ld) • ühistaju, ühismeel; terve mõistus. Vt ka common sense

separaablus <separ`aablus -e 11~9 s> (< ld separabalis eraldatav < separare eraldama) • mat loenduvusega seotud mõiste

skisofreenia <skisofr`eenia 1 s> (< kr schizō lõhun + phrēn mõistus, vaim) • med vaimuhaigus, mille põdeja kannatab tajumis-, mõtlemis-, tahte- ja tundeelu häirete ning isiksuse lõhenemise all

spiritualism <spiritual|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritualis vaimne, hingeline < spiritus hing, vaim) • fil vaimu maailma põhialuseks pidavad filosoofia suunad (mõiste pärineb XVII s-st)
usuline spiritualism • relig hõlmab vaimu vahetut toimimist tunnistavaid ususuundi (nt kveekerid, pietism)

tautoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr tautologia < tauto- sama- + legō ütlen)
1. kirj tähendusliiasus, samasõnasus, sama v lähedase tähendusega sõnade ning väljendite tarbetu kordamine; stiilivõttena pleonasmi alaliik
2. loog loogikaviga, mis seisneb väite tõestamises v mõiste defineerimises sellesama väite v mõiste varal, vt ka idem per idem

terminus (keskld < ld piir) • mõiste, termin; loog term, otsustuse element; jur tähtpäev, tärmin
terminus ad quem [terminus ad kvem] • aeg, milleni (midagi arvutatakse)
terminus ante quem [terminus ante kvem] • aeg, enne mida dateeritav sündmus toimus
terminus ante quem non [terminus ante kvem noon] • aeg, enne mida dateeritav sündmus ei saanud toimuda
terminus post quem [terminus post kvem] • aeg, pärast mida dateeritav sündmus toimus
terminus post quem non [terminus post kvem noon] • aeg, pärast mida dateeritav sündmus ei saanud toimuda
terminus technicus [terminus tehnikus] • oskussõna

triaad <tri|`aad -aadi -`aadi 22e s> (kr trias kolm(e)sus)
1. kolmik, kolme isiku, eseme v mõiste kogum v ühtsus
2. arheol kolmikleid, kolmest väärisesemest v esemete rühmast koosnev arheoloogiline leid, mis aitab kaasa leiupiirkonna ja selle rahva kultuuri uurimisel
3. fil kolmeastmelisus, mis iseloomustab Hegeli filosoofias dialektilist arenemist: tees, antitees, süntees (2)

Übermensch [üübermenš] (sks) • fil üliinimene; täiuslik, erakordsete võimetega inimene (mõiste pärineb Saksa filosoofi Fr. Nietzsche filosoofilisest käsitlusest)