[VSL] Võõrsõnade leksikon

ad- (ld juurde) • lgv suunda väljendav eesliide paljudes ladina ja prantsuse laenudes

ad usum delphini [ad uusum delfiini] , in usum delphini [in uusum delfiini] (ld kasutamiseks dofäänile) • aj algselt märkus Prantsuse kuninga Louis XIV poja jaoks välja antud ladina klassikute teoste kohta, kust ebasündsad kohad olid kõrvaldatud; piltl pilkav märkus väljaannete kohta, mille sisust on ebasoovitavad kohad välja jäetud

alfa <alfa 16 s> (kr alpha) • lgv kreeka tähestiku 1. täht A, α; vastab ladina a-le
alfaisane • domineeriv isane
alfakiirgus • füüs α-kiirgus, radioaktiivsel alfalagunemisel kiirguvate alfaosakeste voog
alfalagunemine • füüs α-lagunemine, aatomituuma radioaktiivne muundumine, millega kaasneb alfakiirgus
alfaosake • füüs α-osake, heeliumi aatomi tuum, koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist
alfaraud • α-raud, üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril kuni 768 °C (Curie punkt)
alfa ja oomega • piltl a ja o, algus ja lõpp, vt ka oomega

amicus Plato, sed magis amica veritas [amiikus plato sed magis amiika veeritas] (ld) • Platon on armas, kuid veel armsam on tõde, s.o tõde on kallim kõigest (Aristotelesele omistatavad sõnad ladina keelde tõlgituna)

analektid plt <anal|ektid -`ektide 22e s> (< kr analekta valimik) • kirj kogumik valitud luuletusi, kirjutisi, katkendeid kirjandusteostest, mõtteteri; valimik kreeka ja ladina tekste

antiikva <ant`iikva 1 s> (< ld antiquus, fem antiqua vana, muistne) • trük ladina trükikirja tüüp. Vt ka fraktuur

beeta <beeta 16 s> (kr bēta) • kreeka tähestiku 2. täht B, β; vastab ladina b-le
beetakiirgus • füüs β-kiirgus, beetaosakeste voog
beetalagunemine • füüs β-lagunemine, aatomituuma radioaktiivne lagunemine
beetaosake • füüs β-osake, beetalagunemisel aatomituumast väljapaiskunud elektron v positron
beetaraud • β-raud, üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril 760–960 °C

consecutio temporum [konsekuutsio temporum] (ld aegade järjestus) • lgv ajavormide ühtlustus, ladina keele grammatika reegel, mille järgi põimlause kõrvallause öeldise ajavorm sõltub alistava lause öeldise ajavormist

de [pr dö] • lgv eessõna ladina ja prantsuse keeles: juurest, ära, -st, -lt; kasut ka prantsuse nimedes

delta <delta 16 s> (kr)
1. kreeka tähestiku 4. täht Δ, δ; vastab ladina d-le
2. geogr suudmemaa, kolmnurga- (s.o ∆-tähe) kujuline setete ala hargnenud jõesuudmes
deltaelektron • füüs δ-elektron, energiarikka laetud osakese poolt aatomi elektronkattest väljalöödud elektron
deltalihas • anat ∆-kujuline lihas, mis kinnitub õlavarreluule; tõstab käsivart
deltametall • tehn pms vasest ja tsingist koosnev sulam; sisaldab vähesel määral rauda, pliid, mangaani, niklit ja fosforit; kasut masinaehituses

depoonens <depoonens -i 2e s> , depoonensverb <+ v`erb verbi v`erbi 22e s> (ld verbum deponens) • lgv ladina keele grammatikas passiivi muutelõppudega tegusõna, millel on aktiivi tähendus

digraaf <+ gr`aaf graafi gr`aafi 22e s> (< di- + -graaf), digramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< di- + -gramm) • lgv kahe tähe ühend ühe hääliku v foneemi tähistamiseks, nt ch = š, au = o prantsuse keeles, ph = f ladina keeles

distributiivne <distribut`iiv|ne -se 2 adj> (< ld perf partits distributus jaotatud) • jaotav; jaotuv, jaotuslik
distributiivsed arvsõnad pl • lgv jaotavad arvsõnad (vastavad küsimusele: kui palju igaühel?), nt bini ladina 'igaühel kaks'

dzeeta <dzeeta 16 s> (kr zēta) • kreeka tähestiku 6. täht Ζ, ζ; vastab ladina z-le

eeta <eeta 16 s> (kr ēta) • kreeka tähestiku 7. täht H, η; vastab ladina pikale e-le

egiptienn <egipti|`enn -enni -`enni 22e s> (pr égyptienne egiptuse) • trük XIX s alguses kujunenud ladina trükikiri

epsilon <epsilon -i 19 s> (kr e psilon paljas e, eristamaks seda diftongist ai, mida hääldatakse alates hilisantiigist samuti e-na) • kreeka tähestiku 5. täht Ε, ε; vastab ladina lühikesele e-le

fii <f`ii 26 s> (kr phei) • kreeka tähestiku 21. täht Φ, φ; vastab ladina f-ile

gamma <gamma 16 s> (kr)
1. kreeka tähestiku 3. täht Γ, γ; vastab ladina g-le
2. muus heliastmik, astmeliselt üles v alla kulgev helirida oktavi piires, vt ka diatooniline heliastmik, kromaatiline heliastmik
3. fot kontrastsusarv
4. järjestikune rida mingisuguseid ühelaadilisi, kuid üksteisest veidi erinevaid nähtusi, nt hele, külm vm värvide v toonide gamma)
gammadefektoskoopia • füüs meetod metallesemete ja nende keevisõmbluste defektide avastamiseks gammakiirguse abil
gammaglobuliin, γ-globuliin • füsiol immuunglobuliin, vereseerumi valgu koostisaine, mis täidab immuunseerumis antikeha ülesannet
gammakiirgus, γ-kiirgus • füüs gammakvantide voog; kitsamas tähenduses röntgenikiirgusest väiksema lainepikkusega elektromagnetkiirgus
gammaraud, γ-raud • üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril 906–1401 °C
gammaravi • med kiiritusravi, gammakiirguse rakendamine raviks
gammaspektroskoopia • füüs tuumafüüsika haru, uurib ergastatud aatomituumade gammakiirguse energeetilist (spektraalset) koostist

gerundiiv <gerund|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld gerundivum < gerundium) • lgv tegusõna teatud käändeline vorm, ladina grammatikas tegusõnast tuletatud omadussõna ndus-lõpuga, väljendab tarvidust v paratamatust midagi teha; des-gerundiiviks on varem nimetatud ka eesti des-infinitiivi, nüüd kasut selle kohta nimetust gerundium

gerundium <ger`undium -i 19~2e s> (ld < gerere kandma) • lgv ladina grammatikas teonimi, mida kasut ainult ainsuse obliikva- e kaudseis käändeis; tinglikult nimet gerundiumiks eesti tegusõna des~tes~es-tunnuselist käändelist vormi, nt lugedes, hakates

hii <h`ii 26 s> (kr chei) • kreeka tähestiku 22. täht Χ, χ; vastab ladina ch-le

hübriid <hübr|`iid -iidi -`iidi 22e s> (ld hybrida, ibrida ristsugutis) • zool, bot ristand, värd, ristsugutis, geneetiliselt erisuguste vanemate ristumisest v ristamisest saadud järglane; piltl eri osistest koosnev objekt
hübriidauto • tehn auto, mis kasutab liikumiseks mitut energiaallikat (enamasti nii bensiini- kui ka elektrimootorit)
hübriidsõna • lgv liitsõna, mille koostisosad pärinevad eri keeltest, nt automobiil (kreeka k + ladina k)

interlingua <interl`ingua 1 s> (it < inter- + lingua keel) lgv
1. Itaalia matemaatiku G. Peano 1903. a loodud, ladina keelele tuginev rahvusvaheline tehiskeel
2. USA-s Rahvusvahelise Abikeele Assotsiatsiooni (asut 1934) loodud rahvusvaheline abikeel; rahvusvahelise abikeele üldnimetus

ioota <ioota 16 s> (kr iōta) • kreeka tähestiku 9. täht Ι, ι; vastab ladina i-tähele; selle tähe nimetusest on eesti keeles kujunenud tähenimetus jott

jakobiit <jakob|`iit -iidi -`iiti 22e s> (keskld Iacobita < ld pn Iacob(us), mehenimi)
1. aj Inglismaalt 1688. a pagendatud kuninga James II Stuarti (ladina keeles Jacobus) ja temast põlvnevate Stuartite soo trooninõudlejate poolehoidja Inglis- ja Šotimaal XVII–XVIII s
2. relig Süüria monofüsiitliku kiriku liige (nimetuse saanud Edessa piiskopi Jakob Baraddai (surn 578) järgi)

kapa <kapa 16 s> (kr kappa) • kreeka tähestiku 10. täht Κ, κ; vastab ladina k-le

kapitaalkiri <+ kiri kirja k`irja 24u s> (< keskld capitale suurtäht < ld capitalis pea-, peamine) • ainult suurtäheline ladina kiri

keisrilõige <+ lõige l`õike 6 s> (sks Kaiserschnitt, uusld sectio Caesarea < pn Caesar, Vana-Rooma isikunimi, hiljem 'keiser', nime päritolu on ekslikult seostatud ladina sõnaga caedere 'lõikama', oletades, et esimene selle nime kandja sündis keisrilõike teel) • med emakalõikesünnitus, kirurgiline meetod loote ja platsenta väljutamiseks läbi emakaseina

klassik <klassik -u 2 s> (< ld classicus esmaklassiline) • üldtunnustatud kirjanik, helilooja, kunstnik, teadlane vm vaimukultuuriala suurkuju, kelle looming on jääva väärtusega; klassikalise haridusega v klassikat harrastav isik, vanakreeka ja ladina keele ning kirjanduse eriteadlane

klassikaline <klassikali|ne -se -st 12 adj> • klassikasse puutuv v kuuluv, klassikale v klassikuile omane; antiiksetele eeskujudele vastav, täiuslik, väärtuslik; piltl tüüpiline, tavakohane
klassikaline filoloogia • antiikse Kreeka-Rooma kultuuriga, eriti kreeka ja ladina keele ning kirjandusega tegelev teadus

konfutsianism <konfutsian|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Confucius) • fil, relig Vana-Hiina filosoofiakoolkond, hiljem Hiina mõjukaim usuline ja filosoofiline traditsioon; konfutsianismi põhialused sõnastas Hiina filosoof Kong Fuzi (ladina Confucius; 551–479 eKr); konfutsianism rõhutab pms inimsust, perekonna- ning riigielu kindlustavat voorust ja vanematekultust

ksii <ks`ii 26 s> (kr xei) • kreeka tähestiku 14. täht Ξ, ξ; vastab ladina x-le

lambda <lambda 16 s> (kr) • kreeka tähestiku 11. täht Λ, λ; vastab ladina l-ile

latiino <latiino 16 s> (< ld Latinus ladina, latiini) • ladinaameeriklane

latiniseerima <latinis|`eerima -eerib 28 v> (< ld Latinus ladina) • ladinapärastama, ladina keelde mugandama (nt nime)

latinism <latin|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld Latinus ladina) • lgv ladinapärasus, ladina keelele omane sõna v lausetarind (mingis muus keeles)

latinist <latin|`ist -isti -`isti 22e s> (< ld Latinus ladina) • lgv ladina keele tundja v harrastaja, ladina filoloog

latiniteet <latinit|`eet -eedi -`eeti 22e s> (ld latinitas, gen latinitatis < Latinus ladina) • lgv kellelegi autorile v mingile ajastule iseloomulik ladina keele tarvitamisviis v stiil

lingua [lingva] (ld) • keel
lingua franca [lingva franka] (ld) • itaalia keele alusel kujunenud segakeel, kasut keskajal abikeelena Vahemere ida- ja lõunapoolseis sadamalinnades; lgv tänapäeval üldisemalt abikeel, mida eri keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad
lingua Latina [lingva latiina] (ld) • ladina keel
lingua Romana rustica [lingva romaana rustika] (ld) • rahvaladina keel, millest on kujunenud romaani keeled

müsteerium <müst`eerium -i 19~2e s> (ld mysterium < kr mystērion)
1. aj Vana-Kreekas ja -Roomas salajane usukultus, millest võisid osa võtta ainult pühitsetud (müstid)
2. relig tõde, mida saab mõista üksnes Jumala ilmutuse abiga, ususaladus
3. teater liik keskaja vaimulikke näidendeid Lääne-Euroopas; müsteeriume etendati esialgu kirikuis ladina keeles, hiljem linnaväljakuil rahvakeeles
4. piltl miski saladuslik, mõistatuslik

müü <m`üü 26 s> (kr my) • kreeka tähestiku 12. täht Μ, µ; vastab ladina m-ile

nüü <n`üü 26 s> (kr ny) • kreeka tähestiku 13. täht Ν, ν; vastab ladina n-ile

omikron <omikron -i 19 s> (kr o mikron väike o) • kreeka tähestiku 15. täht O, o; vastab ladina lühikesele o-le

ood <`ood oodi `oodi 22e s> (kr ōidē laul) • kirj, muus algul igasugune koorilauluks sobiv luuletus, hiljem (ka ladina keeles) kunstipärane lüüriline luuletus; tänapäeval pidulik ja ülev luuletus, ülistus- v kiidulaul

oomega <oomega 1 s> (kr ō mega suur o) • kreeka tähestiku viimane (24.) täht Ω, ω; vastab ladina pikale o-le. Vt ka alfa ja oomega

pii <p`ii 26 s> (kr pei)
1. kreeka tähestiku 16. täht Π, π; vastab ladina p-le
2. mat ringi ümbermõõdu ja läbimõõdu suhet tähistav irratsionaalarv (3,14159...), tähis π

pro exercitio [proo ekserts·itsio] (ld) • ped mõnes ülikoolis keeleeksam ladina ja võõrkeeles

psii <ps`ii 26 s> (kr psei) • kreeka tähestiku 23. täht Ψ, ψ; vastab ladina ps-ile

reduplikatsioon <reduplikatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld reduplicatio kahekordistamine, kordamine)
1. kahekordistumine
2. lgv sõnaosa kordumine grammatilise väljendusvahendina; esineb täielik (nt eesti keeles läkiläki) v osaline reduplikatsioon (nt ladina keeles cucurri, kreeka keeles leloipa)
3. biol kromosoomide arvu kahekordistumine

romaan <rom|`aan -aani -`aani 22e s> (pr roman < rahvakeel, vastandina ladina keelele) • kirj, aj keskajal kõigi romaanikeelsete kirjandusteoste üldnimetus, mis võeti tarvitusele, eristamaks rahvakeelset kirjandust ladinakeelsest teaduskirjandusest; eepika žanr; mahukas keeruka süžeega ilukirjanduslik proosateos; piltl armulugu, armastussuhted

roo <r`oo 26 s> (kr rhō) • kreeka tähestiku 17. täht Ρ, ρ; vastab ladina r-ile

rotatsism <rotats|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr rhō täht, ld r)
1. lgv kaashääliku (s, z, l, n, j, muutumine keeleajaloolises arenemises r-iks (nt ladina amase › amare, inglise was ~ were)
2. med kõnepuue, r-hääliku väärhääldus (nt keeletipu r-hääliku asemel kurgunibu põriseva hääliku hääldamine)

sigma <sigma 16 s> (kr) • kreeka tähestiku 18. täht Σ, σ, sõna lõpus ς; vastab ladina s-ile

supiin <sup|`iin -iini -`iini 22e s> (ld supinum) • lgv ma-tegevusnimi (eesti keeles); eesmärki väljendav verbivorm ladina ja mõnes teises indoeuroopa keeles, nt salutatum ire ladina 'tervitama minema'

tau <t`au 26 s> (kr) • kreeka tähestiku 19. täht Τ, τ; vastab ladina t-le

teeta <teeta 16 s> (kr thēta) • kreeka tähestiku 8. täht Θ, θ; vastab ladina th-le

triviaalkool <+ k`ool kooli k`ooli 22e s> • aj alama astme kool keskaja linnades; õppekavva pidid kuuluma triiviumi ained, lisaks võisid õppekavas olla ladina keel, muusika ja aritmeetika

tsitaat <tsit|`aat -aadi -`aati 22e s> (< citare ette v välja kutsuma) • osund, sõnasõnaline väljavõte tekstist v suulisest kõnest, esitatakse koos viitega autorile v allikale
tsitaatsõna • lgv võõrkeelne sõna tekstis; mis eristatakse teise kirja, hrl kursiivkirjaga; hääldus on võimalikult võõrkeelelähedane, nt circa ladina keeles 'ligikaudu'
tsitaatväljend • lgv võõrkeelne väljend tekstis, nt usus est magister optimus ladina keeles 'kogemus on parim õpetaja'

vokatiiv <vokat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld (casus) vocativus < vocare kutsuma) • lgv üttekääne, mis väljendab kõnelist pöördumist kellegi poole (nt kreeka, ladina, läti keeles)

üpsilon <üpsilon -i 19 s> (kr y psilon paljas y, eristamaks seda diftongist oi, mõlemat hääldatakse alates hilisantiigist i-na) • ladina y-tähe, kreeka υ-tähe nimetus; kreeka tähestiku 20. täht Y, υ