[VOT] Vadja keele sõnaraamat
|
Sõnaraamatust •
Lisamaterjalid •
@tagasiside •
|
Leitud 1 artikkel
võõnoin Lu Li Ra J-Tsv. voonoin J-Tsv. võõnoi (Lu), g võõnoizee Lu Ra J võõnoi [?] Lu voonoizõõ J aeglane, laisk, väsinud, tasane; lausk | vn медлительный, ленивый; ровный, плоский; Li niku mököli, võõnoin ihmine nagu käpard, aeglane inimene; Lu võõnoin inemin on niku täi ruvõᴢ kk. (aeglase inimese kohta öeldakse:) aeglane inimene on (= liigub) nagu täi kärnas; J eham võõnoiss inimiss tšem võta tühee ega ju laiska inimest keegi tööle võta; Lu ain kopeloitaʙ, tšen võõnoin mokoma aina kohmerdab, kes (on) selline aeglane; Ra võõnoizõõ tüü tuõp tehüssi, a laizgaa va ep kõnsa vs. aeglase töö saab tehtud, aga laisa oma ei kunagi; Lu tämä ajõ mõntõ virsta etees takaas i tuli paikõllõ võõnoi (?) õpõzõõkaa (Mäg. 188) ta sõitis mitu versta edasi-tagasi ja jõudis kohale väsinud hobusega
■
Lu tämä petäb silmäd i kõrvõd täünn, võõnoin inimin ta valetab silmad ja kõrvad täis, valelik inimene.
Vt. ka võõnunõ
