[VSL] Võõrsõnade leksikon

autoritaarne <autorit`aar|ne -se 2 adj> (pr autoritaire < ld auctoritas mõjuvõim, käsk) • võimule pimesi alistumist nõudev, sellele rajatud; oma autoriteeti kindlustada püüdev, käskiv, võimutsev

autoritatiivne <autoritat`iiv|ne -se 2 adj> (< ld auctoritas mõjuvõim, käsk) • otsustav, määrav

commandos [ingl komaandous] (ingl pl, sg commando < port comando käsk, juhtimine, eriüksus) • sõj, aj eriväljaõppe saanud luure- ja diversandisalgad Suurbritannias (Inglise-Buuri sõja ja II maailmasõja ajal)

dictum [diktum] (ld) • lausung, sõna, kõne; teatud koht kirjasõnas; käsk

diktaat <dikt|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld dictata õppimiseks dikteeritud reeglid v ülesanded) • etteütlus (nt koolis); piltl käsk, sund, ettekirjutus

edikt <ed`ikt edikti ed`ikti 22e s> (ld edictum) • aj Vana-Roomas ametiisiku teade, eeskiri, käsk, eriti preetori teadaanne selle kohta, missugused õigusnormid ta võtab kohtumõistmise aluseks; hiljem mitmes riigis keisri v kuninga eriti tähtis käskkiri v määrus

fermaan <ferm|`aan -aani -`aani 22e s> (prs fermān < sanskr pramāṇa käsk) • aj islami usu valitsejate korraldus v käskkiri, millega hrl kingiti mõnele isikule mingi õigus

impeerium <imp`eerium -i 19~2e s> (ld imperium käsk, võim)
1. aj Vana-Roomas kõrgema magistraadi käsklusvõim; Rooma keisririigi (Imperium Romanum), hiljem monarhistliku hiidriigi (keisririigi) v koloniaalriigi nimetus
2. piltl tootmist ja turustamist valitsev hiigelettevõte v ettevõtete ühendus, turuliider mingil alal

imperatiiv <imperat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld (modus) imperativus käskiv (kõneviis) < imperare käskima) • käsk, tungiv nõue; lgv käskiv kõneviis, pöördsõna moodus, mis väljendab käsku, keeldu, soovi, nt võtke, laulgem
kategooriline imperatiiv • fil I. Kanti filosoofia kategooria, mis väljendab kõigile kohustuslikuks peetavat moraalinormi (vt ka kantianism); kõlbluse tingimatu nõue, mis olevat moraali aluseks, ürgselt omane mõistusele, igavene ja muutumatu

interdikt <interd|`ikt -ikti -`ikti 22e s> (ld interdictum keeld) aj
1. Rooma õiguses preetori käsk, mis antud vahetult protsessivatele pooltele; sisaldas kas mingi tegevuse keeldu v käsku välja anda vara v esitada mõni ese
2. keskajal paavsti keeld pidada teatud kohtades v karistatud isikuile jumalateenistusi

mandaat <mand|`aat -aadi -`aati 22e s> (ld mandatum < mandare ülesandeks tegema, käskima) • jur volitus, käsk, käsund, volikiri; esindava isiku volitusi tõendav dokument; riigiõiguses rahvasaadikutele valijate antud volitus esindada ja kaitsta nende huve

order <`order -i 2e s> (pr ordre < ld ordo rida, kord, reegel)
1. kirjalik käsk, korraldus; van ostuluba; van korterisse asumise õigust tõendav dokument
2. maj raamatupidamisdokument, mis tõendab sularaha laekumist v väljamaksmist
3. arhit antiiktempli fassaadi kandvate (sammaste) ja kantavate (talastiku)osade arhitektooniline süsteem; orderi kujunduse järgi eristatakse dooria, joonia ja korintose stiili

ordonnants <ordonn|`ants -antsi -`antsi 22e s> (pr ordonnance < ordonner käskima) • aj kuninga korraldus, käsk (Prantsusmaal ja Inglismaal XVIII–XIX s)

tagmeem <tagm|`eem -eemi -`eemi 22e s> (ingl tagmeme < kr tagma käsk, korraldus) • lgv tagmeemikas grammatiline tähendus koos seda tähendust väljendada võivate grammatiliste vormide hulgaga (nt tähendus mitmuse 3. pööre ja seda väljendavad tüved ja liited)

trahter <tr`ahter -i 2e s> (vn трактир < ld tractoriae võõrustamiskiri, Vana-Roomas käsk võõrustada reisivat ametnikku, it trattoria kõrts) • kõrts, jooma- ja söömakoht

trattoria [tratoriia] (it < ld tractoriae võõrustamiskiri, Vana-Roomas käsk võõrustada reisivat ametnikku) • (Itaalias) lihtne söögikoht, toidubaar

ukaas <uk`aas ukaasi uk`aasi 22e s> (vn указ) • Vene presidendi seadusandlik akt v korraldus; aj tsaari seadlus; piltl karm käsk