[VSL] Võõrsõnade leksikon

akromonogramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< akro- + monogramm) • kirj luuletus, mille iga järgmine värss algab eelmise värsi lõpusilbiga

akrostihhon <akr´ostihhon -i 19 s> (< akro- + kr stichos rida, värss) • kirj luuletus, mille ridade algustähed moodustavad sõna v lause

ballaad <ball|`aad -aadi -`aadi 22e s> (pr ballade < keskld ballare tantsima) • kirj alguses keskaegne tantsulaul; hiljem fantastilise, ajaloolise v heroilise sisuga, sageli sünge v salapärase värvinguga eepiline luuletus; nüüdisajal lüroeepilist laadi mitmestroofiline luuleteos; muus lüroeepilise sisuga muusikateos
ballaadooper • muus ballaadilaadne ulatuslik heliteos rahvalaulude ja -muusikaga

carmen [karmen] (ld) • kirj laul, lüüriline luuletus; juhu- v pidulik luuletus

ekloog <ekl|`oog -oogi -`oogi 22e s> (kr eklogē valik) • kirj antiikses luules: väljavalitud luuletus; hiljem (dialoogiline) karjaselaul, lähedane idüllile ja pastoraalile

eleegia <el`eegia 1 s> (kr pl elegeia < elegos laul, viis)
1. kirj antiikajal distihhonidest koosnenud luuletus, algselt kaebelaul, hiljem mitmekesise sisuga; nüüdisajal lüüriline kurvasisuline luuletus
2. muus kurvatooniline vokaal- v instrumentaalpala

enkoomion <enk`oomion -i 19~2e s> (kr enkōmion) • aj, kirj kiidulaul, (kedagi) ülistav luuletus, kõne v kirjutis Vana-Kreekas ja -Roomas

epigramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (kr epigramma) kirj
1. aj Vana-Kreekas algselt pealiskiri mälestus- v hauasambal, pühendkingil jm, hiljem väike luuletus eleegilistes distihhonides; Vana-Rooma lühike pilkeluuletus
2. tänapäeval satiiriline lühiluuletus mis tahes värsimõõdus

epood <ep`ood epoodi ep`oodi 22e s> (kr epōidos järellaul < epi- + kr ōidē laul) kirj
1. antiikajal: lüüriline luuletus, milles pikk värsirida vaheldub lühikesega
2. lõpplaul, Vana-Kreeka koorilaulus esimesele kahele osale (stroofile ja antistroofile) järgnev kolmas osa

gaseel <gas|`eel -eeli -`eeli 22e s> (ar ghazal armusõnad, flirt) • kirj lüüriline luuletus Idamaade kirjanduses, koosneb 5–12 beidist

georgikon <ge´orgikon -i 19 s> (< kr geōrgikos põllutöö- < geōrgos maaharija) • kirj põlluharimist ülistav õpetlik luuletus antiikkirjanduses

gloss <gl`oss glossi gl`ossi 22e s> (kr glōssa keel; selgitust vajav sõna)
1. tundmatu sõna v väljend; selle seletus v tõlge (eriti kreeka- v ladinakeelse) teksti ridade vahel, serval v all; (pilkav) märkus, ääremärkus, tõlgendav märkus
2. lgv sõna, väljendi v fraasi detailne grammatiline seletus
3. kirj teatav keskaegne 4-realisest motost ja neljast 10-realisest stroofist koosnev luuletus

hümn <h`ümn hümni h`ümni 22e s> (kr hymnos) muus
1. Vana-Kreekas pidulik kiituslaul jumalate v kangelaste auks; kirj piduliku sisuga lüüriline luuletus
2. pidulik laul, mis on tunnustatud riikliku (riigihümn) v seltsiühtsuse sümbolina
3. ülevpidulikus laadis heliteos

impromptu [ä(n)pro(n)pt·ü] (pr < ld in promptu käepärast, nähtaval, juures olles)
1. ettevalmistamatult, improviseerides
2. kirj, muus improviseeritud luuletus v muusikapala

improvisatsioon <improvisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (it improvvisazione < improviseerima) • ettevalmistamatult millegi tegemine v korraldamine, improviseerimise tulemus; hetkevaimustuses luuletuse, muusikapala (eriti džässis), kõne vm loomine selle esitamise ajal; selliselt loodud luuletus, muusikapala, kõne vm

monoriim <+ r`iim riimi r`iimi 22e s> (pr monorime < mono- + rime riim) • kirj üheriimiline, ühe ja sama riimiga luuletus

muhammas <muh´ammas -e 9 s> (ar viiestatud) • kirj tadžiki-pärsia kirjanduses viierealistest stroofidest koosnev luuletus; võib olla autori algupärand v mingi gaseeli arend

ood <`ood oodi `oodi 22e s> (kr ōidē laul) • kirj, muus algul igasugune koorilauluks sobiv luuletus, hiljem (ka ladina keeles) kunstipärane lüüriline luuletus; tänapäeval pidulik ja ülev luuletus, ülistus- v kiidulaul

paignion <p`aignion -i 19~2e s> (kr nali) • aj, kirj eri pikkusega värssidest koosnev figuraalne luuletus, mille kirjapilt meenutab luuletuses kirjeldatava eseme kuju; tekkis hellenismi ajal, leidis kasutust eriti barokkluules

palinood <palin|`ood -oodi -`oodi 22e s> (kr palinōidia < palin uuesti + ōidē laul) • kirj luuletus, kus autor avalikult võtab tagasi oma endised väited

pastoraal <pastor|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld pastoralis karjase-) • kirj, muus idülliline karjaselaul v -luuletus kirjandusliigina; maaelu romantiliselt kajastav kirjandusteos, muusikapala v pilt
pastoraalkirjandus • idülliline karjuseelu kujutav kirjandus XIV–XVIII s Euroopas

poeem <po`eem poeemi po`eemi 22e s> (kr poiēma tehtu, teos, luuletus) • kirj pikem jutustav lüürilise koega värssteos; muus programmiline lüürilist laadi, sageli sonaadivormis instrumentaalpala

propemptikon <prop´emptikon -i 19 s> (ld propempticon < kr propemptikos (teele) saatev) • kirj, aj luuletus, milles soovitakse reisile minevale sõbrale head teed (viljeldi hellenismi ajal)

qasīda [kasiida] (ar qaşīdah) • kirj araabia luules seitsmest värsist pikem luuletus (hrl ülistusluuletus)

rondoo <rond`oo 26i s> (pr rondeau < rond ümmargune), rondell <rond|`ell -elli -`elli 22e s> (keskpr rondel) • kirj kolmestroofiline 9–15-värsiline (vana)prantsuse luuletus, mille 2 esimest värssi korduvad refräänina 2. stroofi lõpus ja esimene värss kordub 3. stroofi lõpus

sekstiin <sekst|`iin -iini -`iini 22e s> (pr, ingl sextine < it sestina, ld sex kuus) • kirj keerulise riimiga 6-värsiline stroof; kuuest 6-värsilisest põhi- ja 3-realisest lõppstroofist koosnev luuletus on liitsekstiin

sonett <son|`ett -eti -`etti 22e s> (it dem sonetto < suono hääl) • kirj keskaegsest Itaalia kirjandusest pärinev luulevorm, 14-realine kindla vormiga luuletus, jaguneb Itaalia ja Inglise sonetiks
sonetipärg • kirj kindlal viisil omavahel seostatud 15 sonetist koosnev luuletus

tanka <tanka 16 s> (jpn < tan lühike + ka luuletus) • kirj VII s väljakujunenud Jaapani klassikalise luule vorm; koosneb 31 silbist, mis asetsevad viies reas (5–7–5–7–7 silpi)

telestihhon <tel´estihhon -i 19 s> (< kr telos lõpp + stichos värss) • kirj luuletus, mille värsiridade viimased tähed v silbid (v sõnad) moodustavad ülalt alla lugedes sõna (v lause)

tertsett <terts|`ett -eti -`etti 22e s> (it terzetto < terzo kolmas < ld tertius)
1. muus pms kolmele häälele kirjutatud vokaalheliteos; ka selle esitajad
2. kirj vabalt valitud riimijärjestusega 3-realiste stroofidega luuletus; soneti 3-realine lõppstroof

triolett <triol|`ett -eti -`etti 22e s> (pr triolet) • kirj XIII s Prantsuse luules tekkinud kindla riimisüsteemiga 8-realine luuletus v stroof