[VSL] Võõrsõnade leksikon

adagietto [adadž·etto] (it) • muus pisut kiiremini kui adagio; lühike adagio-heliteos; muusikalise suurvormi adagio’st pisut kiirem osa v iseseisev heliteos

ad libitum (ld), lüh ad lib.
1. soovi kohaselt; oma äranägemisel
2. muus ettekande tempolis-rütmilist vabadust v mitte tingimata vajalikku pilli v muusikalõiku tähistav märge, vt ka a piacere

agoogika <agoogika 1 s> (< kr agōgē tempo) • muus väikesed muudatused (kiirendused ja aeglustused) muusikalise ettekande tempos ilmekuse lisamiseks

akademism <akadem|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< akadeemia)
1. kindlaksmääratud traditsioone dogmaatiliselt järgiv ainekäsitlus teaduses, kirjanduses, kunstis, muusikas jm
2. kunst XVII–XIX s kunstisuund, mis järgis antiikaja ja renessansi eeskujusid

appoggiatura [appodžiatuura] (it) • muus meloodiakaunistus (eellöök) pms XVII–XVIII s muusikas

avangardism <avangard|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr avant-gardisme < avangard) • kunst, kirj, muus mitme XX s kunstisuuna üldnimetus, modernismi äärmuslik väljendusvorm, ka kirjanduses ja muusikas eksperimenteeriv, tavalisi väljendusvahendeid hülgav ja uutele väljendusvormidele teed rajav suund

barokk <bar|`okk -oki -`okki 22e s> (pr baroque < port barroco korrapäratu kujuga pärl), barokkstiil <+ st`iil stiili st`iili 22e s> • kunst, kirj, muus XVI s lõpus Itaalia hilisrenessansist võrsunud ja XVII s keskpaigani Euroopas valitsenud kunstistiil (ehituskunstis, kujutavas kunstis, kirjanduses ja muusikas), mida iseloomustavad dekoratiivne toredus, kaunistusmotiivide kuhjamine, maalilisus, valguse ja varju kontrastimine

cajun [keidžən] (ingl < pr les Acadiens akaadialased < pn Acadie, endine Prantsusmaa koloonia praeguse Kanada alal)
1. muus USA Prantsuse asunike folkloorsele muusikale toetuv kantristiilile lähedane muusikavool
2. kok maitseainesegu (paprika, küüslauk, valge ja must pipar, tüümian jt)

capoeira [kapo·eira] (port) • sport Brasiiliast pärit segu võitluskunstist, tantsust, muusikast ja laulust

dissonants <disson|`ants -antsi -`antsi 22e s> (pr dissonance < ld dissonans lahkheliline, kooskõlatu) • muus ebakõla, konsonantsi rikkumine tonaalses muusikas, helisuhe v heliühend, milles mõni heli ei sula teiste samaaegsetega üheks helimuljeks, vastand konsonants; piltl lahkheli, ebakõla, kellegi sõnade v käitumise mittevastavus konkreetsele olukorrale

ekspressionism <ekspression|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr expressionnisme < expression väljendus, ilme < ld expressio väljendusrikkus) • kunst, kirj, muus vool Euroopa kujutavas kunstis, kirjanduses, muusikas ning lava- ja filmikunstis XX s; seadis esikohale kunstnikust enesest lähtuva idee ja tema elamuste väljendamise eksalteeritud, paatoslikus, fantastiliselt liialdatud kujunditega stiilis

eurütmia <eur`ütmia 1 s> (kr eurhythmia < eu- < rhythmos korrapärane liikumine, kord) • hea proportsioon (arhitektuuris); ühtlane rütm, kaunis väljenduslik tasakaal (muusikas, liigutustes ja tantsus, kõnes)

figuratsioon <figuratsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld figuratio kujundamine < figurare kuju andma) • muus heliteose muusikalise faktuuri mitmekesistamine harmoonia-, meloodia- v rütmielementide teisendamisega

harmonett <harmon|`ett -eti -`etti 22e s> (sks Harmonette < Mundharmonika suupill < kr harmonikos muusikaline, harmooniline < harmoonia) • muus 1950ndatel konstrueeritud mängu- ja saatesuupill

harmoonika <harmoonika 1 s> (sks Harmonik < kr harmonikos muusikaline, harmooniline < harmoonia) • muus lõõtspill, lõõtsa ja nupustikuga käsipill, hrl diatoonilise heliastmikuga; leiutatud XIX s alguses

impressionism <impression|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr impressionnisme < impression mulje < ld impressio sissevajutamine, mulje) • kunst, muus, kirj 1870ndatel Prantsusmaal tekkinud suund kujutavas kunstis, muusikas ja kirjanduses, asetas rõhu looja põgusate muljete, hetkemeeleolude, -elamuste ja -tunnete jäädvustamisele

interluudium <interl`uudium -i 19~2e s> (keskld interludium < inter- + ld ludus mäng)
1. muus intermetso, muusikaline (nt ooperis, süidis, sonaadis) v lavaline vahemäng; oreli vahemäng (nt koraali salmide vahel)
2. teater, aj väike janditaoline näidend keskajal

intermeedium <+ m`eedium -i 19~2e s> (< ld intermedius vahepealne) muus
1. intermetso, kerge lõbus muusikaline vahepala tõsise iseloomuga näidendi vaatuste vahel XVI–XVII s, draama v ooperi vaatuste vahel XVII–XVIII s, millest kasvas välja opera buffa
2. vahemäng fuuga osade v teema esituste vahel

kantri <k`antri 1e s> (ingl country music) • muus kantrimuusika, USA-sse väljarännanud Inglise, Iiri ja Šoti päritolu asunike muusika, pms meremeeste- ning kauboilaulud; XX s laienes mõiste ka teiste rahvaste USA-sse toodud ja seal osalt afroameerika folklooriga segunenud rahvalikule muusikale

koor <k`oor koori k`oori 22e s> (kr choros tants, tantsutrupp, laulukoor)
1. muus lauljate kollektiiv; selle poolt esitatava muusikalise lavateose osa
2. arhit kiriku peaaltarit ümbritsev ruum koos kirikupinkidega liturgilise tunnipalve pidamiseks
3. kõnek kiriku altarivastases osas ja külgedel asetsev rõdu, oreliväär, empoor

krummhorn <kr`ummh|`orn -orni -`orni 22e s> (sks Krummhorn < krumm kõver + Horn sarv) • muus J-tähe kujuline topeltlesthuulikuga puhkpill, mida kasut pms XV–XVII s muusikas

kurandid pl <kur|`ant -andi -`anti 22e s> (vn куранты < pr courant jooksev) • muus kellamängud, muusikalised tornikellad

largo (it laialt) • muus väga aeglaselt, kõige pikaldasem tempo muusikas; väga aeglases tempos muusikapala v heliteose osa

maneer <man|`eer -eeri -`eeri 22e s> (pr manière < ld manuarius käepärane, käsi-, käe- < manus käsi)
1. käitumisviis, komme, harjunud toimimisviis
2. ainestiku käsitluslaad (kirjanduses, muusikas, kunstis jne)

meloodia <mel`oodia 1 s> (< kr melōidia laulmine, koorilaul < melos viis + ōidē laul) • muus viis, helide järjestus, mis sisulises seoses olevaist helidest moodustab muusikalise mõtte

modernism <modern|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< modernne)
1. kirj, kunst, muus uuenduslikkust taotlev suund, mis kujunes välja XX s alguse kirjanduses, kunstis ja muusikas (abstraktsionism, dadaism, ekspressionism, kubism, pop art jt)
2. relig XIX s lõpus katoliiklikes ringkondades tekkinud suund usu lepitamiseks teadusega

moment musical [mom·a(n) müzik·al] (pr muusikaline hetk) • muus lühike vabavormiline lüüriline instrumentaalpala, hrl klaveripala

monotemaatika <+ temaatika 1 s> (< mono- + temaatika) • muus kompositsioonitehnika; üheainsa läbiva muusikalise teemaga heliteos

moodus <moodus -e 9 s; m`oodus -e 11~9 s> (ld modus mõõt, määr, viis, harmoonia, meloodia) viis, laad
1. fil olemise laad, viis, kuidas atribuut avaldub (nt kui ruumiline ulatuvus on materiaalse asja atribuut, siis konkreetne kuju on moodus)
2. lgv kõneviis, näitab kõneleja suhet öeldavasse ja öeldava suhet tegelikkusega, vt ka indikatiiv, konditsionaal, imperatiiv, konjunktiiv1, optatiiv, potentsiaal
3. muus helilaad; keskaegne diatooniline helilaad v hilisemas muusikas selle analoog; XX s muusika kõrgusvormel; modaalnoodikirjas rütmivormel; seeriamuusikas kõrgus-, vältus-, tugevus- vm rida

musikaalne <musik`aal|ne -se 2 adj> (keskld musicalis muusikaline, muusika- < muusika) • muusikaandeline

muusikal <muusikal -i 19 s> (ingl musical < musical comedy muusikaline komöödia) • muus, teater muusikaline lavateos opereti, revüü ja laulumängu sugemetega

nomos <nomos -e 9 s> (kr) aj
1. kohustav, üldkehtiv ja püsiv elunorm Vana-Kreekas, laiemas tähenduses hõlmas ka teiste rahvaste kombeid ja tavasid
2. Vana-Kreeka seadusandlike komisjonide otsus
3. fil Vana-Kreeka filosoofias maailma- v loodusseadus
4. muus kreeka muusikas meloodiamall, mille alusel muusikud improviseerivad, algselt kultuselaul

nonstop <n`onst|`op -opi -`oppi 22e s, adj> (ingl non-stop) • ilma (vahepealsete) peatusteta, katkestusteta, pausideta (eriti etenduse, muusikasaate jms kohta)

ooper <`ooper -i 2e s> (it opera < ld tegevus) • muus muusikaline lavateos, mis põhineb teksti, vokaal- ja instrumentaalmuusika ning näite-, tantsu- ja kujutava kunsti sünteesil

operett <oper|`ett -eti -`etti 22e s> (it operetta < ooper) • muus, teater lõbusasisuline muusikaline lavateos, milles kõneldav tekst vaheldub laulu ja tantsuga

orel <orel -i 2e s> (sks Orgel < ld organum < kr organon tööriist) • muus klahvpill, mille heli tekitavad suure heliulatusega ja rohkete kõlavärvingutega viled
orelpunkt • muus pedaal, mitmehäälses muusikas kestvalt ühel kõrgusel kõlav heli v kooskõla, mis ei sõltu teiste häälte liikumisest ega harmoonia muutustest

plagaalne kadents (< keskld plagalis < kr plagios põik-, kõrval- + kadents), plagaallõpp <+ l`õpp lõpu l`õppu 22e s> • muus muusikalise mõtte v lause lõppkäik, milles eelviimane akord on 4. astme (subdominandi) harmoonias ning liigub 1. astmele (toonikale). Vastand autentne kadents

polütonaalsus <+ ton`aalsus -e 11~9 s> (< polütonaalne) • muus mitme tonaalsuse ühendamine, eri helistike samaaegne kasutamine; omane XX s muusikale

postmodernism <+ modern|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< post- + modernism)
1. fil üldnimetus XX s viimase kolmandiku mitmele filosoofilisele vaatele, mis vastanduvad Descartes’ist alanud modernistlikule filosoofiale; leitakse, et ei ole enam absoluutset filosoofilist tõde ega objektiivsust, kõik vaated on vaid tõlgendused
2. 1960–70ndatel tekkinud kultuuritendentside koondnimetus kirjanduses, kujutavas kunstis, muusikas, arhitektuuris, filmis, teatris; postmodernismi iseloomustab määramatus, pluralism, kõigi mõistete ja väärtuste lammutamine

raaga <raaga 16 s> (sanskr rāga) • muus India klassikalises muusikas 5–7-heliline meloodiavormel, millel on kindel rütmika ja iseloom

reggae [rege(i)] (Ameerika ingl kõnek) • muus 1960ndatel afrokariibi tantsumuusika (kalüpso, mambo) ja New Orleansi rütmibluusi segunemisel tekkinud muusikastiil

reministsents <reminists|`ents -entsi -`entsi 22e s> (< ld reminiscentia meeldetuletus)
1. ähmane mälestus, (ununenu) meenumine
2. psühh mälu iseärasus: õpitu meenub mõne päeva pärast kergemini kui kohe pärast õppimist
3. kirj võõra teose järelkaja poeesias, muusikas jm; hrl ebateadlik laenamine, vt ka allusioon, plagiaat

repliik <repl|`iik -iigi -`iiki 22e s> (pr réplique < ld replicare lahti rullima, kordama, vastama)
1. lühike (tabav) vastuväide v vastus
2. kuulaja vastuvaidlev vahelehüüe v märkus (kongressil, istungil, koosolekul)
3. jur lühike vastus mõne teise kohtulikust vaidlusest osavõtja väidetele
4. kirj vastus dialoogis, laiemas tähenduses igasugune dialoogi fraas (1)
5. muus muusikalise fraasi kordamine teise hääle v teise tonaalsusega
6. kunst kunstniku omakäeline kordus oma tööst, vt ka koopia

rhythm and blues [riθm änd bluuz] (ingl rütm ja bluus), lüh r'n'b • muus Põhja-Ameerika neegritelt pärit muusikastiil, tekkis 1940ndatel, saanud mõjutusi džässilt, bluusilt ja gospellaulult

riff2 <r`iff rifi r`iffi 22e s> (ingl) • muus korduv lühifraas muusikas, eriti džässis

rock’n’roll [roknr·o(u)l] (ingl „õõtsu ja veereta“) • tants tempokas punkteeritud rütmiga ⁴/₄-taktimõõdus improvisatsiooniline seltskonnatants; muus 1950ndatel USA-s tekkinud muusikastiil. Vt ka rokk

rokokoo <rokok`oo 26i s> (pr rococo < rocaille kivikestest ja teokarpidest ornament) • kunst, arhit, muus barokist arenenud elegantne ja toretsev stiil arhitektuuris, kunstis ning muusikas (galantne stiil); tekkis XVIII s ning saavutas õitseaja Prantsusmaal Louis XV ajal

solfedžo <solf´edžo 16 s> (it solfeggio < sol + fa) • muus helikõrgus- ja -vältussuhete taju arendavad harjutused, mida lauldakse silp- või tähtnimetusi kasutades; õppeaine, mille eesmärk on muusikalise kuulmise ja noodist laulmise oskuse väljaarendamine. Vt ka solmisatsioon

sound [saund] (ingl) • muus heli, hääl; kõla, helivärving, saund; ka mingile orkestrile iseloomulik muusikastiil

žanr <ž`anr -i 2e s; ž`anr žanri ž`anri 22e s> (pr genre liik < ld genus päritolu, liik) • kunstiloomingu sisu iseloomust tingitud ja ajalooliselt traditsiooniliseks saanud esitamis- v kujutamisvorm (nt kirjanduses romaan, novell1 jne, kunstis natüürmort, olustikumaal jne, muusikas laul, kantaat, kvartett jne)
žanrimaal • kunst olustikumaal, inimesi nende igapäevases ümbruses ja tegevuses kujutav maal

tenor <tenor -i 2e s> (it tenore) muus
1. kõrgeim meeshääl (tenorid liigitatakse hrl lüürilisteks ja dramaatilisteks tenoriteks); sellise häälega laulja; vastav häälerühm kooris
2. keskaegses muusikas kontrapunktilise heliteose juhthääl
3. puhkpilliorkestris kasutatav vaskpuhkpill
tenorivõti, ka c-võti, do-võti • muus noodivõti, mis määrab esimese oktavi do asukoha neljandal noodijoonel

vokaalsümfooniline <+ sümfoonili|ne -se -st 12 adj> (< vokaalne) • muus inimhäälele ja sümfooniaorkestrile kirjutatud (nt muusikalise suurvormi kohta)