[VSL] Võõrsõnade leksikon

anostoos <+ ost|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< an- + kr osteon luu) • med luukadu, luukõhetus e -atroofia

apofüüs <apof|`üüs -üüsi -`üüsi 22e s> (kr apophysis jätke)
1. anat luu väljuv osa e jätke
2. geol hargsoon, tardkivimikehast hargnev sama kivimi soon

artikulatsioon <artikulatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld articulare liigendama; selgesti hääldama < articulus liige; lõik)
1. anat liiges, kahe luu (v kõhre) vaheline ühend
2. lgv hääldus, häälikute moodustamine kõneelunditega
3. muus laulmisel häälikute hääldamise viis, üksikute helide ühendamise või esiletoomise moodus
artikulatsioonibaas • lgv hääldusalus, igale keelele v murdele omane häälduselundite asend ja toimimissuund häälikute moodustamisel

diploe <dipl`oe 26 s> (uusld < kr diploos kahekordne) • anat kobevik, koljuluude vahel leiduv luu käsnollus

eksostoos <+ ost|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< ekso- + kr osteon luu) • med luuvohang, kooljaluu (kõnek)

endokarp <+ k`arp karbi k`arpi 22e s> (< endo- + kr karpos vili) • bot puuvilja viljakesta seesmine osa, mis tekib vilja valmimisel sigimikuseinast (nt õunal kilejas vahesein, ploomil nn luu)

enostoos <+ ost|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< en- + kr osteon luu) • med luusissekasve, sissepoole kasvav luuvohand

fišbein <f`išb|`ein -eini -`eini 22e s> (sks Fischbein < Fisch kala + Bein jalg, luu) • aj kiussarvis, vaalakiustest valmistatud sarvjad painduvad plaadikesed; kasuti nt korsettide kõvendamiseks

fluoroos <fluor|`oos -oosi -`oosi 22e s> • med krooniline luu- ja hambahaigus, mis tekib fluoriidide liigsisaldusest joogivees

fosfor <f`osfor -i 2e s> (< kr phōsphoros valgusekandja), tähis P • keem keemiline element, järjenr 15, aatomm 30,97; värvuselt kollane, punane, violetne jne; leidub looduses ainult mineraalides (apatiit, fosforiit), samuti luu- ja närvikoes, valkudes

fragment <fragm|`ent -endi -`enti 22e s> (ld fragmentum tükk, kild) • katke, katkend; med murdunud luu tükk, kild; kunst kunstiteose (säilinud) osa

glüptika <glüptika 1 s> (kr glyptikē < glyphō lõikan välja, graveerin) • kunst kivi-, vääriskivi-, klaasi-, luu- ja metallilõikekunst

hüperostoos <+ ost|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< hüper- + kr osteon luu) • med luukoe vohamine luuväljakasvete v luu paksenemise näol, liigluustumus

inkaluu <+ l`uu 26i s> • anat kuklaluu ülaosast ristõmblusega eraldatud luu (leidub peruulaste ja inkade koljudel)

inkrustatsioon <inkrustatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld incrustatio katmine (hrl marmoriga) < in- + crusta koor, koorik)
1. kunst panustehnika, mille puhul pehmesse kõvastuvasse materjali (kips, kitt) surutakse kõvast materjalist (luu, puu, klaas, kivi) killud mitmevärvilise mustri saamiseks (vt ka intarsia, marketrii); selles tehnikas kaunistus
2. tekst valgetikandi kaunistamine sisseõmmeldavate pitsmotiivide ja vahepitsidega
3. geol õhuke mineraalne koorik v selle tekkimine kivimeil, fossiilidel vm
4. med lubjastumine, kivistumine

kallus <k`allus -e 11~9 s> (< ld callus mõhn)
1. bot taimel vigastatud kohas (lõikepinnal) moodustuv haavakude
2. med luumõhn, luuarm; luukude, mille abil murdunud luu otsad kokku kasvavad; nahamõhn, sarvestunud nahapaksend

karioosne <kari`oos|ne -se 2 adj> (< ld cariosus pehkinud, mädanenud) • med luu- v hambasööbijast rikutud

mikroliit <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< mikro- + -liit)
1. geol mõningate purskekivimite peeneteralises v klaasjas põhimassis leiduv nõeljas, prismaline v plaatjas mikroskoopiline kristall
2. pl arheol väikesed kolmnurga-, ristküliku-, trapetsi- v segmendikujulised õhukestest tulekivilaastudest esemed, mille üks äär v mitu äärt on töödeldud retušštehnikas; tulid kasutusele hilispaleoliitikumis, kasutati nooleotstena ning luu- ja puitesemete servasoontesse kititud teradena

monostootiline <+ stootili|ne -se -st 12 adj> (< mono- + kr osteon luu) • anat ühte luusse puutuv, ühe luu

osseiin <osse|`iin -iini -`iini 22e s> (< ld osseus luu-, luust) • biol luukoe orgaaniline põhiollus, üks liitvalkudest

ossifikatsioon <ossifikatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld os, gen ossis luu + -fikatsioon) • biol luustumine, luuks muutumine

ossifitseeruma <ossifits`eeruma 27 v> (< ld os, gen ossis luu) • biol luuks muutuma, luustuma

ossuaarium <ossu`aarium -i 19~2e s> (ld ossuarium < os luu)
1. urn vm anum inimluude säilitamiseks
2. inimluude säilitamise koht, luukamber

osteo- (< kr osteon luu), oste- • luu-

osteokondriit <+ kondr|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< osteo- + kondriit) • med luu- ning kõhrepõletik

osteokondroos <+ kondr|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< osteo- + kr chondros kõhr) • med luu- ning kõhrolluse mandumine v väärastumine

osteokondropaatia <+ p`aatia 1 s> (< osteo- + kr chondros kõhr + -paatia) • med luu- ja kõhrkoe samaaegne kahjustus, kaasub ebanormaalne kõhresisene luustumine

osteomalaatsia <+ mal`aatsia 1 s> (< osteo- + kr malakia pehmus) • med luupehmumus, ainevahetushaigus, mille tagajärjel luu muutub kaltsiumivaeseks

ostiit <ost|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< kr osteon luu) • med luupõletik

periost <peri|`ost -osti -`osti 22e s> (< peri- + kr osteon luu), periosteum <peri`osteum -i 19~2e s> • anat luuümbris

sünostoos <+ ost|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< sün- + kr osteon luu) • anat luuliidus, luude normaalne v ebanormaalne kokkukasve luukoe abil