[VOT] Vadja keele sõnaraamat

einämaa P M Li Ra J I (Ja-Len. Lu) einä-maa Li einamaa Kõ-Len. (K-Sj.) einmaa J-Tsv. (Ra) ein-maa J-Tsv. heinämaa (M-Set.) Эйнама Tum. heinamaa | vn луг, покос
Ra einämaal tehjää einää heinamaal tehakse heina
M mitattii einämaa, sis pantii raagad väl̆lii mõõdeti heinamaa, siis pandi (oksa)raod vahele
J perält pädrää lähemme ein-maalõõ pärast peetripäeva läheme heinamaale
J tänävoonnõ einmaad on laihõᴅ tänavu on heinamaad lahjad (= heinavaesed)
Ra kuuvvõtšezzee õlti einmaal aromaᴢ, arot tšäeᴢ kuuekesi oldi heinamaal riisumas, rehad käes
I einämaa talgod õlivaᴅ olid heinatalgud.
Vt. ka mitta-einämaa

juššiniittü M jussheinane heinamaa | vn луг, заросший белоусом

loga P J-Tsv. Ло́га Pal₁ K-reg₂, g logaa J
1. nõgu, madal koht | vn лог, долина, низина
P põlto on logaza põld on nõos
2. nõoheinamaa; madal niiske heinamaa | vn низинный покос; мокрый луг
J väliss logas kazvop paĺĺo roht vahel kasvab nõoheinamaal palju rohtu.
Vt. ka loŋkka

luhta Kett. K-Ahl. M-Set. Lu Li luht J-Tsv., g luhaa Li J
1. tarn, lõikhein | vn осока
J sasilikko ein, siin on luhtaa, ärütt, maa i soo einää segahein, siin on tarna, ristikut, maa- ja sooheina
Li luhta on roho, tämä kazvop pittšä roho märttšäis paikkõiᴢ, kanavõiz i sooᴢ; tämä lõikkaab i tšäe tarn on rohi, see kasvab, pikk rohi, märgades paikades, kraavides ja soos; see lõikab kättegi (= on teravaservaline)
2. Kett. luht, luhaniit | vn заливной луг, пойма

mettsä-niittü (M-Len.) metsaniit, -heinamaa | vn лесной луг, лесной покос
metsä-niittülöil löötii enäpält poole pääle (Len. 256) metsaheinamaadel niideti enamasti kahasse

muro¹ M Lu Li Ra J, g muroo Lu Li Ra J muru, murukamar; vainu | vn газон, дёрн; луг
J akkunall on muro õues on muru
J issumm murolõ istume murule
J tee murosõõ kruga, nõizõmm katškia pelama tee murusse sõõr, hakkame kurni mängima
Lu kujal om muro kujal (= õues) on muru
Li siäl muroz on kõikõllaiss kukkaa seal murus kasvab igasuguseid lilli
Ra lagotõtaa maalõ, kujamaalõ, murolõ, niitüü pääle veetii (lina) laotatakse maha, õuemaale, vainule, niidu peale viidi
Li muroo pääl ain pelattii kullia vainul mängiti ikka kurni
J paa opõizõt kammitsa de lazz murolõ pane hobused kammitsasse ja lase vainule
M tšül̆lää muro küla vainu
■
Ra muroo ärüᴅ on valkaa kukka valge ristikhein on valge õiega.
Vt. ka muru²

neemi Kett. K-Ahl. M Kõ Li I niemi (M-Len.), g neemee M I
1. heinamaa, niit; rannaheinamaa, -niit, luht | vn луг, покос, пойма; заливной луг, луговой покос
M neemi on niittü maa niit on heinamaa
Kõ neemi, tšev̆vääll, ku vesi meeʙ, jääb vee al̆laa kevadel, kui on suurvesi (kui vesi läheb), jääb luht vee alla
I meemmä neemilee, lüümää einää läheme luhtadele, heina niitma
I meilä neemiä lüüti jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal
2. K-Ahl. neem, maanina | vn мыс, коса.
Vt. ka tšivineemi

niittü¹ Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I niitt Kr Ниттъ K-reg₂ Ii-reg₁ Нитть ~ Ниту Pal₂, g niitüü K P M Kõ Lu Li Ra J niitü J niit, aas, heinamaa | vn луг, покос
Lu nurmõd i niitüᴅ nurmed ja niidud
Lu niittü on jagõttu arvottaa heinamaa on jagatud liisuga
P lagotõtti mügrää pezät senie peräss, etti õlõissi parap einää lüvvä i evät kazvaiss mättääd niitüü päälie sellepärast aeti mutimullahunnikud laiali, et oleks parem heina niita ja ei kasvaks mätta(i)d niidule
Li niitüd metsitüstii niidud kasvasid metsa täis.
Vt. ka juššiniittü, mettsä-niittü, neeminiittü, põltoniittü

rohomaa M rohumaa; heinamaa | vn луг, покос, сенокос
sööttü on aho, kumpa per̆rää tšülvüä jääb rohomaassi sööt on kesa, mis pärast (viimast) külvi jääb rohumaaks
i niittü i rohomaa kuttsuaᴢ (heinamaad) kutsutakse nii niiduks kui ka rohumaaks

vainio J I (K-Al.) vainijo Ra vainjo I L vaińo J I, g vainioo I vainijoo Ra vain, vainu | vn луг
J elä lüü tšülää kujalla, eläko vallaa vainiolla rl ära löö külatänaval ega valla vainul
I ühsi veĺd́i siinä rinnaa eläʙ, a tõinõ ülleüdnä vainioo päällä üks vend elab siin kõrval, aga teine (elab) üleval vainul
I vainioo päälüᴢ vainupealne, vain