[VSL] Võõrsõnade leksikon

abd <`abd abdi `abdi 22e s> (ar ori, sulane) • araabia meeste isikunime algusosa

abu (ar abū isa) • lgv liitosa araabia nimedes

agal [a·gal] (ar ‘iqāl side, nöör) • tekst nöörist valmistatud must võru, mis hoiab paigal araabia meeste pearätti. Vt ka kufiya, ghutra

al-, el-, täishääliku järel l- • lgv araabia keele määrav artikkel, sageli ka araabia nimede osis; assimilatsioonide tõttu esineb ka kujul ar-, ad-, aš-, at-, an-, er-, ed-, eš-, en- või es-

algoritm <algor|`itm -itmi -`itmi 22e s> (keskld algorismus < pn al-Horazmi, IX s araabia matemaatik) • mat korrastatud reeglikogum ülesande lahendamiseks
algoritmikeel • mingi ülesande lahendamise eeskirja ehk algoritmi formaalseks ülesmärkimiseks kasutatavate sümbolite ja reeglite kogum

arabiin <arab|`iin -iini -`iini 22e s> (< pn Araabia) • keem valge klaasjas läbipaistev mass, araabia kummi peaosis

arabis <arabis -e 11 s> (< pn Araabia) • bot hanerohi, taimeperekond (Arabia) ristõieliste sugukonnast

arabiseeruma <arabis`eeruma 27 v> (< pn Araabia) • araabialikuks muutuma, araabia keelt, kultuuri ja elulaadi omandama

arabism <arab|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Araabia) • lgv araabiapärane keelend mõnes muus keeles

arabistika <arab´istika 1 s> (< pn Araabia) • lgv araabia keelt, kirjandust, kultuurilugu jm käsitlev orientalistika haru

averroism <averro|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pn Averroes, Ibn Rushd, Araabia filosoof, 1126–98) • aj, fil keskaja filosoofia suund, Aristotelese filosoofia töötlus; rajajaks araabia teadlane Ibn Rushd, kelle teosed olid kirjutatud pms kommentaaridena Aristotelese teostele

bakšiš <bakšiš -i 2e s> (prs bakhšiš < bakhšidan annetama, kinkima) • altkäemaks; paljudes araabia maades (ja ka Indias) jootraha

beduiin <bedu|`iin -iini -`iini 22e s> (ar badawī kõrbeelanik) • araabia rändhõimu liige Araabias ja Põhja-Aafrikas

beit <b`eit beidi b`eiti 22e s> (< ar maja) • kirj kaksikvärss araabia, pärsia jt Lähis- ja Kesk-Ida rahvaste luules

denaar <den|`aar -aari -`aari 22e s> (ld denarius kümneline) aj
1. Vana-Rooma ja varakeskaja hõbemünt
2. kuldmünt araabia maades VII–XIII s. Vt ka dinaar

diivan <d`iivan -i 2e s> (prs dīwān)
1. polsterdatud, lahtiste patjadega v seljatoega puhkemööbliese
2. mõnel islamimaal valitsusasutus haldus- ja kohtuasjade lahendamiseks
3. aj keskajal Araabia kalifaadis makse kogunud ametnikkond; ministreist ja kõrgemaist võimukandjaist koosnenud riiginõukogu endises Sultani-Türgis
4. islami kultuuri piirkonnas palee
5. kirj idamaine lüüriliste luuletuste kogu

dinaar <din|`aar -aari -`aari 22e s> (ar dīnār < ld denarius kümneline)
1. aj kuldmünt araabia maades VII–XIII s
2. paljude riikide rahaühik, nt Iraagis (1 dinaar = 5 riaali, = 20 dirhemit, = 1000 filli), lüh IQD; Serbias, (1dinaar = 100 paarat), lüh YUM; Jordaanias, (1 dinaar = 1000 filli), lüh JOD; Tuneesias, (1 dinaar = 1000 millimit), lüh TND
3. Iraani vahetusrahaühik (1 dinaar = ¹/₁₀₀ riaali). Vt ka denaar

dirhem <d`irhem -i 2e s> , dirham <d`irham -i 2e s> (ar dirham < kr drachmē drahm)
1. aj keskaegne araabia kaaluühik ja hõbemünt
2. maj Maroko rahaühik, lüh MAD; Araabia Ühendemiraatide rahaühik, lüh AED; 1 dirhem = 100 sentiimi

džinn2 <dž`inn džinni dž`inni 22e s> (ar ǧinnī, pl ǧinn vaimud) • müt araabia folklooris ja usundis Jumala poolt suitsuta tuleleegist loodud olend, kes inimese saatusele head v halba mõju avaldab

fellah <fellah -i 2e s> (ar fallāh) • paikne põlluharija araabia maades, eriti Egiptuses

ghutra (ar) • tekst valge, õhemast riidest nelinurkne araabia meeste peakate-rätik, mida kantakse koos agal’iga. Vt ka kufiya

hamadrill <hamadr|`ill -illi -`illi 22e s> (< hamadrüaad) • zool mantelpaavian (Papio hamadryas), pärdiklaste sugukonda kuuluv ahviline; elutseb Ida-Aafrikas ja Araabia poolsaare edelaosas

hanballiit <hanball|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Ahmed-ibn Hanbal, araabia õpetlane, 780-855) • relig 855. a asut islami usundilise ja õigusliku koolkonna esindaja v pooldaja

haraadž <har|`aadž -aadži -`aadži 22e s> (ar kharāj) • aj kesk- ja uusajal maamaks Lähis- ja Kesk-Ida maades; algul muu-usuliste maamaks Araabia kalifaadis

hošš <h`ošš hoši h`ošši 22e s> (ar hosh) • araabia maja juurde kuuluv õu

kassiida <kassiida 16 s> (ar qasīda) • kirj araabia klassikalise luule põhivorm; iseloomulik on monoriim

konsonant <konson|`ant -andi -`anti 22e s> (ld (littera) consonans) • lgv kaashäälik, häälik, mille moodustumisel õhuvool kõnetraktis takistub: tekib ahtus v sulg v õhk ei pääse liikuma suu keskelt; tavaliselt ei moodusta konsonant silpi. Vt ka sonant, vokaal
konsonantkiri • lgv ainult kaashäälikuid märkiv, nt araabia kiri

kufiya [kufiia] (ar) • tekst traditsiooniline araabia meeste peakate, ristkülikukujuline must-valge v punavalge ruuduline rätik. Vt ka ghutra, agal

kummiaraabik <+ araabik -u 2 s> (ld gummi arabicum) • araabia kummi, mõnede akaatsialiikide koorest erituv vaik – kummi; kasut farmaatsias ja kleepainena

maurid pl <m`aur mauri m`auri 22e s> (ld Mauri mauretaanlased)
1. aj Pürenee poolsaarele asunud islamiusuliste araablaste ja berberite järglased
2. Lääne-Sahara (osalt neegritega segunenud) araabia‑berberi rändhõimud, Mauritaania põhielanikkond

mudžahiid <mudžah|`iid -iidi -`iidi 22e s> (ar mujāhid võitleja) • relig usuvõitleja, rahvuslikust vabadus- ja usuliikumisest osavõtja araabia jt islami maades

mussoon <muss|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr mousson < ar mawsim aastaaeg) • meteor mandrite troopilistele rannikualadele omane püsiv tuul, muudab perioodiliselt oma suunda (sõltuvalt aastaaegadest)
mussoonhoovus • mussooni tekitatud hoovus India ookeani põhjaosas; kulgeb talvel Bengali lahest Somaali poolsaare suunas, suvel Aafrika rannikult läbi Araabia mere Bengali lahte

mürr <m`ürr mürri m`ürri 22e s> (kr myrrha) • bot meeldivalõhnaline mõrumaitseline hrl punakaspruun v kollane kummivaik, mida saadakse Ida-Aafrikas, Araabia poolsaarel ja Ees-Aasias kasvavatest mürripuu (Commiphora) liikidest, kasut usutalitustel suitsuküünaldena

nogaata <nogaata 16 s> (vn ногата < ar nakd täisväärtuslik münt) • aj algul araabia hõbemünt; Vana-Vene rahaühik, = XI–XV s ¹/₂₀ arvestusgrivnaga

paavian <p`aavian -i 19~2e s> (sks Pavian < pr babouin < vanapr baboin tobu) • zool perekond Aafrikas ja Araabia poolsaarel elavaid suhteliselt suuri ahve (Papio)

palearktiline ala (< paleo- + kr arktikos põhjapoolne, vrd arktiline) • geogr taime- ja loomageograafiline ala, mis hõlmab Euraasia, Araabia poolsaare ja Aafrika põhjaosa Saharani; moodustab osa holarktilisest alast. Vt ka nearktiline ala, holarktiline ala

qasīda [kasiida] (ar qaşīdah) • kirj araabia luules seitsmest värsist pikem luuletus (hrl ülistusluuletus)

riaal <ri`aal riaali ri`aali 22e s> (ar rial) • maj Iraani rahaühik, lüh IRR; Jeemeni rahaühik, lüh YMR; Katari rahaühik, lüh QAR; Omaani rahaühik, lüh OMR; Saudi Araabia rahaühik, lüh SAR

sabir <sabir -i 2e s> (tehissõna < hisp saber, pr savoir teadma) • lgv Vahemere sadamais kõneldav segakeel, milles on prantsuse, provansi, hispaania, katalaani, itaalia, kreeka ja araabia keele sugemeid

saluki <sal´uki 16 s> (ar salūqī) • zool Araabia hurt, hurdakoer

sebha <sebha 16 s> (ar) • geogr sooldunud äravooluta lohk Põhja-Aafrika kõrbetes ja Araabia poolsaare rannikutasandikel; äkkvihma järel moodustub selles järv, mille kuivamisel jääb maha soolakoorik

seesam <s`eesam -i 2e s> (kr sēsamon < semi k-d) • bot Aasias, Aafrikas jm kasvatatav üheaastane suureõieline rohtne õlitaim (Sesamum); seemneid ja neist saadavat seesamiõli kasut farmaatsias, toiduainetööstuses jm
seesam, avane • araabia muinasjuttudest pärit fraas; võlusõna, mis avab uksed; tuleb analoogiast, et seesamikuprad võiksid käsu peale avaneda: õlitaime tuleb koristada täpselt õigel ajal, enne kupra avanemist

sidi <sidi 17 s> (ar sayyidī, häälduslik variant) • mu härra, kõnetlussõna araabia maades ja Indias

šariif <šar|`iif -iifi -`iifi 22e s> , šeriif <šer|`iif -iifi -`iifi 22e s> (ar sharīf õilis) • esialgu araabia hõimuülikkonda kuulunud isik; tänapäeval auväärse suguvõsa liikme tiitel, mida eriti seotakse prohvet Muhamedi ja Ali järglastega; kitsamas tähenduses: Husaini järeltulija. Vt ka seiid

vadi <vadi 17~16 s> (ar wādī) • geogr kuiv v paduvihma järel veega täituv org Põhja-Aafrikas ja Araabia kõrbeis

vahhabiit <vahhab|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Muhammad ibn Abd al-Wahab, uskkonna rajaja, 1703–92) • relig XVIII s Araabias tekkinud puritaanliku islami uskkonna liige; tänapäeval on vahhabiitide usk Saudi Araabia riigi ametlik usund

viiruk <viiruk -i 2e s> (keskalamsks wirōk viiruk, pühitsetud suits) • lõhnav vaik, mida saadakse mitmelt troopiliselt v lähistroopiliselt lehtpuult ja -põõsalt, eriti Aafrikas, Aasias ja Araabia poolsaarel kasvavalt viirukipuult; tarvit igivanast ajast usutalitustel lõhnava suitsu saamiseks (ka kristlikes kirikutes)