[VSL] Võõrsõnade leksikon

hospiits <hosp|`iits -iitsi -`iitsi 22e s> (sks Hospiz < ld hospitium võõrustamine) • kristliku organisatsiooni ülalpeetav hooldusasutus, võõrastemaja, haigla v varjupaik

hospitaalne <hospit`aal|ne -se 2 adj> (< keskld hospitale võõrastemaja, haigla < ld hospitalis külalislahke, külalis-) • haiglas teostatav, haigla-

hospital <hospital -i 19 s> (keskld hospitale võõrastemaja, haigla < ld hospitalis külalislahke, külalis-), hospidal <hospidal -i 19 s> • med (sõjaväe)haigla

kliinik <kliinik -u 2 s> (< kr klinikos haiget haigevoodil külastav arst) • med õppe- v uurimisasutuse juurde kuuluv haigla, statsionaarne raviasutus, kus ühtlasi uuritakse haigusi ja kus praktiseerivad üliõpilased

laatsaret <laatsar|`et -eti -`etti 22e s> (it lazzaretto < pn Laatsarus, piibli tegelane) • med van haigla, eriti sõjaväehaigla lühiajaliseks kohalraviks
välilaatsaret • sõj, med haavatute sidumis- ja esmaabi andmise koht rindel

nosokomiaalne <nosokomi`aal|ne -se 2 adj> (< kr nosokomeion haigla) • med haiglasse puutuv, haigla-

ordinaator <ordin`aator -i 2e s> (< ld ordinator korrastaja, korraldaja) • med raviarst, haigla osakonnajuhataja juhendamisel töötav arst (palatiarst), polikliiniku jaoskonnaarst jne

palat <palat -i 2e s> (vn палата < ld palatium palee, loss < pn Palatium, Rooma küngas, kus asus keisriloss)
1. maj koda, juhtiva, koordineeriva riigiasutuse nimetuses, nt kohtupalat (kohtukoda), kaubanduspalat (kaubanduskoda)
2. med haigla haigetuba

psühhoneuroloogiahaigla <+ h`aigla 1 s> (< psühho- + neuroloogia) • med vaimu- ja närvihaiguste haigla

retseptsioon <retseptsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld receptio vastuvõtmine)
1. jur teisel maal v ajal tekkinud seaduse tarvituselevõtt
2. loomingu, kunstisuuna, teooria vms vastuvõtt ja hindamine
3. kõnek (hotelli, haigla) vastuvõtulaud v -ruum

statsionaar <statsion|`aar -aari -`aari 22e s> (< statsionaarne)
1. alaline paikne asutus, nt haigla, teater, kontserdisaal v muuseum oma põhiasukohas
2. kõnek õppeasutuse kohapealse õppe osakond

statsionaarne <statsion`aar|ne -se 2 adj> (ld stationarius vahipostil olev < statio vahipost)
1. paikne, liikumatu, alaline, kohapealne
2. med haigla-, haiglas e statsionaaris toimuv (nt ravi kohta), vastand ambulatoorne
statsionaarne üliõpilane • ülikooli päevaõppe üliõpilane