[VSL] Võõrsõnade leksikon

aktsent <akts|`ent -endi -`enti 22e s> (ld accentus)
1. rõhutamine, rõhuasetus
2. lgv rõhk, hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses; võõrapärane hääldusviis, mingi keele häälikute tahtmatu moonutamine isiku poolt, kellele see keel on võõras
3. muus rütmiline rõhk, üksikute helide v akordide rõhutamine
4. trük rõhumärk, liik diakriitilisi märke: akuut, graavis jt
5. kirj olulise esiletõstmine sõnastusliku rõhuasetusega

assimilatsioon <assimilatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld assimilatio sarnasus, sarnastumine)
1. assimileerimine, sarnastamine; sarnastumine, samastumine
2. biol vt anabolism
3. lgv hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks, nt venda – venna
4. vähemusrahva sulanemine enamusrahvasse tema keele, kommete jne omandamise teel. Vastand dissimilatsioon
assimilatsioonipoliitika • pol mõne riigi rahvuspoliitika, mis taotleb vähemusrahvaste erisuste hävitamist valitseva rahvuse keele, kultuuri ja usundi pealesurumise teel

digraaf <+ gr`aaf graafi gr`aafi 22e s> (< di- + -graaf), digramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< di- + -gramm) • lgv kahe tähe ühend ühe hääliku v foneemi tähistamiseks, nt ch = š, au = o prantsuse keeles, ph = f ladina keeles

dissimilatsioon <dissimilatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< keskld dissimilare erinema)
1. erisuguseks muutumine
2. biol katabolism, organismis toimuv ainevahetuse laguprotsess, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja milles vabaneb energiat
3. lgv sõnas kahe lähestikku asetseva samasuguse v sarnase hääliku erisuguseks muutumine, nt koridor ~ kalidor. Vastand assimilatsioon

distributsioon <distributsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld distributio jagamine, jaotamine)
1. jaotamine, jaotus; väljajagamine; levitamine; turustus
2. lgv jaotumus, lingvistilise elemendi (hääliku, foneemi, morfi, morfeemi, sõna) esinemistingimused teiste elementide (ümbruse e konteksti) suhtes
3. biol levik, liigi territoriaalne paiknemus

dünaamiline <dünaamili|ne -se -st 12 adj>
1. füüs dünaamikasse puutuv, liikumisest tingitud
2. tulvil sisemist jõudu, jõuline, hoogne; liikumis- v arenemisvõimeline. Vastand staatiline
dünaamiline geoloogia • geol geoloogia haru, mis käsitleb Maa pinnal ja sisemuses toimivaid geoloogilisi jõude
dünaamiline meteoroloogia • meteor meteoroloogia haru, mis uurib atmosfääri liikumist, lähtudes hüdro- ja termodünaamika võrrandeist; laiemas tähenduses: teoreetiline meteoroloogia, uurib atmosfääris toimuvaid protsesse teoreetilise füüsika meetodeid rakendades
dünaamiline planeerimine • mat matemaatilise planeerimise haru, mis uurib ajas kulgevate v üldse mitmeetapiliste protsesside optimeerimise meetodeid
dünaamiline programm • info programm, mille paiknemine arvuti mälus pole ette määratud
dünaamiline psühholoogia • psühh suund psühholoogias, mis rõhutab vajadust uurida psüühiliste nähtuste ja käitumise motiive, eriti instinkte ja tunge
dünaamiline rõhk
1. lgv hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses hinguse rõhujõuga (omane ka eesti keelele)
2. füüs löökrõhk
dünaamiline stereotüüp • psühh, füsiol ajutiste seoste süsteem, mis kujuneb kindlate välisärritite mõjul, kui need pidevalt samas järjekorras korduvad

düslaalia <düsl`aalia 1 s> (< düs- + kr lalia lobisemine, kõne) • med vaeghääldus, hääleaparaadi puuetest põhjustatud kõnehäire (ebaselge hääldamine v mõne hääliku väär moodustamine)

elisioon <elisi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld elisio) • lgv hääliku ärajätmine; sõna lõpptäishääliku (lad ka silbi -um, -am, -em) ärajätmine, kui järgnev sõna algab täishäälikuga; ka sõna algustäishääliku ärajätmine; sulghääliku kadu sõnatüvest; folkl rahvalauludest või -juttudest vähemoluliste motiivide v värsside väljajätmine

fono- (< kr phōnē hääl, heli) • hääle-, heli-; hääliku-

grammatika <gramm´atika 1 s> (kr grammatikē < gramma kirjatäht) lgv
1. keele grammatiline ehitus, mingi keele tähendusüksuste (sõnade, lausete) ehitus
2. keeleteaduse haru, mis uurib keele grammatilist ehitust
3. keeleõpetus, mingi keele sõnade muutmise ja lausete moodustamise reeglistik, koosneb hääliku- (foneetika), vormi- (morfoloogia), tuletus- (derivatsioon) ja lauseõpetusest (süntaks); vastav raamat v õpik

homorgaanne <homorg`aan|ne -se 2 adj> (< homo- + organ) • lgv sama kõneelundiga hääldatav (hääliku kohta teise häälikuga võrrelduna), nt p, b, m

interdentaalsus <+ dent`aalsus -e 11~9 s> (< interdentaalne) • hammastevahelisus; lgv hääliku moodustamine hammaste vahel; kõnehälve, s-, š- ja r-hääliku väärhääldus

koartikulatsioon <+ artikulatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ko- + artikulatsioon) • lgv kaasahääldus, hääliku häälduse mõju teise hääliku hääldusele

kvantiteet <kvantit|`eet -eedi -`eeti 22e s> (ld quantitas < quantus kui palju) • kogus, hulk; lgv vältus, (hääliku, silbi) pikkusjärk; fil eseme v nähtuse erinevus mingi ühe kvalitatiivse määratluse raames v identsus erisuguste kvalitatiivsete määratluste piires

labiaalsus <labi`aalsus -e 11~9 s> (< labiaalne) • lgv huule- v huultehääldus, hääliku moodustamine ühe v mõlema huule kaasabil

labialisatsioon <labialisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< labiaal) • lgv huulte ümardus mõne hääliku hääldamisel, eriti kui see häälik tavaliselt hääldub ilma huulte ümarduseta

makron <m`akron -i 2e s> (kr makros pikk) • lgv pikkusmärk, diakriitik hääliku pikkuse näitamiseks (horisontaalkriips tähe peal) mõnes keeles ja häälduses, nt Rīga

parafaasia <paraf`aasia 1 s> (< para- + kr phasis väide < phēmi ütlen), paralaalia <paral`aalia 1 s> (< para- + kr lalia jutt, kõne), parafeemia <paraf`eemia 1 s> (< para- + kr phēmē kõne) • med afaasia vorm, millele on omane hääle (hääliku) v sõnade vahetumine; väärkõnelemine, hälbkõnelemine

prosoodia <pros`oodia 1 s> (kr prosōidia kõne toon v rõhk < pros juurde, juures(t), suhtes + ōidē laul)
1. lgv kõnelõikude (hääliku, silbi, takti ja lausungi) kestusega ning hääle kõrguse ja valjusega seoses olevad nähtused (rõhk, välde, kõnemeloodia)
2. kirj värsiõpetuse osa, mis käsitleb värsi sõnade ja häälikute vältust; kasut ka meetrika tähenduses

protees <prot|`ees -eesi -`eesi 22e s> (pr prothèse < kr prothesis välja-, ette- v juurdepanemine)
1. med tehiskehaosa (nt tehishambad, -silm, -rind, -jäse, -liiges)
2. lgv sõna algusse mingi hääliku v häälikuühendi liitmine ilma sõnatähenduse muutuseta, nt espetsialist

reduktsioon <reduktsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld reductio tagasiviimine)
1. redutseerimine, redutseerumine
2. keem taandamine v taandumine, oksüdeerimisele vastupidine protsess, mille puhul väheneb keemilise elemendi oksüdatsiooniaste
3. biol elundi vähenemine, tema ehituse lihtsustumine seoses funktsiooni vähenemisega; kromosoomide hulga kahekordne vähenemine meioosis (1)
4. med murru, nihestuse vms paigaldamine
5. lgv hääliku artikulatsiooni (2) nõrgenemine
6. aj aadlile läänistatud riigimõisate tagasivõtmine (eriti XVI–XVII s Rootsis ja Poolas)

rotatsism <rotats|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr rhō täht, ld r)
1. lgv kaashääliku (s, z, l, n, j, muutumine keeleajaloolises arenemises r-iks (nt ladina amase › amare, inglise was ~ were)
2. med kõnepuue, r-hääliku väärhääldus (nt keeletipu r-hääliku asemel kurgunibu põriseva hääliku hääldamine)

segmentaator <segment`aator -i 2e s> (< segment) • tehn elektronseade, mis võimaldab helisalvestisest eraldada lõigu (sõna, silbi, hääliku, hääliku osa) ja kuulata seda omaette

substitutsioon <substitutsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld substitutio asemelepanek < substituere alla v asemele panema)
1. asendamine, asendus
2. jur asepärija määramine juhul, kui esialgne pärija ei soovi v mingil põhjusel ei saa pärandit vastu võtta
3. lgv ühe hääliku, sõna vm keeleüksuse asendamine teisega
4. keem ühe aatomi v aatomirühma asendamine molekulis
5. mat lõpliku hulga üksühene teisendus; muutuja asendus mingi fikseeritud avaldisega

sünkoop <sünk|`oop -oobi -`oopi 22e s> (< kr synkopē lühendamine)
1. muus rütmifiguur, milles takti rõhutul osal olev helivältus ühendub talle järgneval rõhulisel osal olevaga v rõhulisel osal olev helivältus osutub lühemaks talle järgnevast vältusest
2. lgv sisekadu, silbi v hääliku, hrl täishääliku kadu sõna sees
3. med minestusseisund, mille on põhjustanud aju verevarustuse häire

tilde <tilde 16 s> (hisp < ld titulus pealkiri) • lgv diakriitiline märk (~), mis näitab hääliku nasaalsust (nt port ã) v palatalisatsiooni (nt hispaania ñ); sõnaraamatutes jm asendusmärk (asendab märksõna v selle osa)

velarisatsioon <velarisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< velaar) • lgv hääldamisnähtus, mille puhul peale hääliku põhimoodustuskoha tekib veel lisamoodustuskoht vastu pehmet suulage v selle suunas ning häälik saab tumeda, madala kõla