[VSL] Dictionary of Foreign words

akord <ak`ord akordi ak`ordi 22e s> (it accordo kooskõla; kokkulepe, leping) • muus vähemalt kolme eri kõrgusega heli kooskõla; maj võlakorralduskokkulepe
akordtasu • maj eelneva kokkuleppe alusel kogu töö eest makstav tasu

akordeerima <akord|`eerima -eerib 28 v> , akordima <ak`ordima akordib 28 v> (< it accordo kooskõla; kokkulepe, leping) • maj kokku leppima (võlgade osalise tasumise suhtes)

dusoon <dus|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld duo kaks + sonus heli, hääl) • muus kakskõla, kahehäälne kooskõla. Vt ka konsoon, unisoon

harmoneerima <harmon|`eerima -eerib 28 v> (< harmoonia) • ka muus harmooniliseks muutma, kokku sobitama, kooskõlla seadma v panema. Vastand disharmoneerima

harmoonia <harm`oonia 1 s> (kr harmonia ühendus, kooskõla)
1. kooskõla, sobimine, üksmeel; osade meeldiv, õige suhe ühtlases tervikus; kunstiteose kõigi üksikosade ja -elementide kooskõlaline ja mõõdupärane ühtlus
2. muus kindlaid seaduspärasusi arvestav kooskõlade ehitus ja ühendamine heliteoses. Vastand disharmoonia
harmooniaõpetus • muus kooskõlaõpetus, akordide, nende suhete ja ühendamise õpetus
harmooniateooria • fil teooria, mis väidab, et keha ja vaim ei mõjuta teineteist, kuid nii kehalised kui ka mentaalsed sündmused on jumala poolt ette ära määratud

klaster <kl`ast|er -ri 2e s> (ingl cluster kobar)
1. mat alamhulk
2. info kõvakettal korraga hallatav loogikaline mäluüksus; koos töötavate ühetüübiliste seadmete rühm
3. muus kobarakord, lähestikuste helide kooskõla
4. keem → klastrid

kongruents <kongru|`ents -entsi -`entsi 22e s> (< ld congruentia kooskõla, sobivus) • lgv ühildumine, lauses süntaktiliselt seotud sõnade esinemine samas arvus, soos, isikus v käändes, vastand inkongruents

konkordantsus <konkord`antsus -e 11~9 s> (keskld concordantia üksmeel < ld concordare kokku sobima v sobitama)
1. ühtesobivus, kooskõla
2. geol (kihistuste) rööpsus, kihi asetsemisviis: lasuv kiht asetseb enda all olevaga rööpselt ning on olulise settelüngata
3. biol mingi genotüübitunnuse sarnasus kaksikuil

konsonants <konson|`ants -antsi -`antsi 22e s> (ld consonantia) • muus kokkusobivate helide kooskõla v järgnevus. Vastand dissonants

konsoon <kons|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr consonance) • muus kooskõla, ühel ajal kõlavate helide kogum. Vt ka unisoon, dusoon, akord, klaster (3)

kontrapunkt <+ p`unkt punkti p`unkti 22e s> (keskld contrapunctum < punctus contra punctum punkt punkti vastu) muus
1. üldine polüfooniaõpetus
2. samaaegsete meloodiate kooskõla
3. peameloodia saatehääl polüfoonilises teoses

koordinatsioon <koordinatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ko- + ld ordinatio korrastus) • kooskõla(stus); koostoime; lgv lausete rinnastus

noon <n`oon nooni n`ooni 22e s> (ld nonus üheksas)
1. muus üheksas aste teatavast põhihelist arvates; intervall, mis laiuselt vastab suhtele 1. ja 9. astme vahel, st mis koosneb oktavist ja sekundist
2. relig katoliku palve varapärastlõunane osa
noonakord • muus viie tertsina paikneva heli kooskõla

oktav <`oktav -i 2e s> (< ld octavus kaheksas)
1. muus kahe lähima samanimelise helikõrguse vahemik v kooskõla; kaheksa diatoonilise astme vahel olev intervall; ka diatoonilise heliastmiku 8. aste
2. kirj kaheksavärsiline kindla rütmiskeemi ja värsimõõduga stroof
3. trük kaheksandikkaust (8°), formaat, kus paberipoogen on murtud kaheksaks ja moodustab 16 lehekülge
suur oktav • muus klaveri oktav helikõrguste vahemikus C–H, oktavi võrra kõrgem kui kontraoktav
väike oktav • muus klaveri oktav helikõrguste vahemikus c–h, oktavi võrra kõrgem kui suur oktav

orel <orel -i 2e s> (sks Orgel < ld organum < kr organon tööriist) • muus klahvpill, mille heli tekitavad suure heliulatusega ja rohkete kõlavärvingutega viled
orelpunkt • muus pedaal, mitmehäälses muusikas kestvalt ühel kõrgusel kõlav heli v kooskõla, mis ei sõltu teiste häälte liikumisest ega harmoonia muutustest

proportsioon <proportsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld proportio) • mõõdukooskõla, (õige) mõõdusuhe, terviku osade omavaheline kooskõla v sobiv suurussuhe, (paras) vahekord; mat võrre, kahe suhte võrdus
proportsiooniõpetus • kunst õpetus kunstiteose osade vormi- ja mõõduvahekorra seaduspärasustest; on eriti oluline arhitektuuris, skulptuuris ja maalikunstis, sõltub ajastu ideaalidest

septakord <+ ak`ord akordi ak`ordi 22e s> (< septim + akord) • muus nelikõla (nelja heli kooskõla), mille alumise ja ülemise heli intervall on septim

sforzando [sforts·ando] (it), sforzato [sfortsaato] (it), lüh sf, sfz • muus üht heli (akordi) tugevasti rõhutades, märk ^ noodi v kooskõla kohal

sümfoonia <sümf`oonia 1 s> (< kr symphōnia kooskõla) • muus sümfooniaorkestrile (vahel ka koorile ja solistidele) loodud, hrl 3–4 osast koosnev sonaaditsükli vormis kirjutatud heliteos

unisoon <unis|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld unisonus ühekõlaline < uni- + ld sonus heli, hääl)
1. muus ükskõla, ühehäälne kooskõla, mitme sama kõrgusega heli üheaegne kõlamine; sama meloodia või heliteose esitamine mitme esitaja poolt puhtas priimis või oktavis, vt ka konsoon, dusoon
2. (hrl inessiivis) millegagi kokkusobimine