Sõnastik peegeldab 2012. aasta seisu. Sõnastikku enam ei täiendata, parandatakse vaid vigu. Aegamööda kantakse sõnastiku materjal üle EKI ühendsõnastikku. Tagasiside kaudu saabunud parandusettepanekuid analüüsitakse ühendsõnastiku toimetamisel.
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 911 artiklit, väljastan 200
a-, täishäälikute ees an- (kr) • lgv eesliide pms kreeka päritolu sõnades, väljendab eitust v mingi omaduse puudumist, nt asümmeetria, anorgaaniline; vahel ka intensiivsust tähenduses väga, üpris
abessiiv <abess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld abesse puuduma) • lgv ilmaütlev kääne; eesti keeles lõpuga -ta, nt tegevuse/ta. Vt ka karitiiv
ablatiiv <ablat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld (casus) ablativus < aufero, perf partits ablatus ära võtma v viima) • lgv alaltütlev kääne; eesti keeles lõpuga -lt, nt töö/lt
ablaut <`abl|`aut -audi -`auti 22e s> (sks Ablaut) • lgv indoeuroopa keeltes reeglipärane täishäälikute vaheldus samas tüves, nt binden, band, gebunden saksa keeles
abreviatuur <abreviat|`uur -uuri -`uuri 22e s> (keskld abbreviatura < ld abbreviare lühendama < brevis lühike) • lgv täht- v silplühend, ka lühend tingmärgi näol; muus lühend v lihtsustus noodikirjas
absolutiiv <absolut|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld absolutus sõltumatu, tingimatu) • lgv ergatiivikeeltes esinev kääne, millega tähistatakse intransitiivse verbi subjekti ja transitiivse verbi objekti
abstraktnoomen <+ n`oomen -i 2e s> (< abstraktne + noomen) • lgv abstraktset mõistet tähistav nimisõna
abu (ar abū isa) • lgv liitosa araabia nimedes
ad- (ld juurde) • lgv suunda väljendav eesliide paljudes ladina ja prantsuse laenudes
adessiiv <adess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld adessivus < ld adesse juures olema) • lgv alalütlev kääne; eesti keeles lõpuga -l, nt töö/l
aditiiv <adit|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld additivus lisa- < addere lisama) • lgv suunduv e lühike sisseütlev, nt majja
adjektiiv <adjekt|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld adiectivum < adicere juurde viskama v panema) • lgv omadussõna, nt hea laps
adjektiveeruma <adjektiv`eeruma 27 v> • lgv adjektiiviks muutuma, omadussõnastuma
adpositsioon <+ positsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ad- + positsioon) • lgv kaassõna, nt laua peal. Vt ka prepositsioon, postpositsioon
adstraat <adstr|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ad- + ld sternere, perf partits stratus laotama) • lgv kontakteeruvate naaberkeelte vastastikune mõju; adstraatkeel. Vt ka substraat, superstraat
adstraatkeel • lgv teatud piirkonna keelega kõrvuti kasutatav ja seda mõjutav naaberkeel
adverb <adv|`erb -erbi -`erbi 22e s> (ld adverbium < ad- + verb) • lgv määrsõna, nt lähedal, kiiresti, nüüd
adverbalisatsioon <adverbalisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> • lgv adverbistumine, adverbiks e määrsõnaks muutumine
adverbiaalne <adverbi`aal|ne -se 2 adj> (ld adverbialis) • lgv määrsõnaline, adverbi omaduse v tähendusega; määruslik, määrus-
adversatiivne <adversat`iiv|ne -se 2 adj> (ld adversativus) • vastandav
adversatiivne konjunktsioon • lgv vastandav sidesõna, nt aga, vaid, kuid
afiks <afiks -i 2e s> (< ld affixus külge kinnitatud) • lgv liide, iseseisvusetu, ainult mingi sõnatüvega liitunult esinev keeleüksus (nt käändelõpp, tuletusliide). Vt ka infiks, prefiks, sufiks
afiksoid <afiks|`oid -oidi -`oidi 22e s> (< afiks + -oid) • lgv poolliide, keeleosis, millel on nii juurele kui ka afiksile iseloomulikke jooni; afiksoidid jagunevad prefiksoidideks ja sufiksoidideks
afirmatiiv <afirmat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld affirmativus < affirmare kinnitama, jaatama) • lgv jaatav kõne(liik)
afrikaadistumine <afrikaadistumi|ne -se -st 12 s> • lgv klusiili (nt p, t, k) muutumine afrikaadiks, nt k › č
afrikaat <afrik|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld affricare, perf partits affricatus vastu hõõruma) • lgv klusiilist ja sama häälduskohaga frikatiivist koosnev ühend, nt ts, tš, dz, dž
afrikanistika <afrikan´istika 1 s> (< pn Aafrika) • ka lgv Aafrikat kompleksselt uuriv teadus, eriti Aafrika keelte ja kultuuri uurimine
agent <ag`ent agendi ag`enti 22e s> (ld agens riigiametnik, Rooma keisririigi ajal < agere tegema, tegutsema)
1. kellegi huvides v volitusel talitav isik, nt ettevõtte esindaja; vahetalitaja
2. salakuulaja
3. kunst, info meediumikunstis personaalne digitaalne abiline, teise põlvkonna tehisintellekt
4. lgv tegija, semantiline roll; tähistab lauses tegevuse aktiivset elluviijat, vt ka patsient (2)
aglutinatsioon <aglutinatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld agglutinare külge kleepima, lisama < gluten, glutinum liim)
1. kokkuliimumine, liitumine
2. lgv tuletatud sõnade ja grammatiliste vormide moodustamine tüvele selgepiiriliste morfeemide liitmise teel
3. med vedelikus (nt vereseerumis) hõljuvate mikroobide, vereliblede vm rakkude liitumine tombukesteks antikehade aglutiniinide toimel
aglutineerima <aglutin|`eerima -eerib 28 v> • kokku liimima; lgv aglutinatsiooni teel moodustama, kokku v külge kleepima
aglutineeriv keel • lgv keel, milles sõnade vormid moodustuvad aglutinatsiooni teel
akronüüm <akron|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (< akro- + -onüüm) • lgv mitme sõna algustähtedest moodustatud sõnana häälduv lühend, nt NATO
aktiiv <akt|`iiv -iivi -`iivi 22e s; `akt|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld activus tegev, toimekas < agere, perf partits actus tegutsema)
1. mingi organisatsiooni agaraimate tegevliikmete kogu
2. lgv tegumood, mille puhul lause alus tähistab verbiga väljendatud tegevuse tegijat, nt John ate the apple inglise keeles 'John sõi õuna', vastand passiiv
aktiivne <akt`iiv|ne -se 2 adj> (ld activus < agere, perf partits actus tegutsema) • tegev, toimekas. Vastand passiivne
aktiivne kaubabilanss • maj seisund, kus kaupade väljavedu riigist ületab hinnasummalt sisseveo
aktiivne rahvastik • sotsiol, maj iseseisvaid tuluallikaid omav osa rahvastikust
aktiivne sõnavara • lgv oma- v võõrkeele sõnade hulk, mida teatav isik kasutab kõnes ja kirjas
aktiivne valimisõigus • pol õigus valida esindajaid (seadusandlikesse organitesse jm)
aktsent <akts|`ent -endi -`enti 22e s> (ld accentus)
1. rõhutamine, rõhuasetus
2. lgv rõhk, hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses; võõrapärane hääldusviis, mingi keele häälikute tahtmatu moonutamine isiku poolt, kellele see keel on võõras
3. muus rütmiline rõhk, üksikute helide v akordide rõhutamine
4. trük rõhumärk, liik diakriitilisi märke: akuut, graavis jt
5. kirj olulise esiletõstmine sõnastusliku rõhuasetusega
akusatiiv <akusat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld (casus) accusativus) • lgv sihitav kääne, näitab, kellele v millele tegevus on otseselt suunatud, nt ostsin raamatu
akuut <ak`uut akuudi ak`uuti 22e s> (ld accentus acutus) • lgv diakriitiline märk: rõhumärk tähe peal, nt prantsuse abrégé. Vt ka graavis
al-, el-, täishääliku järel l- • lgv araabia keele määrav artikkel, sageli ka araabia nimede osis; assimilatsioonide tõttu esineb ka kujul ar-, ad-, aš-, at-, an-, er-, ed-, eš-, en- või es-
alfa <alfa 16 s> (kr alpha) • lgv kreeka tähestiku 1. täht A, α; vastab ladina a-le
alfaisane • domineeriv isane
alfakiirgus • füüs α-kiirgus, radioaktiivsel alfalagunemisel kiirguvate alfaosakeste voog
alfalagunemine • füüs α-lagunemine, aatomituuma radioaktiivne muundumine, millega kaasneb alfakiirgus
alfaosake • füüs α-osake, heeliumi aatomi tuum, koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist
alfaraud • α-raud, üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril kuni 768 °C (Curie punkt)
alfa ja oomega • piltl a ja o, algus ja lõpp, vt ka oomega
alfabeet <alfab|`eet -eedi -`eeti 22e s> (kreeka tähestiku kahe esimese tähe alfa ja beeta järgi) • lgv tähestik
allatiiv <allat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld allativus < ld afferre, perf partits allatus tooma) • lgv alaleütlev kääne; eesti keeles lõpuga -le, nt töö/le
allofoon <+ f`oon fooni f`ooni 22e s> (< allo- + kr phōnē hääl, häälik) • lgv foneemi häälduslik avaldumiskuju (variant)
allomorf <+ m`orf morfi m`orfi 22e s> (< allo- + kr morphē kuju) • lgv ühe ja sama morfeemi avaldumiskuju (variant)
allonüüm <allon|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (< allo- + -onüüm) • lgv rööpnimi (kahe v enama sama objekti nime kohta)
alveolaar <alveol|`aar -aari -`aari 22e s> (< ld alveolus väike süvend, õõnsus) • lgv somphäälik, konsonant, mille hääldamisel läheneb keeletipp ülemistele hambasompudele
amerikanism <amerikan|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn) • lgv Ameerika-pärasus, hrl USA-s kõneldava inglise keele erijoon
amerikanist <amerikan|`ist -isti -`isti 22e s> (< pn) lgv
1. Põhja-Ameerika, eriti USA kultuuri ja seal kõneldava inglise keele uurija
2. indiaani ja eskimo keelte, samuti nende rahvaste kultuuri uurija
anafoor <+ f`oor foori f`oori 22e s> (kr anaphora tagasitoomine, kordus)
1. kirj sõna v sõnarühma tunderõhuline kordus lausete v värsside alguses (esineb sageli rahvaluules)
2. lgv tagasiviide, pronoomen, mis on samaviiteline mingi eespool esineva väljendiga, nt päike hakkas loojuma ja poiss jäi seda vaatama, vt ka katafoor
analogism <analog|`ism -ismi -`ismi 22e s> • lgv antiikaja suund, mille järgi analoogia on tähtsaim keelemoodustuse põhimõte
analüütiline <analüütili|ne -se -st 12 adj> (kr analytikos) • analüüsisse puutuv, sellele omane v seda rakendav, eritlev
analüütiline filosoofia • fil neopositivismilähedane filosoofia suund, mille järgi filosoofia ainus ülesanne on mõtlemistüüpide kindlakstegemine
analüütiline funktsioon • mat funktsioon, mida on võimalik esitada koonduva astmereana
analüütiline geomeetria • mat matemaatika osa, mis uurib geomeetriliste kujundite (punktide, joonte, pindade ja kehade) omadusi koordinaatide vahendusel algebra meetoditega
analüütiline keemia • keem keemia haru, mis tegeleb ainete koostise määramisega
analüütiline otsustus • fil otsustus, mille saab kindlaks teha mõistete analüüsi teel
analüütiline psühholoogia • psühh psühhoanalüüsi erikuju, milles individuaalsest alateadvusest eristatakse kollektiivne alateadvus – ajus säiliv eelmiste põlvkondade kogemuse peegeldus
analüütilised kaalud plt • tehn tundlikud ning täpsed võrdõlgsed kangkaalud hrl teaduslikuks otstarbeks
analüütiline keel • lgv keel, kus sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad pms abisõnad ja sõnajärg (nt inglise keel, romaani keeled jt), vt ka sünteetiline keel
angliseerima <anglis|`eerima -eerib 28 v> (sks anglisieren < keskld Angli inglased) • lgv inglispärastama
anglist <angl|`ist -isti -`isti 22e s> (< keskld pn Anglia, Inglismaa) • lgv inglise filoloog, inglise keele, kirjanduse ja kultuuri uurija v õpetaja; ka selle ala üliõpilane
anglistika <angl´istika 1 s> (< keskld pn Anglia Inglismaa) • lgv inglise filoloogia
anglitsism <anglits|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr anglicisme < keskld Anglicus inglise), anglism <angl|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< keskld Angli inglased) • lgv inglispärasus, inglise keelele omane sõna v lausekonstruktsioon mõnes muus keeles, nt grand old lady
antonomaasia <antonom`aasia 1 s> (kr antonomasia) • lgv ümbernimetamine, üldnime asendamine pärisnimega v vastupidi, nt Kroisos rikka asemel
antonüüm <anton|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (< anti- + -onüüm) • lgv vastandsõna, vastandliku tähendusega sõna. Vastand sünonüüm
antonüümia <anton`üümia 1 s> (< antonüüm) • lgv tähenduslik vastandlikkus, tähenduslik vastandatavus
aorist <aor|`ist -isti -`isti 22e s> (kr aoristos piiritlemata) • lgv verbi perfektivorm mõnes indoeuroopa keeles (nt vanakreeka, sanskriti, muinasslaavi)
apellatiiv <apellat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld appellativus < apellare pöörduma, nimetama) • lgv üldnimi, nimisõna, mis nimetab eset, nähtust vms vastavalt selle kuulumisele mingisse liiki, klassi, nt loom, puu, inimene. Vastand prooprium
apikaal <apik|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld apex tipp) • lgv keeletipu kaasabil moodustatav kaashäälik (nt paljude keelte d, t, n, r, l)
apokoop <apok|`oop -oobi -`oopi 22e s> (kr apokopē äralõikamine) • lgv lõpukadu, ühe v mitme sõnalõpuhääliku kadu keele ajaloolises arengus
apokoopiline <apokoopili|ne -se -st 12 adj> • lgv apokoobile alluv, lõpukaoline
apositsioon <apositsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld appositio ette v juurde panemine)
1. lgv lisand, nimisõnaline täiend, mis lauses teiste sõnadega väljendab sama mis põhisõna, nt Tallinn, Eesti Vabariigi pealinn
2. biol taimekasvus uute kihtide lisandumine
apostroof1 <apostr|`oof -oofi -`oofi 22e s> (< kr apostrophos ärakäänatud) • lgv ülakoma, märk (’); tähistab häälikuväljajätet, nt sull’; rahvaluulekeeles ühesuguste täishäälikute vahelist silbipiiri, nt kaste’ella; võõrkeelendite sõnatüve piiri, nt Shakespeare’ile
arabism <arab|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Araabia) • lgv araabiapärane keelend mõnes muus keeles
arabist <arab|`ist -isti -`isti 22e s> • lgv arabistika eriteadlane
arabistika <arab´istika 1 s> (< pn Araabia) • lgv araabia keelt, kirjandust, kultuurilugu jm käsitlev orientalistika haru
argoo <arg`oo 26i s> (pr argot) • lgv erikeel, mingi sotsiaalse rühma eripärane kõnepruuk, släng, žargoon
argument <argum|`ent -endi -`enti 22e s> (ld argumentum)
1. loog loogiline põhjend, millele tugineb mingi otsustuse tõestus; tõestuse eeldus (alus)
2. mat sõltumatu muutuja; sõltuv muutuja on funktsioon
3. lgv seotud laiend; süntaktiline element lauses (fraasis), mille esinemise verb tingib (nt subjekt, objekt)
arhaism <arha|`ism -ismi -`ismi 22e s> (kr archaismos vanapärasus < archaios vana) • lgv vananenud, nüüdiskeelest kõrvalejäänud keelend
arhetüüp <+ t`üüp tüübi t`üüpi 22e s> (kr archetypon eeskuju < arhe- + tüüp)
1. lgv sõna v grammatilise vormi oletatav ürgalgkuju, eeskuju
2. trük vanim kättesaadav algkäsikiri v algtrükis
3. fil K. Jungi analüütilises psühholoogias: põlvest põlve kanduv mõtete v kujundite seostumisviis, mis lähtub kollektiivsest alateadvusest, väljendudes eriti selgesti müütides, muinasjuttudes, unenägudes
arhifoneem <+ fon|`eem -eemi -`eemi 22e s> (< arhi- + foneem) • lgv Praha fonoloogiakoolkonna järgi kaht v enamat foneemi esindav üldistav üksus nendes fonoloogilistes positsioonides, kus vaadeldavad foneemid ei vastandu (nt vormides lumi ~ lund esineb m-i ja n-i arhifoneem)
artikkel <art`ik|kel -li 2e s> (ld articulus liiges; lõik)
1. jur lepingu, seaduse, määruse nummerdatud osa v lõik
2. sõnaraamatus vm teatmeteoses ühe märksõna juurde kuuluv tekst
3. arutlev kirjutis ajalehes, -kirjas v koguteoses
4. maj kauba- v tooteliik; raamatupidamises: kirje, tulu- v kululiik
5. lgv määratleja, mis väljendab nimisõnafraasi definiitsust v indefiniitsust, nt a, the inglise keeles
artikulatsioon <artikulatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld articulare liigendama; selgesti hääldama < articulus liige; lõik)
1. anat liiges, kahe luu (v kõhre) vaheline ühend
2. lgv hääldus, häälikute moodustamine kõneelunditega
3. muus laulmisel häälikute hääldamise viis, üksikute helide ühendamise või esiletoomise moodus
artikulatsioonibaas • lgv hääldusalus, igale keelele v murdele omane häälduselundite asend ja toimimissuund häälikute moodustamisel
artikuleerima <artikul|`eerima -eerib 28 v> (ld articulare liigendama; selgesti hääldama < articulus liige; lõik) • lgv häälikut kõneelundite abil moodustama; (selgesti) hääldama
aspekt <asp|`ekt -ekti -`ekti 22e s> (< ld aspectus vaade)
1. vaatekoht, seisukoht, millelt käsitletakse esemeid, nähtusi, mõisteid; nähtuse üks külg
2. lgv grammatiline kategooria, mis näitab, kas sündmus, tegevus v protsess on lõpetatud v lõpetamata, hetkeline v kestev, vt ka perfektiivne aspekt, imperfektiivne aspekt
3. astr Päikese ja planeetide vastastikune asend Maalt vaadatuna
4. bot taimekoosluste erinev välisilme eri aastaaegadel
aspiraat <aspir|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld aspirare peale puhuma) • lgv hõngushäälik; kaashäälik, mille hääldamine lõpeb hõngusega, nt th, kh
aspiratsioon <aspiratsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld aspiratio)
1. lgv hõngus, häälikute k, p, t hääldamine hõngusega (h-ga); hingamisteedesse v kopsudesse tõmbamine
2. med (vedeliku) välja- v äraimemine (kehaõõnest)
aspireerima <aspir|`eerima -eerib 28 v> (ld aspirare peale puhuma, h-ga hääldama)
1. hingamisteedesse tõmbama (õhku, vedelikku); med (vedelikku) välja v ära imema (kehaõõnest)
2. lgv hõnguslõpuga (h-ga) hääldama
aspireeritud häälik → aspiraat
assimilatsioon <assimilatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld assimilatio sarnasus, sarnastumine)
1. assimileerimine, sarnastamine; sarnastumine, samastumine
2. biol vt anabolism
3. lgv hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks, nt venda – venna
4. vähemusrahva sulanemine enamusrahvasse tema keele, kommete jne omandamise teel. Vastand dissimilatsioon
assimilatsioonipoliitika • pol mõne riigi rahvuspoliitika, mis taotleb vähemusrahvaste erisuste hävitamist valitseva rahvuse keele, kultuuri ja usundi pealesurumise teel
assimileerima <assimil|`eerima -eerib 28 v> (pr assimiler < ld assimilare sarnastama, kõrvutama)
1. samataoliseks muutma, sarnastama
2. lgv sarnastama; endasse liitma v sulandama
3. füsiol omastama
4. biol lihtaineist keerukamaid organismile omaseid aineid moodustama. Vastand dissimileerima
asterisk <aster|`isk -iski -`iski 22e s> (< kr asteriskos taevatäheke; teatud tekstikriitiline märk)
1. tärn (*), viitemärk
2. lgv märk tegelikult mitteleiduva, s.o tuletatud v järeldatud v rekonstrueeritud keelendi tähistamiseks
astsendentne <astsend`ent|ne -se 2 adj> (< ld ascendens tõusev) • ülenev
astsendentne keeleuurimus • lgv keelenähtuste uurimine nõnda, et tänapäevastelt vormidelt suundutakse varasematele vormidele
atributiivne <atribut`iiv|ne -se 2 adj> • lgv atribuudina esinev, täiendiline, täiendav
atribuut <atrib|`uut -uudi -`uuti 22e s> (ld attributum < attribuere omistama, lisama)
1. juurdekuuluv ese, tarvik
2. fil substantsi lahutamatu omadus (nt liikumine on mateeria atribuut); oluline, iseloomulik tunnus
3. lgv täiend
adjektiivatribuut • lgv omadussõnaline täiend
adverbiaalatribuut • lgv määruslik täiend
genitiivatribuut • lgv omastavaline täiend; nimisõnaline täiend omastavas käändes
augmentatiiv <augmentat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld augmentum kasvamine < augere suurendama) • lgv suurendusvorm v -sõna, nt majamürakas, uhiuus. Vastand deminutiiv
autoloogia <+ l`oogia 1 s> (< auto- + -loogia) • lgv sõnade tarvitamine nende otseses (mitte ülekantud) tähenduses
bahuvrihi <bahuvrihi 17~16 s> (sanskr bahuvrīhi „paljuriis“, st isik, kel on palju riisi < bahu palju + vrīhi riis), bahuvrihiliitsõna <+ sõna 17u s> • lgv liitsõnatüüp; esineb soome-ugri ja indoeuroopa keeltes, nt lampjalg, mesikäpp, punapea
baltistika <balt´istika 1 s> (< keskld Balticus Balti, Läänemere) • lgv balti rahvaste keeli, kirjandust, arhitektuuri, ajalugu, etnograafiat ja kultuurilugu käsitlev teadusala, kitsamas mõttes balti filoloogia
barbarism <barbar|`ism -ismi -`ismi 22e s> (kr barbarismos) • lgv võõrapärasus keeles v stiilis; võõrkeelend, antud keelele mitteomane hääldus-, sõna- v lausekuju
Basic English [beissik ingliš] (ingl põhiinglise keel) • lgv C. K. Ogdeni (1889–1957) konstrueeritud lihtsustatud inglise keel, mis koosneb u 850 põhisõnast
bilabiaal <+ labi|`aal -aali -`aali 22e s> (< bi- + labiaal) • lgv häälik, mille moodustamisest võtavad osa teineteisele lähenedes ja sulgu moodustades mõlemad huuled, nt p, b, m
bilateraal <+ later|`aal -aali -`aali 22e s> (< bi- + lateraal) • lgv kaks-külghäälik, häälik, mille moodustamisel pääseb õhk välja mõlemalt poolt keelt, nt L
bilingvaal <bilingv|`aal -aali -`aali 22e s> (ld bilinguis < bi- + lingua keel) • lgv kakskeelne inimene
bilingvaalne <+ lingv`aal|ne -se 2 adj> (ld bilinguis < bi- + lingua keel) • lgv kakskeelne, kahte keelt kasutav
bilingvism <bilingv|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld bilinguis < bi- + lingua keel) • lgv kakskeelsus, kahe keele täielik valdamine, esineb erikeelsete vanemate peredes ja segarahvastikuga aladel
bisüllaabiline <+ süllaabili|ne -se -st 12 adj> (< bi- + süllaabiline) • lgv, kirj kahesilbiline
bokmål [bukmool] (norra raamatukeel) • lgv norra keele standardi nimetus, baseerub taani keelel, sarnane norra keele idamurdega. Vt ka riksmål, nynorsk
cant [känt] (ingl) • teesklev kõnelemis- v käitumislaad; lgv mõnele inimgrupile omane kõnemaneer, argoo
consecutio temporum [konsekuutsio temporum] (ld aegade järjestus) • lgv ajavormide ühtlustus, ladina keele grammatika reegel, mille järgi põimlause kõrvallause öeldise ajavorm sõltub alistava lause öeldise ajavormist
constructio ad sensum [konstr·uktsio ad sensum] (ld mõtte järgi ühendamine) • lgv lause moodustamine mõtte järgi, grammatikareeglitest kõrvale kaldudes
daativ <d`aativ -i 2e s> (ld (casus) dativus < dare andma) • lgv kääne, mis hrl märgib, millele v kellele tegusõna tegevus v sündmus lauses on kaudselt sihitud (vastab eesti keeles hrl alaleütlevale), nt kirjutasin sõbrale
danism <dan|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pn Dania Taani) • lgv taanipärasus mõnes teises keeles
de [pr dö] • lgv eessõna ladina ja prantsuse keeles: juurest, ära, -st, -lt; kasut ka prantsuse nimedes
defektiiv <defekt|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld defectivus) • lgv vaegmuuteline sõna, käänd- v pöördsõna, millel osa muutevorme puudub
defektiivne <defekt`iiv|ne -se 2 adj> (ld defectivus puudulik) • med füüsilise v vaimse puudega, puudulik, ebanormaalne; lgv vaegmuuteline, mitte kõiki muutevorme omav
definiitne <defin`iit|ne -se 2 adj> (ld perf partits definitus piiratud, määratletud) • lgv määratud. Vt ka indefiniitne
definiitne nimisõnafraas • lgv nimisõnafraas, mille referent on kõnelemise hetkel kuulajale üheselt tuvastatav
definiitsus <defin`iitsus -e 11~9 s> (< definiitne) • lgv määratus, vastava nimisõnafraasi referendi tuntus v tundmatus. Vt ka indefiniitsus
deiksis <de´iksis -e 9 s> (kr deixis < deiknymi näitan) • lgv viitesuhete võrgustik, kõneldu seostamine kõnelemise füüsilise ümbrusega. Vt ka deiktik, deiktiline
deiktik <de´iktik -u 2 s> (kr deiktikos näitav < deiknymi näitan) • lgv sõnarühm, mille referent (ese v isik), millele sõna viitab, selgub alati ainult kasutusolukorras. Vt ka deiktiline, deiksis
deiktiline <de´iktili|ne -se -st 12 adj> (kr deiktikos näitav < deiknymi näitan) • ped näitlik, näiteid esitav (õppeviisi kohta); lgv ümbrusele viidata võimaldav; deiktilised võivad olla nii grammatilised morfeemid kui ka leksikaalsed üksused
deiktiline sõna • lgv sõnad, mille abil on võimalik viidata ümbrusele, eelkõige pronoomen v adverb, mis sisaldab oma kirjelduses kõneleja kategooriat, vt ka deiksis, deiktik
deklinatsioon <deklinatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld declinatio kõrvalekaldumine, kallak; sõnavormide muutmine)
1. astr taevakeha nurkkaugus taevaekvaatorist
2. füüs nurk geograafilise meridiaani ja magnetilise põhja-lõuna suuna vahel
3. lgv käänamine; käändkond, ühtviisi käänduvate sõnade rühm
deklineerima <deklin|`eerima -eerib 28 v> (ld declinare kõrvale pöörama) • lgv käänama, sõna käändeti muutma
delabialiseerima <+ labialis|`eerima -eerib 28 v> (< de- + labiaal) • lgv huulhäälikut hääldama huulte ümardamiseta, nt ö › e (ökonoomia asemel ekonoomia), ü › i (psüühika asemel psiihika)
deminutiiv <deminut|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld deminutivum < deminuere vähendama) • lgv meelitava, hellitava, vahel ka halvustava tähendusega vähendussõna, nt pojake, emakene, vennike. Vastand augmentatiiv
demonstratiivne <demonstrat`iiv|ne -se 2 adj> (ld demonstrativus näitav) • meeleavalduslik, tahtlikult rõhutav, väljakutsuv; lgv näitav, esitav, selgitav, demonstratiiv-
demonstratiivpronoomen <+ pron`oomen -i 2e s> (< demonstratiivne + pronoomen) • lgv näitav asesõna, nt see, säärane, sama
demootiline <demootili|ne -se -st 12 adj> , demootne <dem`oot|ne -se 2 adj> (< kr dēmotikos rahvapärane) • relig rahvalik, rahvale omane
demootiline kiri • lgv hieraatilisest kirjast arenenud vanaegiptuse tarbekiri (VIII s eKr – V s pKr)
denominaal <denomin|`aal -aali -`aali 22e s> (< de- + ld nomen nimisõna) • lgv noomenituletis, käändsõnast tuletatud sõna, nt must › mustikas, tera › terav, vedel › vedelema
denominaalne <denomin`aal|ne -se 2 adj> (< denominaal) • lgv käändsõnast tuletatud sõna
denotatsioon <denotatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld denotare märkima, märgistama) • loog märgi v märgiühendi tähendus; lgv sõna sõnaraamatutähendus e deskriptiivne tähendus; objektiivne mõisteline sisu, vastand konnotatsioon
dentaal <dent|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld dentalis hamba- < dens hammas) • lgv hammashäälik, kujundatakse keeletipu ja hammaste koostööl, nt d, n, t
depoonens <depoonens -i 2e s> , depoonensverb <+ v`erb verbi v`erbi 22e s> (ld verbum deponens) • lgv ladina keele grammatikas passiivi muutelõppudega tegusõna, millel on aktiivi tähendus
derivaat <deriv|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld perf partits derivatus kõrvale juhitud)
1. lgv tuletis
2. keem ühend, mis saadakse teisest ühendist mõne aatomi v aatomirühma asendamisel teise aatomi v aatomirühmaga
3. zool tekis, mingist koest v elundist tekkinud uusmoodustis
derivatiivne <derivat`iiv|ne -se 2 adj> (< ld derivare kõrvale juhtima) • ka lgv tuletuslik, tuletatav
derivatsioon <derivatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld derivatio kõrvalejuhtimine)
1. tehn vee juhtimine veekogust kasutamiskohta v sealt ära
2. lgv tuletus, sõnatüvest tuletusliidete varal uute sõnade (derivaatide) moodustamine, nt kivi – kivistis, kivim, kivistuma
3. sõj kuuli v mürsu kõrvalekaldumine sihtjoonest; on tingitud mürsu (kuuli) pöörlemise, õhutakistuse ja raskusjõu koosmõjust
deskriptiivne <deskript`iiv|ne -se 2 adj> (keskld descriptivus < ld descriptio kirjeldus) • kirjeldav, kujutav, deskriptiiv-
deskriptiivlingvistika • lgv strukturaallingvistika Ameerika haru; asetab pearõhu keelte sünkroonilise kirjeldamise metoodika küsimustele
deskriptiivsed teadused pl • teadusharud, mis ainult kirjeldavad nähtusi ja tõsiasju, püüdmata selgitada nende olemust ja põhjusi
deskriptor <deskr`iptor -i 2e s> (< ld describere kirjeldama) • lgv, info sõna v sõnaühend dokumendi sisu ja päringu kirjeldamiseks infootsisüsteemis, infootsikeele leksikaüksus
determinatiivpronoomen <+ pron`oomen -i 2e s> (< determinatiivne + pronoomen) • lgv määratlev asesõna
devanaagari <devanaagari 1e s> (sanskr dēvanāgarī jumala linn), ka naagari <naagari 1e s> • aj, lgv kiri, mis on Põhja-India nüüdisaja keelte kirjatähtede aluseks
deverbaal <+ verb|`aal -aali -`aali 22e s> (< de- + verb) • lgv verbituletis, tegusõna tüvest tuletatud sõna, nt elamus, surm
diakriitik <diakriitik -u 2 s> • lgv diakriitiline märk
diakriitiline <diakriitili|ne -se -st 12 adj> (< kr diakritikos) • eristav, eraldav
diakriitiline märk • lgv diakriitik, tähtkirja lisamärk tähtede tavalisest erineva häälduse (nt kriipsukesed jm märgid tähtedel õ, ä, ö, ü, š, ń, sedii, tilde jt) v sõna tähenduse märkimiseks
diakroonia <+ kr`oonia 1 s> (< dia- + kr chronos aeg) • arenguloolisus, diakroonilisus; lgv keelenähtuste ajalooline järjestikkus; keelesüsteemi ajalooline areng keeleteaduse uurimisobjektina, vt ka pankroonia, sünkroonia
diakrooniline <+ kroonili|ne -se -st 12 adj> (< dia- + kr chronos aeg), diakroonne <+ kr`oon|ne -se 2 adj> • arengulooline, ajalisele järjestikkusele toetuv
diakrooniline keeleuurimine • lgv keele ajaloolise arenemise uurimine, hrl võrdlev-ajaloolise meetodi alusel. Vastand sünkrooniline keeleuurimine
diakrooniline raamatupidamine • maj ettevõtte vara, kohustuste ja omakapitali arvestamine raamatupidamisregistrites muutumatutes soetushindades
dialekt <dial|`ekt -ekti -`ekti 22e s> (kr dialektos) • lgv murre, piirkonna eripärane keelekuju
dialektism <dialekt|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< dialekt) • lgv murdekeelend, murdeline sõnakuju vm murdeline element kirjakeeles
dialektoloog <+ l`oog loogi l`oogi 22e s> • lgv murdeuurija, dialektoloogiaga tegelev teadlane
dialektoloogia <+ l`oogia 1 s> (< dialekt + -loogia) • lgv murdeteadus, keeleteaduse osa, mis tegeleb mingi keele murrete uurimisega
dialektoloogiline <+ loogili|ne -se -st 12 adj> • lgv dialektoloogiasse puutuv, murdeteaduslik
dierees <dier|`ees -eesi -`eesi 22e s> (kr diairesis lahutamine, jaotamine) • lgv kahe kõrvutise täishääliku lahus hääldamine; kirj värsijala lõpu ja sõna lõpu ühtesattumisega tekkinud värsipoolitus antiikluules, vt ka tsesuur
diftong <dift|`ong -ongi -`ongi 22e s> (kr diphthongos < di- + phthongos hääl) • lgv kaksiktäishäälik, kahe samasse silpi kuuluva eri täishääliku ühend, nt oe sõnas koer. Vt ka monoftong, triftong
diftongistuma <dift´ongistuma 27 v> • lgv täishäälikust diftongiks muutuma, nt tee ~ tie
diglossia <+ gl`ossia 1 s> (< di- + kr glōssa keel) • lgv nähtus, mille korral sama keelt kõnelevas kogukonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on ühiskonnas oma selgelt välja kujunenud sotsiaalse funktsiooniga kasutusalad
digraaf <+ gr`aaf graafi gr`aafi 22e s> (< di- + -graaf), digramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< di- + -gramm) • lgv kahe tähe ühend ühe hääliku v foneemi tähistamiseks, nt ch = š, au = o prantsuse keeles, ph = f ladina keeles
dimotiki [dimotikii] (uuskr < kr fem dēmotikē rahvapärane, tavaline < dēmos kogukond, rahvas) • lgv nüüdiskreeka keel, kreeka rahvakeel
disjunktiivne <disjunkt`iiv|ne -se 2 adj> (ld disiunctivus < disiungere eraldama) • eraldav, jaotav, liigitav, (teineteist) välistav
disjunktiivne otsustus • loog otsustus, mille predikaadiks (2) on teineteist eitavad mõisted, nt see raha on kas õige või vale
disjunktiivsed konjunktsioonid pl • lgv eraldavad sidesõnad, nt või, ehk, ei, ega
diskursus <disk`ursus -e 11~9 s> (< keskld discursus arutelu < ld ringijooksmine < discurrere ringi jooksma)
1. kulturoloogias ja semiootikas: tekst koos kõikide keeleväliste (psühholoogiliste, kultuuriliste jne) seostega; laiemas tähenduses: kindlapiiriline tekstiloome valdkond, nt poliitiline diskursus, feministlik diskursus
2. lgv terviklik lausest suurem keeleüksus kontekstis
diskursusanalüüs • lgv lausest suuremate keeleüksuste uurimine kontekstis
dissimilatsioon <dissimilatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< keskld dissimilare erinema)
1. erisuguseks muutumine
2. biol katabolism, organismis toimuv ainevahetuse laguprotsess, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja milles vabaneb energiat
3. lgv sõnas kahe lähestikku asetseva samasuguse v sarnase hääliku erisuguseks muutumine, nt koridor ~ kalidor. Vastand assimilatsioon
distinktiivtunnused pl <+ tunnus -e 9 s> (< distinktiivne) • lgv minimaalsed foneetilised v fonoloogilised tegurid, mis võimaldavad keele sõnavorme üksteisest eristada
distributiivne <distribut`iiv|ne -se 2 adj> (< ld perf partits distributus jaotatud) • jaotav; jaotuv, jaotuslik
distributiivsed arvsõnad pl • lgv jaotavad arvsõnad (vastavad küsimusele: kui palju igaühel?), nt bini ladina 'igaühel kaks'
distributsioon <distributsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld distributio jagamine, jaotamine)
1. jaotamine, jaotus; väljajagamine; levitamine; turustus
2. lgv jaotumus, lingvistilise elemendi (hääliku, foneemi, morfi, morfeemi, sõna) esinemistingimused teiste elementide (ümbruse e konteksti) suhtes
3. biol levik, liigi territoriaalne paiknemus
ditograafia <+ gr`aafia 1 s> (< dito + -graafia) • lgv mõne tähe, silbi v sõna ekslik kordamine tekstis
divergents <diverg|`ents -entsi -`entsi 22e s> (pr divergence < diverger, vrd divergeerima)
1. lahknemine, lahkukulgemine, hajumine, hajuvus, vastand konvergents
2. biol organismi tunnuste lahknemine; suurendab organismide mitmekesisust, viies uute rasside, liikide, perekondade jne tekkimisele
3. mat vektorvälja skalaarne tuletisfunktsioon, tähis div
4. med silmade käändumine väljapoole nt kõõrituse korral
5. lgv keelte v murrete erinevaks muutumine keelekontaktide tõttu (kasut keelkondade tekke seletamisel)
dorsaal <dors|`aal -aali -`aali 22e s> (keskld dorsalis selja- < ld dorsum selg)
1. kirikus kooritooli seljatugi; altarikapi tagasein
2. trük seljatrükk (raamatul)
3. lgv keeleseljahäälik, häälik, mida hääldatakse keeleselja ees-, kesk- v tagaosaga
duaal <du`aal duaali du`aali 22e s> (ld dualis < duo kaks) • lgv kaksus, arvuvorm (lisaks ainsusele ja mitmusele), mis näitab, et esemeid v tegevuses olevaid isikuid on kaks; duaal on olemas nt saami, handi, mansi, vanakreeka, sloveeni keeles, puudub nüüdisaja indoeuroopa keeltes
duaalmajandus • maj kontsentriline rahvamajandus, majanduse käsitus, mis väidab, nagu koosneks see kahest osast – tuumast ja äärealast
duaalorganisatsioon • aj sugukondliku ühiskonna oletatav vanim struktuur, mida iseloomustas kahe eksogaamse sugukonna ühinemine
dublett <dubl|`ett -eti -`etti 22e s> (pr doublet)
1. teisikeksemplar, mingi eseme teine eksemplar (kollektsioonis, muuseumis, raamatukogus), üks kahest samasugusest esemest
2. ilukivi, mille alumine pool on odavast kivimist, pealmine vääriskivist
3. lgv etümoloogiliselt sama sõna häälikuline teisend, hrl ka eri tähendusega, nt süütama – sütitama, mudel – modell
4. füüs spektri kaksikjoon (nt naatriumil)
duratiiv <durat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> , duratiivverb <+ v`erb verbi v`erbi 22e s> (< ld durare kestma) • lgv pöördsõna, milles väljendatud tegevuse v olukorra kestus on aja suhtes määramatult jätkuv
dünaamiline <dünaamili|ne -se -st 12 adj>
1. füüs dünaamikasse puutuv, liikumisest tingitud
2. tulvil sisemist jõudu, jõuline, hoogne; liikumis- v arenemisvõimeline. Vastand staatiline
dünaamiline geoloogia • geol geoloogia haru, mis käsitleb Maa pinnal ja sisemuses toimivaid geoloogilisi jõude
dünaamiline meteoroloogia • meteor meteoroloogia haru, mis uurib atmosfääri liikumist, lähtudes hüdro- ja termodünaamika võrrandeist; laiemas tähenduses: teoreetiline meteoroloogia, uurib atmosfääris toimuvaid protsesse teoreetilise füüsika meetodeid rakendades
dünaamiline planeerimine • mat matemaatilise planeerimise haru, mis uurib ajas kulgevate v üldse mitmeetapiliste protsesside optimeerimise meetodeid
dünaamiline programm • info programm, mille paiknemine arvuti mälus pole ette määratud
dünaamiline psühholoogia • psühh suund psühholoogias, mis rõhutab vajadust uurida psüühiliste nähtuste ja käitumise motiive, eriti instinkte ja tunge
dünaamiline rõhk
1. lgv hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses hinguse rõhujõuga (omane ka eesti keelele)
2. füüs löökrõhk
dünaamiline stereotüüp • psühh, füsiol ajutiste seoste süsteem, mis kujuneb kindlate välisärritite mõjul, kui need pidevalt samas järjekorras korduvad
ejektiiv <ejekt|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld eicere, perf partits eiectum välja viskama v ajama) • lgv suruhäälik, sulghäälik, mille moodustamiseks tekitatakse kõnetrakti kahe sulu (suuõõnes ja kõris) vahelisse ruumi ülerõhk, lükates kõri (ja suletud häälekurde) ülespoole ning vallandades seejärel sulud (kaukaasia, indiaani jt keeltes)
eksistentsiaallause <+ lause l`ause 6 s> (< eksistentsiaalne) • lgv olemasolulause, nt riiulil on raamatuid
eksofoor <+ f`oor foori f`oori 22e s> (< ekso- + -foor) • lgv väljaviide; tekstivälisele, kõnesituatsiooniga seotud referendile viitav väljend, vastand endofoor
eksonüüm <ekson|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (< ekso- + -onüüm) • lgv väljaspool meie keeleala seisvate objektide päris meiekeelsed, ajalooliselt kujunenud nimed (nt Siber, Saksamaa, Peeter Esimene). Vastand endonüüm
eksotism <eksot|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< eksootika)
1. lgv mõne teise rahvaga seotud, meil haruldane keelend, nt gusli, joig, sabat
2. kaugetelt maadelt v võõraste rahvaste juurest pärit nähtus nt kunstis v kirjanduses
ekspiratoorne <ekspirat`oor|ne -se 2 adj> (< ld exspirare välja hingama) • füsiol väljahingamisel toimuv v põhinev, väljahingamis-
ekspiratoorne rõhk • lgv väljahingusrõhk, häälduse rõhutamise haritipp igas hingusühikus
eksplosioon <eksplosi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr explosion < ld explosio väljaplaksutamine) • plahvatus; lgv vallandumisfaas, avanemisfaas; klusiili hääldamise lõppjärk, mis toimub sulu kujundanud organite järsu teineteisest eemaldumisena, vt ka implosioon, oklusioon
ekstensioon <ekstensi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld extensio venitamine) • venitus, sirutus, sikutus; med jäsemele rakendatud tõmme (nt luumurru ravis); lgv mõiste maht e kõik entiteedid, mida saab antud mõistega nimetada, vt ka intensioon
ekstsessiiv <ekstsess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld excedere välja v ära minema) • lgv väljaütlev, küsimusele kust?, kustpoolt? vastav hilistekkeline nta-lõpuline kääne mõnes läänemeresoome keeles; eesti keeles tuleb ekstsessiivi lõpp esile mõnes määrsõnas, nt kodu/nt, taga/nt
elatiiv <elat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld efferre, perf partits elatum välja viima) • lgv seestütlev kääne, mille lõpp eesti keeles on -st, nt metsa/st, magama/st
elideerima <elid|`eerima -eerib 28 v> (< ld elidere välja tõukama) • lgv (häälikut) välja jätma
elideeruma <elid`eeruma 27 v> (< elideerima) • lgv kahe sõna kokkupuutekohalt välja langema (täishääliku kohta)
elisioon <elisi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld elisio) • lgv hääliku ärajätmine; sõna lõpptäishääliku (lad ka silbi -um, -am, -em) ärajätmine, kui järgnev sõna algab täishäälikuga; ka sõna algustäishääliku ärajätmine; sulghääliku kadu sõnatüvest; folkl rahvalauludest või -juttudest vähemoluliste motiivide v värsside väljajätmine
ellips <ellips -i 2e s> (ld ellipsis < kr elleipsis väljajätmine, puudus)
1. lgv väljajätt, kergesti juurdemõeldava lauseosa (nt aluse v öeldise) ärajätt (ka lausekujundina rahvaluules)
2. muus harmoonias oodatava akordi väljajätt ja asendamine teise akordiga
3. mat kinnine kõverjoon tasandil, mille iga punkti kaugused kahest kindlast selle tasandi punktist (fookusest) annavad jääva summa
elliptiline <ell´iptili|ne -se -st 12 adj> (uusld ellipticus < kr elleiptikos)
1. ellipsikujuline, vt ka ellips (3)
2. lgv väljajätteline
elliptiline galaktika • astr galaktika, milles on vähe gaasi ja tolmu ning ei leidu noori tähti
elliptiline geomeetria • mat mitteeukleidiline geomeetria, milles nii järjestuse kui ka paralleelsuse aksioomid erinevad eukleidilise geomeetria omadest
elliptilisus <ell´iptilisus -e 11~9? s> (< elliptiline) • mat ellipsitaolisus; lgv väljajättelisus
emergents <emerg|`ents -entsi -`entsi 22e s> (< ld emergere üles tõusma)
1. esiletulek
2. bot epidermise ja selle all oleva koe rakkudest tekkinud väljakasve taimel (välisnääre, oga jm)
3. lgv uute keelenähtuste tekkimine üksikute kasutusjuhtude suure sageduse tulemusena
emfaas <emf|`aas -aasi -`aasi 22e s> (< kr emphasis peegeldumine, esiletõstmine) • kirj, lgv tunderõhk, annab mõnele sõnale v sõnarühmale harilikust tugevama v ilmekama tähenduse
emfaatiline <emfaatili|ne -se -st 12 adj> (kr emphatikos) • kirj, lgv tunderõhuline
endofoor <+ f`oor foori f`oori 22e s> (< endo- + -foor) • lgv siseviide tekstis; referendile viitav väljend, vastand eksofoor
endonüüm <endon|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (< endo- + -onüüm) • lgv väljaspool meie keeleala seisvate objektide nimi asukohamaa keeles (nt Gauja, Sverige, Kurzeme). Vastand eksonüüm
enkliis <enkl|`iis -iisi -`iisi 22e s> (kr enklisis kalle) • lgv rõhuta sõna häälduslik liitumine eelmise sõnaga üheks rõhurühmaks, nt sõber /tundis mu/ ära. Vastand prokliis
enkliitik <enkliitik -u 2 s> • lgv enkliisi puhul eelmise sõnaga liituv sõna. Vt ka prokliitik
enkliitiline <enkliitili|ne -se -st 12 adj> (kr enklitikos) • lgv enkliisile alluv, sellele omane
epentees <epent|`ees -eesi -`eesi 22e s> (< kr epenthesis sisse- v vahelepanemine) • lgv sõnasisese mitteetümoloogilise lisahääliku tekkimine, nt üits pro üts
episteemiline modaalsus (< kr epistēmē kogemus, teadmine + modaalsus) • lgv tõenäosushinnang lause põhiväite kohta, nt võib-olla homme sajab
eponüüm <epon|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (< kr epōnymos nime andev < epi- + -onüüm) • aj riigiametnik v preester, kelle nimega märgiti aastat: Ateenas arhont, Spartas efoor, Roomas konsul; lgv isiku nime järgi loodud mõistenimetus (nt Reiteri sündroom)
ergatiiv <ergat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< kr ergatēs tegija) • lgv tegevuse subjekti kääne mõnedes kaukaasia jm keeltes, kui öeldiseks on sihiline pöördsõna. Vt ka ergatiiv-absolutiivne keel
ergatiiv-absolutiivne keel, ergatiivne keel • lgv keel, mille transitiivse lause agent on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis) ning intransitiivse lause ainus osaleja on markeerimata käändes, nt baski keel
espanjool <espanj|`ool -ooli -`ooli 22e s> (< hisp español, pr espagnol hispaania keel)
1. lgv ladiino, heebrea sugemetega romaani keel, mida rääkisid sefardid
2. kok pruun v tumepunane põhikaste
esperanto <esper´anto 16 s> (< pn) • lgv Poola arsti L. Zamenhofi 1887. a loodud levinuim rahvusvaheline abikeel (tehiskeel); sai nime autori pseudonüümi Doktoro Esperanto (’lootja’) järgi
essiiv <`ess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld esse olema) • lgv olev kääne, mille lõpp eesti keeles on -na, nt inimese/na
estitsism <estits|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Eesti) • lgv eestipärasus, eesti keelele omane sõna v keeleline konstruktsioon mingis muus keeles
etnolingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< etno- + lingvistika) • lgv lingvistika suund, mis uurib keele seost rahva kultuuriga, lähtudes hüpoteesist, et keel mõjustab inimese mõttemaailma
etümologiseerima <etümologis|`eerima -eerib 28 v> (< etümoloogia) • lgv sõna päritolu selgitama
etümoloog <+ l`oog loogi l`oogi 22e s> • lgv sõnauurija, etümoloogiaga tegelev teadlane
etümoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr etymologia < etymon sõna põhitähendus < etymos tõde, tõene + -loogia) lgv
1. keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu
2. sõna algupära ning seos (sugulussuhted) muude sama keele v teiste keelte sõnadega